Peipsi peal. Juhan Liiv

oli neile kuulmata ime, õnn, mis neid peaaegu kohkuma pani. Veel enam pidid nad kuulma. Ühel õhtul, kui Marie lastega vanemate kodunt mööda jalutas, kõndis peenike sirge noorhärra kui kuusk Marie kõrval ja ajas mahedasti juttu. Võõras härra imestas küll nähtavalt, kui jämedas riides talunaine ta kaaslase, preili juurde tuli ja see ta otsaette suud andis, teretas aga aupaklikult, kui kuulis, et see ilusa, peenelt haritud Marie ema olla. Ja imet, võõras härra tuli teine päev otse Hansu majja, tuli veel, tuli tihti, tuli iga päev, käis Hansuga jahil, jõi Mäesool teed; kõneles, et ta härra sugulane, aga sündimise poolest taanlane on ja Sillu mõisas ülema metsahärra ametit peab. Nende kodumaal, Taanimaal, ei peeta talupoega halvemaks kui iga teist seisust. Mõisnik ja talupoeg on paremad sõbrad, kui viimane suuremat haridust on saanud. Kõneles seda, kõneles palju muud, kõneles väga ilusasti, väga lahkesti. Küll ehmatasid mees ja naine, kui ühel õhtul Marie emale kaela langes ja nuttes ja naerdes tunnistas, et ta õnnelik mõrsja olla; aga õnn on pimestav; oli ta seni nende lapsele lahket nägu näidanud, miks ei võivat see ka nüüd tõeks minna? Seal tuli välk, mahapurustav sõnum: Marie olla mõisast minema pekstud, härra ja metsahärra vahel olnud kange sõnavahetus, mille peale viimane ülepeakaela mõisast ära läinud – kuhu? Jumal teab kuhu. Mõju oli hirmus. Marie jäi kadunuks; isa, ehk küll «rumal talupoeg», suri südamevalu kätte, noore-ealisest naisest tegid mõned nädalad vana naise. Vanemate uhkus ja südamerõõm oli – langenud, kadunud õnnetu tütarlaps, tervele mõisaperele ja vallarahvale irvitada, kes saksaks tahtnud saada ja saksameest kosida. Ja õnnetu ema – ta oleks oma last varjanud, teda vastu võtnud, aga keegi ei olnud teda näinud, keegi temast kuulnud. Kingitused ja palga, kõik oli ta enesest ära heitnud ja nende ette visanud, kes teda ta vanemate majast kui õnnelikku last välja olid toonud, aga kellel nüüd südant ta vastu ei olnud. Ta isa hingab kalmukünkas; õpetaja on teda õnnistanud, sugulased juures nutnud, köster pika palve lugenud, omaksed mulda hauda järele visanud – midagi ei ole puudunud, midagi kombe vastu olnud, ka matuseid peetud, söödud, viina joodud ja – unustatud. Kas ta seda teab? Teab tütar, et ta isa kirikaial, et ta tema pärast seal on? Seal – naisterahvas sauna akna all mäletab seda, nagu oleks see alles täna olnud – kuuleb ta isa haua juures, kus üksi ülejäänud ema tihti käib, ühel õhtul videvikul rasket ohkamist ja sõnu. Ta näeb seal üht kogu põlvili, paks loor näo ees. See on tema õnnetu taganutetud tütar. Siia on teda hingepiin ja ahastus ajanud. Ta jääb ta selja taga seisma, kuulab, ja mis ta siin kuuleb, on nii lõhestav, osalt mõistmata, aga sõnad ja hääl on nii lõikavat valu täis, mis kummardaja suust tulevad, kes ristis kätel isa risti peal nutab. «Isa, anna andeks, ma ei või enam elada. Ma ei või sellele elu anda, kelle kuju igavesti mind piinama saaks, kelle palgelt ma enese süüd ja häbi peaksin lugema. Mispärast peab ka tema, see süüta taim, minu häbi all kannatama, minu pärast inimeste ees punastama. Mis võin