ei tohigi.»
«Ilus nendest. Aga tohin küsida, miks neiu teisi enese eest kosta laseb.»
«Et härra tädipoeg mu enese arvamised vastamata jätab,» kostab Lilli teravalt.
«Aa, või sealt puhub tuul! Esimene tunnistus «suuremeelsest» andeksandmisest! Noh, aga nüüd üks valus kahetsus ja alandlik andekspalumine lunastab jälle lepituse.»
«Lepitust teeme üksi, kui mulle õiguse annate, et kus pahandus meeste- ja naisterahva vahel olemas on, süü ikka meesterahva pool seisab. Kui naeruväärt asja juures nad näiteks pahandavad.»
«Näiteks?»
«Näiteks luuletajad. Heine ütleb,» – Lilli hammustab suure tüki võileiba – «et ta oma naisele kõik andeks annab, aga jalapealt temast lahutada laseb, kui ta tema laulusid laidab.»
«Paraku tõde, mu ärarääkimata tark onutütar. Aga on veel palju naeruväärsem asi, mis naisterahvad kohe ära pahandab ja mida nad, veame kihla, Lilli, ka kõige kaunimeelsem, kõige naiselikum nendest, igavesti andeks ei anna, mis raskem süü on kui – kuidas nüüd teie katekismuses seisab – teotamine püha vaimu vastu, Lilli.»
«Seda asja tahaksin ometi mina teada,» ütles Lilli, nähtavalt uudishimulikuks saades. «See on küll jälle üks teie niisugune luule.»
«Sula tõde, väike pealekippuja, sula tõde.»
«Jään ootama.»
«Teie ei usuks, kui muidu ütleksin. Meie peaksime katsuma, ma peaksin tegelikult näite andma. Aga kust me nii kannatliku naisterahva võtame, kes seda andeks annaks, mis mul prooviks öelda oleks.»
«No – võtke selleks mind!»
«Ei tahaks teid pahandada, Lillikene.»
«Mind?»
Ja Lilli mõõtis mind pealaest jalakannani ja tegi sealjuures hirmus tähtsa näo.
«Teie vihastate nimelt,» puiklesin ma vastu.
«Ei iial. Veel kord, ei iial, mitte ilma pealgi.»
«Olgu, ma annan järele. Aga jäägu vastutamine teie enese peale, kui kihlveo kaotate.»
Ta silitas väikest kassikest, seadis selle oma lillepärjasse magama, aga sellest õrnusest ei näinud viimane liiga lugu pidavat.
Viimaks ütlesin ma nagu kogemata:
«Ma pidasin teid ilusaks, Lilli.»
«Kas ma siis seda ei ole või? Kõik ütlevad, et ma ilus olla,» vastas ta kõige vabamalt.
«Sellega on nad eksituses, nagu minagi olin –»
Lilli vaatas ehmatavalt küsides ma silmi.
«Eksituses –?»
«See liig madal otsaesine näiteks –»
«Aga härra –»
«On päris inetu ja silmad liig hallid –»
«Häbematu – teie julgete –»
Enam ei saanud ta öelda, pisarad tulid silmi. Ma olin oma väikest sugulast, kes praegu alles kui kehastatud kevade kuju, lõbu, õrnus ja vallatus ühes raamis, sügavasti haavanud, seda nägin ma ta valusast nuuksumisest.
«Aga Lillikene – jumala pärast – see oli ju ainult nali.»
Vaikus.
«See oli kihlvedu.»
«M–i–s?»
«See oligi see proov.»
Lilli vaatas tummalt küsides minu otsa, tunnistades, meelde tuletades. Siis aga nähti teda aru saavat.
«Aa-ahh!» hüüdis ta üleni punaseks minnes. «Te kurjategija! Kuidas ma nüüd võisin seda ometi unustada?»
«Teate nüüd, mida naisterahvad iial andeks ei anna?»
«Jaa, aga sedaviisi ei tohi ütelda. Esiteks ei ole see viisakas, teiseks ei ole see ilus ja kolmandaks ei ole see sünnis,» seletas Lilli targalt. «Meie koolipreili ütleb, et ühegi inimese kohta, veel vähem ühelegi inimesele ei tohi öelda, et ta inetu on, vaid iluta. Kellel ilu ei ole, ütleb ta, ega see inetu ei ole, vaid ta on üksi ilma iluta. Inetu on sõna, mis sõnaraamatus sugugi ei tohiks olla, ehk ta küll minusse sugugi ei puutu. Mis teie arvate, kõrgesti austatud, haritud ja tark härra?»
Mis mina arvan?
Mis mina arvasin, oli see, et ma sellele väikesele armsale suukesele heameelega musu oleksin andnud.
