barrio Tobas on ikka nii, et vanemad lapsed peavad kõige kiiremini suureks kasvama. Peavad olema valmis nooremaid õdesid ja vendi hoidma, teistele süüa tegema, vanematele poest õlut tooma. Ja Anyi isa tundes kahtlustan, et seda viimast on pidanud kõik tema tütred lugematu arvu kordi tegema…
„Anyi, kas sina mäletad, millest see legend rääkis?” küsin süütul häälel. Kui keegi lastest midagi teab või mäletab, on see kindlasti tarkade silmadega Anyi! „Ei, ei mäleta,” ütleb ta muiates. Pagan võtaks, ma ei saa neist lastest ja nende muietest aru! Ma saan aru, kui nad naeravad või mossitavad või nutavad või kisavad või… „Anyi, meenutame siis äkki koos? Selles mao ja meevarguse loos oli üks mees, kes eksis metsa ära. Ja siis ta avastas, et madu röövib mett ja…” Anyi raputab naerdes pead: „Ei, see oli hoopis teisiti! Üks madu käskis meestel, kes metsas endale mett korjasid, talle ka anda. Ja nii nad siis ka tegid. Ükskord läks kõige vapram kütt metsa. Madu tuli ka tema juurde ja küsis mett. Mees andis ühe kärje. Madu nõudis veel. Siis pani mees sinna astla sisse, et madu süües ära sureks. Madu sõi aplalt kärje ära ja tundis liiga hilja, et oli ka astla alla neelanud. Madu vihastas ja algas torm. Lõi välku ja puud ragisesid. Ja kui torm lõppes, siis oli madu surnud ja mehega oli kõik korras,” lõpetab Anyi võidukalt. Kohe on ka minu kord triumfeerida: „Sa teadsid küll seda lugu. Ja paremini kui mina! Miks sa ütlesid, et ei tea?” Tüdruk ainult muigab salapäraselt ja ei vasta midagi. Aga noh, vähemalt õnnestus mul teda ahvatleda legendi jutustama.
„Anyi, kas selle Ta’anki nimi tähendab ka teie keeles midagi? Vahepeal öeldakse jutus tema kohta üldse Carancho. Mis neil vahet on?” Tüdruk naeratab nagu moka otsast ja kehitab õlgu. Ohkan, tuleb vist jälle sõber Google’i poole pöörduda, et ilmaasjadest aimu saada. Miks peakski Anyi oma pead selle Ta’anki või Carancho tüübiga vaevama? See on üks vana lugu, mida kaks suurushullustuses vabatahtlikku üritavad enda jaoks mõtestada ning siis laste peal katsetavad. See on üks vana lugu, mille filosoofiast on eneseotsijatel vabatahtlikel õppida rohkem kui rahulikus igapäevarütmis kulgevatel lastel. Ma loodan, et ühelgi meie teatri tegemistega kokku puutunud tegelasel ei tule geniaalset ideed oma alkoholiga liialdava isa veinitopsi või õllepudelisse mõnd astlakest peita. Mõõdukust tuleb muidugi juurutada, aga ma ei taha mõelda, mis välk ja pauk meid kõiki siis ootaks!
Mäletan, et alguses tundus kõnealune „Madu, kes varastas mett” müüt mulle eriti mõttetu. Otsest tegevust ei olnud: kangelane Ta’anki söötis ussile meekärje sees okkakese sisse. Pahategija suri ära ja maa ei olnud tobadele enam ohtlik. Aga Ruthi lavastajavaist tundis ilmselt ära loo, mille peale annaks ehitada ühe paraja Ämblikmehe oopuse. Tobade müüdid on üldjoontes hästi rahulikud ja lõpevad looduse või loomade võiduga indiaanlase üle. Probleem! Milline laps tahab ennast kaotajaga samastada!?
Samavõrra keeruline on leida klassikalist hea ja kurja vastandust. Tobade maailmas on heal ja kurjal sama alge, nii et katsu sa sellist üdini pahatahtlikku antikangelast sisse tuua. Paraku ei mahu esiisade filosoofia väga hästi meie trupikese pähe ja eelistatakse ikka midagi märulifilmilaadset. Madu meenutab neile õnneks piisavalt telekamaailma halbu tegelasi, nii et samastumisvõimalus on olemas. Ma ei kahtlegi, et tark Ta’anki on nende vaimusilmas üsna tulnukatega võitleva action-kangelase Ben 10 või Ämblikmehe moodi. Ja kõige tähtsam on, et see müüt lastele vähemalt mingilgi kujul meelde jääks.
Poisid on veekannuga tagasi ja pärast väikest lonksu alustame teise meie repertuaari kuuluva legendi harjutamisega. Selleks on tobade ühe keelega viiuli sünnilugu. Ruth töötab Kataloonias 11–14aastaste lastega ja umbes nii vanad on ka meie Toba teatritrupi liikmed. See ei tähenda, et väiksemad pudinad meiega koos jalgpalliplatsil ei kükitaks ja kaasa ei itsitaks, kui näitejuhid taas neid naljakaid nägusid teevad. Mis neil põnevamat ikka teha oleks? Lease tütar Yésica on määratud mängima kõiki naispeaosi. Teisi suuri tüdrukuid, kes kogu aeg saaks meiega olla, lihtsalt ei ole. Anyil on tema vanima lapse kohustused ja õekesed Irene, Sara, Rafaela on veel liiga väikesed. Tavaliselt ongi meie tegevustesse kaasatud rohkem poisse, sest tüdrukud on tihedamini köögi- või beebihoidmistoimkonnas. Poistest on esiplaanil teismeline Antonio ja naljaka olemisega Pelado, kes on ainsana lastest kohe nõus talle antud rolli täitma. Seda nähtavasti sellepärast, et ta on oma kaheksa-aastase siiral moel Ruthi kõrvuni armunud… Antonio on vaikne ja tasakaalukas poiss, kes saab küll vahel meiega mängima tulla, aga peab tavaliselt oma soovid kodustele kohustustele ohvriks tooma.
