loo lõpp oli niisugune.
Siis, kui väike Germinie Lacerteux, kes tollal polnud veel viieteistkümneaastanegi, Pariisi jõudis, sokutasid tema õed, kes ei mallanud oodata, millal tüdruk ise hakkab endale leiba teenima, ta tööle ühte väikesesse bulvariäärsesse kohvikusse, kus tal tuli olla nii perenaise toatüdruk kui ka teha kohvikus kõiki mustemaid töid. Harjumuspärasest külaelust välja rebitud tütarlaps tundis end seal võõrana ja kartis kõiki. Tärkava naise vaistlikku häbelikkust kohutas pidev kokkupuude kelneritega, nendega kõrvuti töötamine, söömine ja elamine meeste seltskonnas. Iga kord, kui ta vabal päeval õdede juurde läks, valas ta pisaraid ja korraldas meeleheitestseeni; otseselt millegi üle kaebamata näis ta ometi kartvat töökohale tagasi minna, öeldes, et ei taha sinna jääda ning eelistab elada pigem õdede juures. Talle vastati, et tema Pariisi sõidu peale oli niigi palju raha kulutatud, et tegu on lihtsalt kapriisiga, kuna kohal pole midagi viga, ning nutvana saadeti ta tagasi kohvikusse. Ta ei söandanud rääkida, kui raske on töötada kõrvuti küüniliste ja häbitute, teravkeelsete kelneritega, kes olid läbi imbunud liiderlikkusest ja igasugustest muudest pahedest ning räpastest orgiatest läbinisti rikutud. Kogu aeg tuli taluda inetuid nalju, julmi vihjeid ja õelaid vempe meestelt, kellele väike metsik ja kogenematu, võhiklik, nõdruke ja rõhutud ilmega, kartlik ning morni olemisega kehvas maaplikakleidis ohver pakkus palju lõbu. Pidevast aasimisest ära hirmutatud tüdrukust sai kelnerite patuoinas. Kasutades ära tema teadmatust, petsid nad teda ja korraldasid igasuguseid tempe, kurnasid tööga, külvasid ta üle halastamatute pilgetega, nii et vaene segadusseaetud olend sattus meeleheitesse. Lisaks ütlesid nad talle asju, mis panid tüdruku punastama ja häbi tundma, ehkki öeldu mõte jäi talle arusaamatuks. Räpaste vihjetega rüvetasid nad naiivset neljateistkümneaastast tütarlast, õhutades tagant lapselikku uudishimu piiluda erakabinettide lukuaukudest.
Germinie tahtis sellest õdedele rääkida, kuid ei julgenud. Sedamööda, kuidas tütarlaps toidust kosus, tema põsed roosatama lõid, kehale ümarust lisandus ning välimus pisutki naiselikuma ilme omandas, muutusid kelnerite väljendid veelgi vabamaks ja räigemaks. Eest ära joostes õnnestus tal põgeneda ligitükkimise, inetute žestide ja puudutuste eest ning säilitada puhtus, ent kõik see määris ning puudutas sügavalt tema ilmsüüta olemust. Teenijannade suhtes võimukas peremees oli vihane, et ebaküps tütarlaps ei kõlba talle armukeseks, ning külvas Germinie pidevalt üle etteheidete, sõimu ja võmmudega. Ainult perenaiselt sai talle vahel osaks pisut toetust ja inimlikkust. Seda naist hakkas Germinie lausa koeraliku andumusega armastama ning allus talle vaguralt. Hetkegi kaalutlemata ja järele mõtlemata täitis ta tema antud ülesandeid ning toimetas armukestele kirju kätte, tegutsedes õige nutikalt. Kärmust, osavust ja leidlikkust ilmutades lipsas ta petetud abielumehe silma alt mööda; ise õieti oma teost aru andmata ja omamata vähimatki aimu saladuse sisust, adus ta õelat rõõmu, lapsikut, ahvilikku rõõmu teadmisest, et tasub sel moel kätte temale nii palju halba teinud peremehele ja tervele majale. Kohviku töötajate seas oli ka üks Josephi-nimeline vanamees, kes teda kaitses, hoiatas salakavalate vempude eest ning kes oma hallide juuste autoriteedi ja isaliku suhtumisega ei lubanud Germinie juureolekul liiga vabalt väljenduda. Ent tütarlapse hirm selle maja ees aina kasvas. Asi jõudis nii kaugele, et ühel päeval tuli õdedel Germinie lausa jõuga kohvikusse tagasi viia.
Mõne päeva pärast anti ettekandjatele Marsi väljakul toimuva paraadi puhul vaba päev. Kohvikusse jäid ainult Germinie ja vana Joseph. Too oli pimedas kamorkas ametis musta pesu kokkulappamisega. Ta kutsus Germinied endale appi. Tütarlaps astus sisse, karjatas, kukkus maha, nuttis, anus ja rähkles, hüüdes meeleheites appi… Tühi maja jäi hüüetele kurdiks.
End kogunud, jooksis Germinie oma tuppa ja pani ukse lukku. Sinna jäi ta terveks päevaks. Kui Joseph järgmisel päeval talle läheneda ja temaga rääkida püüdis, tõmbus Germinie mehest õuduse ja kabuhirmuga eemale. Niipea, kui mõni mees talle lähenes, siis põrkas ta veel tükk aega hiljemgi värisedes ja närviliselt eemale otsekui pääsemisvõimalust otsiv surmahirmus loom. Joseph, kes kartis, et Germinie tema peale kaebama läheb, hoidus kõrvale ja leppis sellega, et ta on tütarlapsele vastik.