Vari
Meie seisame saare peal. Mitte just saare peal, sest vett ei ole ümberringi ja Peipsi on veel kaugel, metsa taga hoopis, aga siiski saare peal. See saar on ainult mõnisada sammu pikk, loogasarnane liivaseljandik soo sees. Soos ei kasva midagi, liivikul, puhta valge liiva sees vast õieti mitte midagi. Keegi ei ole ka iial nõudnud, et siin midagi kasvaks – siin? Mis siin kasvab, kasvab iseenesest: mõni pihutäis kanarbikku seal, kust kohalt liivikuselja äärest soo hakkab, mõni igav üksik rohukõrrekene, mis oma seltsimehe järele hüüab, ja saare ühes otsas jändrik mänd. See on jumal teab kuidas siia saanud, ja tal näib nagu eneselgi kahju, et ta siin on. Eemal soo sees näeme tillukesi imelisi kaski ja mändisid, kes aga salgamata pöidlajämedustel juurtel oma küpset vanadust näitavad, et mõni mitte ei arvaks, et nad poisikesed on, ei, vaid vanakesed, kes aastasadade pikkusel küllalt ju on näinud ja sedavõrd lugupidamist nõuavad. Seal, vindunud juurikal, on see kõik küllalt selgesti kirjutatud.
Ja nagu oleks sellest rikkusest juba sellele kohale üleliigagi, kaovad needki äbarikud viimaks ära. Punakas, roostekarva turvas läheb madalamaks, et pudrusarnast raba sünnitada, kus virtsanäoline vesi suve läbi vahel seisab. See on just kesk sood, selle koha peal, mis liivikuseljandikust ja talurahva põllumaast ühevõrra kaugel on. Nõnda läheb ta nagu rõngas ümber saare, ainult üks koht on puuhagudega ja kividega nõnda ära täidetud, et siit hobusega üle saab. Sui ajal ei kanna soo kõik kohad mitte inimest, nimelt seal, kus virtsane vesi ja pudrurabe turvas on. Mõni kõrrejämedune pajukene või männikasv on kõik, mis viletsate sookaela põõsakeste vahel silm näeb. Näitab, nagu oleks loodus siin oma ehitustööd koguni seisma tahtnud panna, aga et enesele mitte auku sisse jätta, on ta kõik ülejäänud kõlbmata tükid siia kokku visanud, mida keegi omaks ei tahtnud võtta. Ta on nõnda ütelda ülejäänud tükk ja praegugi ei ole tal päris teatavat peremeest. Talupoeg teda ei taha, pealegi vaene Nurmeküla talupoeg, ja mõis ei tea temaga ka õieti midagi peale hakata. Üheks asjaks kõlbab ta siiski. Seda tunnistavad mitmesugused hobuste, loomade, koerte ja kasside luud, mis siin maas pleegivad. Kui üks neist loomadest otsa saab, olgu haiguse, elutüdimuse või noole läbi, on nende kehasid väga sünnis siia visata. Seda teevad ümberkaudsed talupojad. Muidugi ei ole see selle paiga kohta lugupidamist suurendanud ja mõni karske Nurmeküla naine ei lähe siit mitte heameelega mööda või läbi. Vähemalt sülitab ta kolm korda, enne kui temasse sisse astub, ja viga sest ei ole, kui ta seda välja saades veel kord teeb.
Soo järel algavad talumeeste viljapõllud. Harvad, vikati jälilt ülejäänud poolikud viljakõrred, rohumättad, võsuga kasvanud kiviahervarred põllu sees ja poolkinni vajunud kraavikesed tunnistavad, et põllud või nende omanikud ka soo lähiduses põevad. Eemal küll, – ja seal, kus tume kuusemets mühab ja ühes kohas nagu kübar mäekühma otsas kaugele paistab – seal küll on tugev põllumaa, aga see on mõisa jagu ja ka Kõrgepalu küla meeste kohti on seal. Siin aga, siin on sellest küllalt, kui soo ääred kaeru kannavad ja heal aastal viis seemet annavad. Siin ei ole loodus midagi andnud, ei ilu ega sigidust, vaid ainult liiva ja raba. Ja ilust ei oleks siin keegi küll ka mitte lugugi pidanud. Mis siis ilmaasjata raisata…
Ja ometi ei ole see soo, mille sisse raiped ja muud ülejäänud asjad visatakse, mitte ilma eluta, mitte tühi. Tema keskel, kõvera looga sarnase saarekese peal, liivikul, on – linn! Kukulinn. Linn! tõesti linn. Ei kuskil, ei rahva suus ega kirjas, kui Kukulinna üleüldse