„Pelado, kas sina tahad olla nüüd selles teises loos poiss, kes on alguses hästi kole ja pärast muutub hästi ilusaks?” küsib Ruth rõõmsalt. Suurte kõrvadega Pelado on hetke küll segaduses, aga peagi saab armastus tast võitu ja ta on meeleldi nõus. Märkan, et Yésica, kes peaks olema selle koletegelase tulevane kallim, ei ole olukorrast just vaimustuses. Ta on 14 ja tal pole erilist huvi seda stseeni kaheksa-aastasega teha. Antonioga oleks kindlasti hoopis põnevam. Neil on oma pubekakeemia ja puha. Aga Antonio saab seekord endale hoopis väärika isa rolli, mis minu arust tema olemusega väga hästi sobib. Ta on üks järjekordne hea näide äraseletatud silmavaatega alatasa muigavast toba lapsest.
Hingan kergendatult, kui esimene stseen, kus külarahvas peab Pelado tegelase üle naerma, saab kilkava hoo sisse ja kõik lapsed on „massistseeniga” kaasa läinud. Ruth annab käeviipega Antoniole märku, et ta Pelado juurde tuleks. Koos loevad nad ette lause, kus jumal Dapichí lubab õnnetule poisile oma tütre naiseks. Antonio on ilmselgelt oma jumalasooritusega rahul, samas kui „lavale” viibatud Yésica tuleb Ruthi juurde üsna pika hambaga. Taas leian end olukorrast, kus minust pole lavastamisel kuigi suurt abi. Suutsin oma ainsa tähtsa ülesande ka ära unustada. Nimelt pidin ma jälgima, et me spetsiaalselt meisterdamise tarbeks soetatud hommikusöögihelveste pakki ära ei viskaks. Nüüd tuleb imetabase nuyvike, mida kirjeldatakse kui ühe keelega viiulit, valmistamise jaoks mõni mahlapakk appi võtta. Iseenesest pole tublidel vabatahtlikel muidugi õrna aimugi, kas nuyvike on kujult pigem piklik tetrapakk või laiema kehaehitusega pappkarp. Ruth arvas, et laiem on parem. Minu funktsioon on igatahes tema ideedega nõus olla. Vahel on kedagi sellist ka hädasti vaja.
Märkan, et ma ei suuda mõtetega üldse selle kuramuse Toba viiuli sünniloo juures püsida. Hetkel on lavastamisjärgus jõutud raske kohani. Armunud noormees peaks tänu jumalatütre armastusele muutuma nii ilusaks, et kõik külanaised teda endale tahavad. Kuidas markeerida seda, et Pelado tegelane on ilusaks muutunud? Kust võtta neid tüdrukuid, kes oleksid nõus himuraid ja ärapõlatud külanaisi mängima? Minu kõrval istuv Anyi igatahes ei kavatsegi püsti tõusta. Krahman tüdrukul käest ja tõmban ta endaga kaasa. Pelado hakkab kõva häälega naerma, kui ma kergelt kummardan ja talle komplimendi teen. Anyi teeb naeruturtsatuse saatel kniksu. Külanaised missugused!
Ruth dikteerib tänulikul ilmel edasi. Legendis elab noorpaarike alguses õnnelikult maa peal koos. Toba teatritrupi esituses on see stseen üsna etteaimatavalt nihkes: Yésica teeb Antoniole kavalaid nägusid ja Peladol jätkub silmi vaid Ruthile. Mulle meenub, et meil on suurem osa sellest hirmpikast kolmeleheküljelisest loost veel ette kandmata. Paarike peab minema taevasse pruudi vanematele külla. Seal kingibki naine talle nuyvike, mida noormees kohe tinistama asub. Taevas aga on hästi külm, nii et inimverd noormees peab kogu aeg lõkke ääres istuma. Tema pruut hoiatab teda, et ta tuld mitte mingil juhul suuremaks ei teeks. Ühel õhtul hakkab mehel aga külm ja ta teeb hoiatustest hoolimata võimsama lõkke. Tuli paisub ootamatult liiga suureks ja noormees põleb ära. Tema abikaasa on lohutamatult õnnetu. Ta otsustab viia nuyvike poisi emale mälestuseks. Ja nii see pill maale jõuabki.
Saatuse irooniana on ka lapsed pikast ja igavast viiuliloost tüdinud. Asi kisub üha rohkem jalgpalli poole. Juba silkabki Ruth koos poistega jalkaplatsil ja kriiskab iga kord valjult, kui pall tema poole juhtub tulema. Ma imetlen tema südikust pärast järjekordset ebaõnnestumist nii rõõmsalt mööda platsi ringi karata. Hoolimata sellest, et toba lapsed ja teater võrduvad võimatu missiooniga, ei ole võitleja hingega katalaanile kohane alla anda. Enne teda polnud neil lastel teatrist erilist ettekujutust. Nüüd vähemalt seostavad nad seda veidrate täiskasvanutega, kes nagu lapsed kangelasi mängivad.