kui väike mägi oma haavu lakkus, möllasid vanemad inimasulates ringi. Siis oli Hirm Karmipoeg teinud mürgitamistriki, mispeale lihamägedest oli paar nädalat rahu.
„Kuidas ta mäe ära mürgitas,” uuris Ora. „Määris müürid mürgiga kokku?”
„Noh, ta peitis lammaste villa sisse rokapuu juurikaid.”
Ora noogutas ringi vahtides, rokapuu oli ka tema teada kõige mürgisem asi.
„Need olid kusjuures maaisanda viimased kakssada lammast, mis selle mäe tapmise nahka läksid. Raudkäsn oli hoidnud neid seni varjus nagu silmateri, karjamaale neid ei lastudki, olid kogu aja linnusekeldreis varjul, talumehed tassisid iga päev neile koormate viisi närimist ette. Aga nüüd pandi osa nahka, teine osa põletati ja ülejäänud peletati metsadesse laiali, nii et hiljem ainult kümmekond elavatena kätte saime. Suurt kahju sellest maaisandale ei sündinud, sest oma mäevere osast võib ta neid hulgemini asemele soetada, ainult et meil on nüüd toiduga kitsas käes. Põllud on laastatud, talumehed enamasti surnud, karielajad söödud… lihamäed uputavad kohe iga laeva, mis rannale läheneb ja teed mööda saab ainult hiilides reisida – sellelgi hoiavad need põrgulised silma peal.”
„Miks ta neid kõiki ära ei mürgitanud? Lambaid ei jagunud?”
„Noh, oleks siis emasegi mürgitatud saanud, aga too polnud vist näljane ja õgis vähe. Selle asemel lõbustas end rohkem mürgitatud lammaste tagaajamise ja põlemasüütamisega. Veidi talle mürk ikka mõjus, sest prantsatas teine samuti maha ja möirgas mis hirmus. Sa oleksid pidanud sel ööl seal olema ja nägema neid kahte hiigelelukat, kui nad põlevate lammaste valguses väänlesid mürgivalude käes, sülitasid tuld ja suitsu ning aiva kaapisid maad ja kisendasid. Keegi ei julgenud neile lähedale minna ja polnud vajagi. Üks kooles hommikuks ise ära, see isane. Teine, emane, susi teda söögu, pidas vastu. Roomas kolm ööd-päeva mööda maad, ei võtnud õieti jalgu alla, ei suutnud lennata ega söönud neid raipeid, mida poeg talle vedas, aga neljandal päevaloojangul lohistas elajas end mere äärde ja ujus minema.”
„Miks te teda siis maha ei löönud, kui ta mürgist nõrk oli?” küsis Ora.
„Noh, me tahtsime alguses küll, aga suurisand Hirm ütles, et see oleks ainult asjatu enese hukatusse vedamine, sest poeg oli elus ja terve. Pealegi, lihamäe nahast ei võta läbi ükski mõõk, vaid ratsamees suudab piigiga tema soomustest läbi põrutada ja raske ratasammu odataolised nooled teevad tõprale viga. Aga mis sa seal piigiga ratsutad või raskeammuga ammud, kui poeg nagu kull taeva all valvab. See võib sulle ühe hüppega kaela kukkuda. Tuld emane viimaks enam pursata ei jõudnud. Ei, ütles Kiviveere isand – selleks, et teda maha materdada, on vaja nad ükshaaval ette võtta ja elukas enne liikumisvõimetuks muuta – kõige parem on ta maa külge naelutada.”
Loss ja pääsemine olid juba siinsamas ja seetõttu muutus Rannagi hääl lõbusamaks ja valjemaks, nii et Ora suutis hetkeks isegi oma hirmud unustada.
„Aga jah, selle isaslooma verest jäime ilma. Kui emane end lõpuks minema lohistas, siis surnud mägi juba haises ja hea, et temalt nahkagi saime.”
Ütles nii ja libistas käega üle rinna. Alles nüüd märkas Ora tema rüüd keebivoltide vahelt lähemalt uurida. See polnudki paksust parknahast, nagu Ora oli senini arvanud, vaid kivisest mäenahast, mille tükid olid raudneetidega üksteise külge kinnitatud. Töö oli rohmakas ja kiirustades tehtud, aga Rand vandus – ja Ora uskus teda kõhklemata – et see oli kindlam igast raudrüüst, mida sepad võisid välja taguda.
Juba säärane rüü üksi oli väärt vähemalt viit küla kogu täiega ja Ora tundis, kuidas talle kadedus nagu uss põue libises.
„Sellest mürgitamiseloost on nüüd umbes kuu aega möödas ja meie keldrid-aidad üsna lagedad. Ainus lootus on suurisand Hirmu peal, kes lubas hea õnne korral kõige enam kahe nädala jooksul ülejäänud tõbrastega ära lõpetada.”
„Noh, siis ei ole ma päris ilmaasjata tulnud,” arvas Ora. „Ehk on mulgi nüüd võimalus jahisaagist osa saada.”
