Minu Toba. Sulgedeta indiaanlane. Mirjam Johannes

see on sama, mis tõmbab Ruthi käratsevate pätipoiste poole. Lapsed, kes meile millegipärast meid endid meenutavad, on alati südamele natuke lähemal. Ma ei tihkaks küll hellitatud Mirjamit elus karastunud Anyiga kuidagi võrrelda, aga ma tunnen need ujedad vaatlejasilmad ära. Täna me lutsutame, äraseletatud muie näol, kommi ning jälgime, kuidas poisid ja vankumatu tinasõdur Ruth ühe loperguse pallilaadse asja ümber sebivad. Pole midagi öelda, maailm on tõesti näitelava.

      6. PEATÜKK

      MARCELO. USKUMISEST JA USKMATUSEST

      „Ja sa usud seda? Seda Che Guevara legendi?” küsin ma vaikselt. „Jah, mida ma sinu arust siis veel uskuma peaksin? Katoliiklikku jumalat? Coca-Cola jõuluvana? Ei, ma usun parem Ched, kes oli ladinaameeriklane nagu minagi,” vastab Marcelo mulle peaaegu sama vaikselt.

      Keerame aeglasel sammul majade vahele. Õnneks tunneb Marcelo halvasti valgustatud Clorindas kõikide sisehoovide salajasi teid ja öösiti õllemüügiks avatud aknaid. Tavalised poed pannakse kümne ja üheteistkümne ajal kinni. Mõned perekonnad, kes elavad ja peavad oma poodi samas majas, teenivad natuke lisa sellega, et müüvad öötundidel koduaknast õlut, veini ja küpsiseid. Ühesõnaga midagi sellist, mis hästi säilib ja millele alati turgu on. Kohalikud tunnevad oma barrio’s kõiki selliseid aknakesi ja ukseavasid. Ja ega neid muidu üles ei leiakski. Selline äritegevus on täiesti seaduslik ja sõltub inimeste viitsimisest oma lett lahti hoida. Ostjad sammuvad vastava maja juurde ja plaksutavad kõvasti – Clorindas on uksele koputamise ja kellahelistamise asemel käibel selline teguviis. Enamik kodusid on tänavamelust kaitsvate trellidega eraldatud ning enesest märku andmiseks on kätega kõvasti plaksutamine kõige kindlam viis.

      Ka majade vahele on kuulda, kuidas meie seltskond Chico Mendese proovisaali juures kogu aeg midagi seletab. Kui ma otsustavalt püsti tõusen, on tuline keskustelu kapitalismi pahede üle väldanud juba vähemalt pool tundi ning tundub, et see kestab edasi ka siis, kui me Marceloga õlletoomise ekspeditsioonilt naaseme. Õnneks otsustas tähelepanelik Marcelo mind nende öiste akende otsingul saata. Võib-olla viisakusest. Võib-olla soovimatusest poliitikast ja majandussüsteemidest rääkida. Sest kaua sa ikka viitsid Malcolmi targutamist, Ruthi räuskamist või Manolo iroonitsemist kuulata.

      Eile Madridist saabunud uued vabatahtlikud Carlos ja Nuria paistsid Clorinda ekstreemsuste meres kummastavalt normaalsed ja rahulikud. Nad olid reisist nii väsinud, et ei jaksanud vähemalt esialgu kohaliku viletsuse üle imestada. Kuigi see, et nende esimene käik barrio Tobasse sattus olema pühapäeval, oli vanemate olijate arust natuke ekstreemne. Pühapäevane retk Toba lootusetuse südamesse purustab hetkega iga vabatahtliku illusiooni harmoonilisest indiaanlaste linnajaost.

      Carlos ja Nuria on senistest vabatahtlikest tunduvalt vanemad ja kogenumad. Lõuna-Ameerikasse põgenesid nad eelkõige Hispaania tööpuuduse eest. Sotsiaalpedagoogist Carlos töötas Madridis põhikooliõpetajana, kuid humanitaarharidusega Nurial oli tunduvalt raskem tööd leida. Enne seda töötasid Carlos ja Nuria koos raskesti kasvatatavate laste kinnipidamisasutuses ja sealt nende armulugu ka alguse sai. Pärast meie põgusat tutvust tunduvad nad eraelus konkreetsed ja muidu metoodilised inimesed. Nendega koos töötamine tõotab tulla nii põnev kui ka hariv. Ning nüüd, kui Ruth pooleteise nädala pärast tagasi koju sõidab, on uued ideed ja tuuled vägagi teretulnud.