ma talle ütelda, kui ta küsib: «Ema, kus on mu isa?» Oh teie uhke sugu, mehed, kes teie nõrku eksiteele veate ja siis ise veel – irvitate! Oh teie variserid, kes eksinud naisterahva peale põlates vaatate, keda teie ise olete eksitanud! Oh teie kivisüdamed, kes kohut mõistate süüdlase peale, keda teie ise olete süüle avatlenud! Oh teie silmateenrid, kes au sees hiilgate, kuna need, kelle õnnetuse sünnitajad te olete, põrmu sees roomavad. Teie lähete ja kiitlete veel pealegi võitudest, mis teie teinud; olete uhked selle üle, aga teie jälgedel ringutavad käed, veerevad pisarad, lõhkevad südamed! Teie ei mõtle vanemate peale, kes oma lapsi vaevaga kasvatanud; ei mõtle emade uneta ööde peale hälli juures, isade higise otsaesise peale peatoiduse ja koolitamise eest muretsedes; ei mõtle õnnetute ja eksinud tütarlaste eneste peale, kes ainult teile armastuseks eksisid ja nüüd oma valu ja teie kuju vaikides südames kannavad; teie ei mõtle oma tervise, oma nooruse jõu pillamise peale, elukommete rikkumise peale – teie ei mõtle millegi peale! Õlgede peal ja räbalates lasete oma ihusugu känguda, aga ise istute pehmete patjade peal saalides. Eksitajad! Teadke, et teie oma südametesse põrguhaudasid ehitate, täis jääd, tuimust, kaledust ja kavalust, mida teie elutarkuseks nimetate, mis teie vanad päevad pimeda öö sarnaseks teeb, neid tühjusega ja tülpinud meelega täidab, ja teie endid kui haudadest väljakaranud luukered ümber veate, ning teie lapsed on teie eneste alatuse kõdunenud kujud! Rääkige siis veel võitudest, kui palju tütarlapsi teie eksitanud, kui palavalt neist keegi teie ümber hakanud, kui raske või kerge kunstiga teie neid langemisele saanud! Rääkige veel!» – See on tema tütar, kes nõnda kõneleb, talunaise tütar, selle rahva võsu, kes midagi ei pidanud tundma, kellele ülemate annete jaoks Looja meelevõimugi pole andnud! Ah, kuidas läheb igaüks neist sõnadest tema südamesse, kui tõed nad on, aga siiski on ta tütar üksi häbikandja ja rahva naerualune, kuna kaassüüdlased igal maal ja ajal mõnikord kiitust pealegi saavad. Imeline suguvaheline vahetegemine, kus mehele kõik on lubatud, naine üksi kannatajaks jäetud! «Tütar! tule mu rinnale, veel elab su ema, kes su valu mõistab!» hüüab ta, ja ema ja laps nutavad surnuaial üksteise kaelas. Kahe elu on hoitud selle läbi, et veel üks inimene oli, kes teist moodi otsustas kui teised inimesed – see igavesti mõistmatu, lõpmatu armusügav emasüda! Aga ühele elu andes lõppes teine elu, kes nii palju oli kannatanud, ja üksi abita taim, kes nüüd oma isa järele pärib, jäi vanaema käte vahele. Ei ema ega isa pole sul, vaene laps! Käsi vaadates, millest ta enne midagi ei teadnud, siin ja seal heade inimeste juures ulualust ja kõhutäit saades, rändas ta lapsega ühest kohast-paigast teise, kuni viimaks oma sündimispaigast kaugel eemal Kukulinnas, võõra rahva seas, selle hütikese omaks sai. Kui palju vaeva on see talle maksnud, enne kui ta Villu nii vanaks sai kasvatada. Ja seal ta magab nüüd laval õlgede peal, ei teagi, et tal ema ei ole, vaid nõuab üksi isa järele. – Maga, laps, maga! Elu ja valu ootavad sind, maga, maga, kuni isa saad!