„Noh,” venitas Rand. „Seda ütles ta siis, kui kooljad polnud meie mäelõksu kaevamise laagrit rünnanud. Kui nad seal kõik maha tapsid, siis… ma ei tea, mis meist siis saab.” Ta vajus uuesti morniks. Ent võttis end kokku ja jätkas: „Hakkasime juba arvama, et isase surm peletas elukad minema, kui ühel varahommikul ründasid emane ja poeg kahekesi uuesti ning lammutasid välimise müüri täiesti maha. Kuna aga oda- ja heitemasinaid oli tublisti juurde ehitatud ja odateravikud kõik mürgiga koos, siis sisemist linnust mäed vallutada ei suutnud, ehkki proovisid ka mitmel järgmisel päeval. Niipea kui mürk mõjuma hakkas, tegi iga odatabamus elukatele kümnekordselt valu. See ja tihe kivi- ja raudkuulide rahe hoidsid neid ilusasti eemal. Siis jätsid nad linnuse täiesti rahule. Tiirutavad ja valvavad niisama. Vägisi jääb mulje, et nad plaanivad meist näljaga võitu saada.”
Sellal kui Rand jutustas, olid nad jõudnud teise vallikraavini ja sisemise linnuseni seal taga. Nende ümber olid purustatud või maani maha põlenud tallid, aidad, eluhooned, laod ja töökojad.
„Ühest asjast ma ei saa aru,” ütles Ora.
„Millest?”
„Mille neetu pärast nad nii raevukalt just Kütket ründavad?”
Rand kehitas õlgu ning samal hetkel nõudis vahimehe hõik teavet, kes tulevad. See oli rohkem vormitäiteks, sest teadsid vahimehedki, et praegu pole oht mitte inimestes, vaid lendavates koletistes ja et asjata viivitada ei ole kuigi tark tegu. Muidu pannakse teeline enne nahka, kui ta sisse saab. Kohe, kui Rand oli oma nime hõiganud, avati neile väike jalgvärav ja lõpuks ometi olid põgenikud ohutus kohas. Niivõrd kui see Linnumetsa maadel praegu üldse võimalik oli.
Ei olnud sugugi imekspandav, et mägedel oli sisemise linnuse hävitamisega rohkem tegemist kui välimisega. Kaitsjad olid oma vigadest õppust võtnud ja kuna laskerelvade hulk oli nüüd väiksema ala peal suurem, siis olid need niiviisi paigutatud, et mäed ei saaks kuskilt takistamatult ligi hiilida.
Kõikjale, kuhu võimalik, oli taotud raudpiike – piisavalt suurte vahedega, et inimesed vabalt läbi mahuksid, mäed need endale aga jalga astuksid. Samal eesmärgil – liikumise raskendamiseks – oli kõikjale kaevatud auke, piisavalt sügavaid, et mägi neisse astudes komistaks. Üle aukude oli eneste tarbeks tehtud palkidest ja laudadest sillakesi. Iga viimane kui puitosa linnuses oli süttimise vältimiseks paksult üle lubjatud.
Kindlusse sisse saanud, teatas Rand, et tal on ülipakilisi teateid suurisand Raudkäsnale. Kahe saabunu kohutavast välimusest ja nende tungivast nõudmisest ärevusse läinud väravaülem andis neile jalamaid kaasa mehe, kes nad suurisanda juurde juhataks. Oral käisid jalad väsimuse tõttu juba risti all. Rand pidi teda kitsaste laudsildade ületamisel toetama, et naine mõnda komistusauku ei kukuks. Nad olid just lossi välisukseni jõudnud, kui kuulsid selja tagant uuesti hõikeid ja müürivärava avanemise hääli.
„Keegi on vist veel eluga pääsenud,” ütles Rand, korraks sinnapoole kiigates. Kuid juba astusid nad uksest sisse ja tal jäi nägemata, et väravast ratsutas oma rüütlisalga eesotsas sisse Maagimägede isand. Vapimärgid olid asendatud hävitatud laagris surnutelt võetutega ning väravavalve ei osanud neid milleski kahtlustada.
Vahimehed tornides olid ennast lõdvaks lasknud ja külitasid lavatsitele asetatud soojadel lambanahkadel, mõnusasti juttu puhudes. Nad ei pidanud ümbrusel silma peal hoidma, sest läbi paksu udu ei olnud niikuinii midagi näha. Vaid üks, kõige kõrgem torn, mida kutsuti Silmapiiriks, ulatus läbi udu, ja sõjasulased, kes seal valvet pidasid, tundsid end olevat muust maailmast justkui ära lõigatud. All voogavat paksu linikut vaadates võis vabalt ette kujutada, et nende all on pilved ja nad ise on kõrgel taevas. Ainus, mis seda illusiooni rikkus, oli udu ise. See hõljus ainult linnuses ja selle ümber. Juba tuhatkond sammu müüridest eemal polnud mitte vinetki. Ehkki see siin oli ümbruskonna kõige kõrgem koht, eemal aga laiusid madalad niidud, kust udu tavaliselt tõusis. Mere poolt puhus tugev tuul, kuid see ei mõjunud udule mitte kõige vähimalgi määral. Ajuti tundus see lausa vastutuult voogavat. Asi oli väga imelik ning mehed olid vahiülemale juba sõna