jooksul ette valmistanud pika hispaaniakeelse tiraadi sellest, kuidas reis läks. Olin veendunud, et seltskondliku vestluse huvides on mul targem teatud vastused varem valmis mõelda. Triin ei osanud sel hetkel keelt rohkem kui ühe õlle tellimise jagu ning ma olin suurushullustuses lubanud suhtlemise vähemalt alguses enda kanda võtta. Niisiis saavad meid peatuses ootavad kohalikud vabatahtlikud Vivi ja Juampy väga huvitava pildi eestlastest. Väike sõidust väsinud Triin pobiseb vaheldumisi ainult „poco”1 ja „bien”2 ning on üldse kokku kukkumas. Samal ajal vuristab Mirjam meeletu kiirusega (enne kui meelest ära läheb) ette ilukõne reisist, Buenos Airesest, Eestist, ilmast ja sellest, kui hea meel tal võõrustajaid näha on. Pärast seda saadab Juampy teistele vabatahtlikele järgmise sõnumi: „Kohtusime eestlastega. Väga kummaline. Üks on täitsa loca3 ja teine ei räägi üldse midagi.”
Meie seevastu ei saa kohalikest väga sotti. Juampy puhul sümpatiseerivad tema indiaanlaslikud näojooned ja tõmmust näost vastu särav lai naeratus. Vivi seevastu jätab võltsi ja püüdlikult rõõmsa mulje. Vähemalt paigutab ta meid takso peale ja alustame segaste seletuste saatel sõitu oma uue elukoha poole. See lühike teekond möödub nagu kaameli seljas ratsutades. Ma ei hakka parem aru pidama, kas asi on auto amortides või võimatult auklikus tänavas. Targem on keskenduda hammaste kokku surumisele, et järgmisel hüppel mitte keelde hammustada.
Nii me siis Triinuga uudistamegi suuril silmil meist mööda logisevat imedeilma. Liikluspildis domineerivad kolme inimesega koormatud pisikesed mootorrattad, mis ristmikel ennastunustavalt surmasõlmi sooritavad. Suurematest sõidukitest hakkavad silma maanteel vuravad raskeveokid, kolm logisevat hoburakendit ja kiiskavvalge maastur. Tee pervel läikivad suured loigud ja sopane ümbrus reedavad, et siin on äsja sadanud. Tänaval vahelduvad toidukioskid mootorratta parandustöökodade ja bussifirmade kontoritega. Üks äri ajab teist taga ja elumaju ei ole kuskil näha. Mu kõhutunne ütleb mulle, et me asume praegu Clorinda kesklinnas. Igatahes paistab samasuguse profiiliga poode ja lette ühe väikelinna kohta juba liiga palju olevat. Teiseks tundub siin olevat palju, lausa karjade kaupa hulkuvaid koeri, kes maffia kombel piirkonnad ja prügikastid (mida Clorindas eriti arvukalt ei leidu) omavahel ära on jaganud.
Kui takso meie tulevase kodu ees peatub, vaatan muigega neljakorruselist tsementskeletti. Ma olin selleks valmis. Vähemalt tundub meil katus pea kohal olevat. Trepikoda on kuni viimase korruseni avatud. Trepid siuglevad nagu hallid ussid ukse juurest ukse juurde. Igal korrusel paistab kaks ust ja nende esine moodustab omalaadse roostevärvi võrega piiratud ühisrõdu. Äkitselt sööstab kitsast trepist alla meie poole midagi pisikest ja kollast. See on Ruth. Meie ja kohmetunud Vivi vahele laskunud vaikus mattub tema jutuvadasse. Asjalikult krahmab ta Triinu koti ja tormab jälle trepist üles. Jõuan veel sekundi imetleda Ruthi vallatult krussis juukseid, mis nii ilusasti vetruvad tema kollase maika taustal. Kohver vaevaga käe otsas, rühin teistele järele.
Esmamulje meie kallist korterist on üsna kesine. Uks mahub taarakottide vahelt vaevu lahti. Köögilaud on kaetud mingi kahtlase kleepuva löga ja sigaretituhaga. Laes mustendavad suured niisked laigud ja jala all krudiseb liiv. Pisikeses magamistoas ootab kolme tüdruku riidehunnikutest, paberitest ja kuivanud porist moodustunud segadus. Kahel pool seinte ääres on narivoodid ja nende vahel akna all väike madrats, mis sassis linade hunniku alt vaevu välja paistab. Mulle jõuab tasapisi kohale, et selles imepisikeses toas hakkab tänasest päevast peale koos elama viis inimest. Ülemised, konditsioneerile ja katoliiklikule jumalale lähemad koikud on juba võetud, nii et mina ja Triin peame leppima alumiste korruste ja lössis madratsitega. Kogu vaikivat olukorra takseerimist ning sellega leppimist saadab Ruthi loba vihmast, porist, Patriciost, barrio Tobast, Camille’ist, Flost, Ecoclubi vabatahtlike invasioonist, pidudest, muusikast ja millest kõigest iganes.
