Germinie Lacerteux. Edmond de Goncourt

lapsest lahkuda. Pealegi oli ta ju lapse tädi. Õde muudkui rääkis, et saada endale tüdrukut, kelle abiga tema ja ta mees lootsid kirjade teel Germinied haledaks teha ning temalt nii südant kui ka rahakotti pitsitades raha välja pressida. Germiniel oli raske lapsest lahkuda. Ta oli temasse pannud osakese oma elust. Lapsega sidusid teda nähtud murepäevad ja toodud ohvrid. Ta oli lapse haiguse küüsist päästnud: väiksekese ellujäämine oli tema imetegu. Ent Germinie mõistis, et ta ei saa last kunagi preili juurde võtta, sest kui arvestada tolle iga, vanainimese väsimust ja vajadust rahu järele, ei taluks ta mingil juhul oma toas lapse kärarikast askeldamist. Pealegi käisid juba majas ja terves tänavas kuulujutud, et laps on Germinie oma. Ta rääkis perenaisele kõik ära. Preili de Varandeuil’le oli asi niigi teada, ta oli kursis, et Germinie oli õetütre kasvatada võtnud, kuid tegi näo, nagu poleks tal sellest aimugi, sulges lihtsalt silmad, et mitte näha ega sekkuda. Ta soovitas Germiniel laps õe hoolde usaldada, selgitades, et laps ei saa majja jääda, ning andis raha nii sõiduks kui ka õe perekonna tarbeks.

      See lahkumine oli Germiniele valus hoop. Ta tundis end mahajäetu ja kasutuna. Lapseta jäänud, polnud tal enam kedagi armastada. Südames armastuseigatsus ja hinges tühjus, pöördus ta tagasi usu rüppe ja jagas kogu oma kasutamata jäänud õrnuse kirikule.

      Kolme kuu pärast sai Germinie teada, et tema õde on surnud. Õemees, kes kuulus pidevalt halisevate ja kaeblevate töömeeste kilda, maalis kirjades Germinie tunnetele rõhudes suuresõnaliste lausetega oma elust lohutamatu pildi: matusekulud pole veel täielikult tasutud, tema ise ei saa palaviku pärast tööl käia, tal endal on kaks väikest last, lisaks veel naise õetütar, ning peres pole enam kedagi, kes suppi keedaks. Germinie nuttis kirja lugedes ning kujutas ennast ette seal koledas Aafrikas, elamas kõrvuti vaese mehe ja õnnetute lastega, ja temas ärkas ähmane janu pühendada oma elu millegi heaks. Järgnesid uued kirjad, kus õemees tänas Germinied abi eest ning kirjeldas oma vaesust ja õnnetut olukorda veelgi mustemates värvides, milleks ta oli saanud ainet kriminaalkroonikast ja kunagi loetud viletsatest romaanidest. Võltsi muret tõena võttes ei saanud Germinie enam muust mõelda. Tema kõrvus kajas laste nutt. Küpses kindel plaan kohale sõita. Aafrika ei jätnud teda hetkeksi maha ja keerles lakkamatult tal peas. Nähes teda mõttesse vajunu ja nukrana, päris preili de Varandeuil, mis temaga on, ent asjatult: Germinie vaikis. Ta piinles, heideldes kohusetunde ja tänamatuse vahel: kas valida perenaine või õelapsed. Kord mõtles ta, et ei või perenaist maha jätta, siis jälle arvas, et Jumal ei luba tal oma sugulasi hätta jätta. Ta laskis pilgul üle toa käia ning mõtles: „Ma pean siiski minema!” Siis aga hakkas tal hirm, et perenaine võib tema äraolekul haigeks jääda. Tuleb uus teenijanna! Selle mõtte juures tundis Germinie kiivusepistet ning juba nägi ta vaimusilmas, kuidas keegi temalt perenaise üle lööb. Järgmisel hetkel tõid usulised tundmused pähe ohverdamismõtted ning ta oli valmis pühendama oma elu õemehe hüvanguks. Ta tahtis sõita mehe juurde, keda ta vihkas, kellega tal polnud kunagi olnud häid suhteid ning kes oli oma jämeduse ja purjutamisega õele kogu aeg muret valmistanud. Kõik, mis teda seal ees ootas, ja kõik, mida ta kartis – vältimatud kannatused ja hirm mehe ees –, ainult õhutas ja sütitas Germinied, tõugates teda kärsitu ja palava ihaga eneseohverdusele. Kõik see haihtus hetkega preili üheainsa sõna või liigutuse juures: Germinie rahunes ning muutus täiesti. Ta tundis, et on ihu ja hingega alatiseks seotud preili de Varandeuil’ga, ning pelk mõte, et ta oli kavatsenud preili juurest lahkuda, ajas talle hirmu peale. Niisugune sisemine heitlus kestis kaks aastat. Siis sai Germinie juhuslikult teada, et tema õetütar oli surnud mõni nädal pärast õde, kuid selleks, et Germinied oma võimuses hoida ning et naine tuleks koos oma kasinate säästudega tema juurde Aafrikasse, oli mees lapse surma varjanud. See uudis hajutas Germinie illusioonid ning ta sai otsekohe terveks. Ta ei suutnud uskuda, et oli kunagi tahtnud ära sõita.

      VII

      Umbes sel ajal panid kohtuvõimud enampakkumisele tänava lõpus tühjalt seisnud piimapoe. Maja remonditi ja värviti üle. Aknale maaliti kollaste tähtedega poe nimi. Riiulitel võis näha koloniaalkaupade kompanii šokolaadist püramiide ja lillemustriga kohvipurke vaheldumisi likööripudelitega. Ukse kohal sätendas pooleks lõigatud vaskset piimanõud kujutav silt.

      Poe uus omanik, viiekümnendates eluaastates naine, püüdis niiviisi oma ärile elu sisse puhuda; liigsest tüsedusest hoolimata võis tema rasvakoorma all märgata möödunud aegade ilu. Kvartalis räägiti, et poe osturaha oli ta pärinud ühelt vanamehelt, kelle teenistuses ta oli olnud oma kodukohas Langresi lähedal. Nii tuli välja, et ta on Germinie kaasmaalane: mitte küll päris samast kohast, vaid ühest väikesest naaberkülast. Ning kuigi nad polnud varem kunagi kohtunud, teadsid preili de Varandeuil’ teenijanna ja piimapoe omanik teineteist nime järgi, neil oli ühiseid tuttavaid ja mälestusi sealsetest paikadest. Tüse naine puistas aina meelitusi, oli mesimagus ja lahke. Ta nimetas kõiki ostjaid kaunitarideks, vigurdas häälega ja mõjus tüsedatele omase loiu lahkuse tõttu lapsikuna. Ta ei sallinud jämedusi, punastas kergesti ja solvus iga tühiasja pärast. Ta jumaldas saladusi, armastas usalduslikke vestlusi, peksis keelt ja rääkis sosinal. Tema elu kulges lobisedes ja hädaldades. Tal jagus kaastunnet nii teistele kui ka endale, alatasa kaebles ta oma hädade, eriti seedimise üle. End järjekordselt liiga täis söönud, oigas ta traagilisel häälel: „Ma suren!” Miski muu ei väärinud niisugust pateetikat kui tema seedimine. Ta oli tundeline ja silmad olid tal märja koha peal: nii peksa saanud hobune, kellegi surm kui ka hapuks läinud piim kutsusid esile pisaratevoolu. Teda panid nutma ajalehe lühiuudised ja möödakäijad.