Germinie jäi rasedaks. Kord pühapäeva õhtul oli ta uksehoidjast õe juures. Ta oksendas ja kaotas teadvuse. Just sel ajal tuli oma võtme järele arstist üürnik ning temalt said õed teada Germinie olukorrast. Sügavas nördimuses, et nende eriti tundlikku lihtrahva uhkustunnet on alandatud ja jäika valevagadust haavatud, said mõlemad õed väga vihaseks. Vihast sai raev. Võmmude ja sõimurahe all tuli Germinie teadvusele, õdede käed jagasid hoope, suud solvanguid. Sealsamas seisis Germinie õemees, kes, suutmata andestada tüdruku reisi peale kulutatud raha, vaatas teda Auvergne’ist pärit mehe silmakirjaliku kahjurõõmu ja pilkliku irvega ning see pani Germinie põsed veelgi rohkem punetama kui saadud hoobid.
Germinie kannatas kõik välja ega vastanud sõimule. Ta ei üritanud end kaitsta ega välja vabandada. Ta ei rääkinud kellelegi, kuidas see oli juhtunud ning et ta oma õnnetuses sugugi süüdi ei olnud. Ähmaselt lootes, et talle ots peale tehakse, hoidis ta suu lukus. Kui vanem õde hakkas temalt pinnima, kas tegu polnud vägistamisega, ning mainis, et sel juhul võib pöörduda politsei ja kohtu poole, siis sulges Germinie silmad mõtte juures, et ta peaks oma häbi avalikult kuulutama. Ainult korraks – siis, kui õed karjusid, et ta on häbistanud nende ema mälestust – heitis Germinie neile nõnda anuva pilgu, et õdedel hakkas piinlik: neile meenus, et nad olid ise Germinie sellele kohale sokutanud, sundinud sinna jääma, sel viisil ta märklauaks seadnud ja pattulangemisele kaasa aidanud.
Veel selsamal õhtul viis noorem õde Germinie enda poole SaintMartini tänavasse, kus ta jagas elamist poolsegase usuhullust neitsi Maarja vennaskonna lipukandjaga. Õde pani ta magama enda kõrvale põrandale ainsale madratsile ning valas öösiti kaitsetu tüdruku peale välja ammust mürgist kadedust, sest tema silmis oli Germinie olnud ema ja isa hellitusi nautinud lemmiklaps. Õde leiutas tuhat võimalust, kuidas vaesekest vargsi või varjamatult piinata: tonksas jalaga, nügis madratsi serva poole, nii et viimaks pidi Germinie talvises külmas jäisel põrandal lebama. Päeval asus Germinie kallale salliparandaja, kes manitses ja jutlustas, kirjeldas hauataguseid piinu ning ajas tütarlapsele sellise hirmu peale, et too tundis lausa füüsiliselt põrgutule kõrvetust.
Nende nelja kuu vältel, mis Germinie seal elas, ei lubatud tal kordagi välja minna. Ja nelja kuu möödudes sünnitas ta surnud lapse. Taas kosunud, asus ta teenijannana tööle Lafitte’i tänavasse kulmukitkuja juurde ning tundis esimestel päevadel otsekui vanglast vabanemise rõõmu.
Paaril korral kohtas ta tänaval vana Josephi, kes käis peale, et tütarlaps talle naiseks tuleks. Germinie pani tema eest plehku ning vanamees ei saanudki teada, et ta oli isaks saanud.
Ent uues kohas oli Germinie kogu aeg näljas. Maja, kuhu ta oli teenijannaks võetud, kuulus nende kilda, mida teenijarahvas nimetab näljaurkaks. Õgardlik ja raha hoolimatult tuulde loopiv nagu paljud pariislannad, kes tegelevad juhuslike ja kahtlaste äridega, alati valmis nii vara arestimiseks kui lõbusaks peoks, ei hoolinud Germinie perenaine sugugi sellest, kuidas nooruke teenijanna söönuks saab. Tihtipeale kadus perenaine terveks päevaks, jätmata koju mingit söögipoolist. Tütarlaps sõi, mida ette juhtus – tooreid köögivilju või rohke äädikaga maitsestatud salatit, mis petab ära noore naise näljatunde, ning vahel näksis vastikust maitsest ning tema eale ja soole iseloomulikest kõhuhädadest hoolimata koguni sütt.
Sünnitusest veel kosumata ning seetõttu vajades hädasti korralikku toitu, jäi Germinie säärase eluviisi juures kõhnaks, nõrgaks ja põduraks. Ta nägi hirmus välja. Tema jume omandas niisuguse kaame tooni, mis päevavalguses paistab rohekas. Esiletungivaid silmi ümbritsesid sügavad sinakad ringid. Värvi kaotanud huuled olid närtsinud kannikeste karva. Juba mõni samm trepist üles pani teda hingeldama ning kõrvaltvaatajad tajusid tema kaelaveenide lakkamatut tukslemist. Jalgu järel vedades, keha kookus, lohistas ta end vaevaliselt elukoorma all edasi. Mõistus ja meel poolunes, minestas ta iga tühisemagi töö, kas või perenaise juuste kammimise juures.
Germinie hakkas juba vaikselt kustuma, kui õde leidis talle uue koha endise koomiku juures, kes nüüd elatus terve Pariisi naerutamisega teenitud rahast. Mees oli juba vana ja tal polnud lapsi. Tal oli vaesest tüdrukust kahju ning ta võttis ta oma hoole alla: ümbritses tähelepanuga