Triinu, kes ikka veel sõnagi suust ei saa, saadab Ruth duši alla ennast kosutama. Ootamatult saan uue võimaluse oma monoloogi ette kanda. Korjan viimased emotsiooniriismed väsimusvaiba alt kokku ja kuulutan, et kõik on kõige paremas korras. Istume oma kleepuva köögilaua taha maha. Ruthi suud ehib maailma kõige laiem ja uudishimulikum naeratus. Ka kohmetupoolne Vivi on seda momenti nähtavasti juba oodanud ja asub nagu puusalt tulistades täiesti seosetuid küsimusi esitama. „Mida erilist sa teha oskad? Kas sa tead, et laste ees ei tohi suitsetada? Kas sul peika on? Kas sa riisi sööd? Kui vanad te olete? Kui teil mure on, rääkige minuga! Kui teile ei meeldi, et Ruth siin elab, rääkige ka minuga!” Mulle hakkab järjest enam tunduma, et sel Vivil ei ole peas kõik päris korras. Õnneks saab enamikule tema küsimustele vastata jahhi ja eiga: „Kahjuks mul pole erakordseid võimeid. Ma ei suitseta. Jah, mul on poiss. Jah, riisi, jah, jah. Mina – 20, Triin – 28. Ja küll me siis räägime, kui vaja on.”
Kui Vivi enam ühtegi küsimust välja võluda ei oska, otsustab ta lõpuks meid rahule jätta ja ära minna. Ma pole veel jõudnud kergendatult hingegi tõmmata, kui Ruth vuristab ühe hingetõmbega ette kõik, mis tema Vivist arvab. Mul on kummaline tunne, et see vastne ebasümpaatia kellegi kolmanda vastu on minutitega mind ja Ruthi lähendanud. Üks on kindel: sellest päevast saab alguse minu mitte nii hea suhtumine meie organisatsiooni „tegevjuhti” Vivianasse. Pärastpoole taipan, et Ruthil on kombeks oma arvamus alati välja öelda. Temast uudishimulikumat ja avameelsemat inimest ei ole mina veel kohanud. Meie väike Kataloonia iseseisvuslane peab alati kõigest esimesena teada saama. Kõik peavad alati temaga tegelema. Ja kõik on nii, nagu tema ütleb. Võib kõlada üllatavalt, aga hoolimata sellisest enesekesksusest on Ruth hästi suure südamega inimene. Tal on lihtsalt harukordne võime panna maailm ümber enda keerlema. Kohalikele lastele on tema energia ja hullumeelsus tõeline taeva kingitus.
Triin astub vannitoast välja silmanähtavalt paremas seisus, mille peale Ruth otsustab meid viia naabruskonda tutvustavale tiirule. Üks pilk paremale ja teine vasakule – ning saabki selgeks, et millegagi väga tutvuda ei ole. Mangohooaeg on läbi ja ainsal maja ees kasvaval ilusal puul pole enam ühtegi vilja. Clorinda ongi umbes nii ilmetu, nagu internetist paistis. Ahvatlevama sihtmärgi puudumisel võtame suuna poe poole, et vähemalt midagi kosutavat hamba alla otsida. Ruth seletab, et noortel pole siin linnas peale joomise ja narko midagi teha. Joovad, kuulavad reggaeton’i ja cumbia’t ning sõidavad autoga mööda linna ringi. Muigan endamisi, kas see ei kõla mitte natuke tuttavalt?
Sellisele ajuvabale nillimisele olen alati ülevalt alla vaadanud. Oma viga, kui oled nii loll, et ei oska eluga midagi targemat peale hakata. Kuid järsku ei ole ma selleks enam võimeline… Ma kuulan Ruthi ja mulle piisab kahest Clorindas veedetud tunnist, et millestki nagu aru saada. Ka saatuseseppade moodsas maailmas ei ole igaühel valikuvõimalust. Midagi muud lihtsalt pole teha. Linn koosneb ööklubidest, piljardi- ja jõusaalidest. Kino pandi kakskümmend aastat tagasi kinni. Kuskil on üks raamatupood ja paar äärmiselt kesist raamatukogu. Teatrist võib heal juhul ainult und näha. Jalgpall muidugi on ja jääb, sest Argentinas lihtsalt ei leidu linna, kus seda ei harrastataks.
Aga kuidas on võimalik Clorindas inimeseks kasvada, kui 75 000 elanikuga linnas pole midagi oma vaba ajaga teha? Sel hetkel muutubki inimestega suhtlemine ja koos olemine kõige olulisemaks.
Esimene ekskursioon Ruthi juhatusel viib meid kvartali kõige tähtsamatesse punktidesse: kioskisse, kust saab mobiilile kõnekaardi osta, lähimasse juurviljapoodi, kus banaanitosin maksab 3 peesot4 ehk 50 eurosenti, ja kolme toidupoodi. Naeratame Triinuga malbelt, kui Ruth meid järjekordsele poepidajale tutvustab. Selline familiaarsus tundub tobe, aga ega meil ei ole siin kvartalis eriti kuskil mujal ekskurseerida, nii et targem on aega lobisedes mööda saata.
Meie lühikest tänaval patseerimist saadab katkematu vile- ja huigete koor. Keegi kohalikest meesolevustest ei oleks osanud siesta ajaks kujutada ette paremat meelelahutust kui mööda jalutavatele blondile, brünetile ja punapeale järele vilistamine. Näen juba vaimusilmas, kui populaarsed on laste seas Triinu pikad loomulikult blondid juuksed. Samas,