vanemaid mind Londoni Madame Tussaud’ vahakujude muuseumisse viima, sest ma tahtsin pääseda õuduste tuppa, lootes seal näha neid filmikoletisi, kellest minu koomiksites oli juttu olnud. Samuti lootsin leida närvikõdi Dracula ja Frankensteini koletise ja Huntmehe vahakujust. Kuid selle asemel juhatati mind läbi lõputute stseenide, mis kujutasid tähelepandamatuid, pahurailmelisi mehi ja naisi, kes olid inimesi mõrvanud – tavaliselt kostilisi ja oma perekonnaliikmeid – ja kes selle eest siis omakorda mõrvati poomise läbi, elektritoolil või gaasikambris. Suurem osa neist oli asetatud koos oma ohvritega mingitesse piinlikesse sotsiaalsetesse olukordadesse – näiteks pandud istuma lõunalaua ümber, sellal kui mõrtsuka pereliikmed parajasti mürgitusse surevad. Selgitavatelt tekstitahvlitelt võis lugeda, et enamik neist mõrvas oma perekonna ja müüs laibad anatoomikumile. Tollest ajast peale oli juba sõna anatoomia minu jaoks õudne. Ma ei teadnud, mis anatoomia on. Ma teadsin vaid, et see paneb inimesi oma lapsi tapma.
Ainus põhjus, miks ma õuduste toast poole ringkäigu pealt karjudes välja ei jooksnud, oli see, et ükski neist vahakujudest ei mõjunud lõpuni usutavalt. Nad ei saanud olla nagu päris surnud, sest nad polnud enne elus olnud.
Ka see asi, mis lebas tagaistmel teki all (ma tundsin seda tekki, see seisis mu vanas magamistoas riiulis, juhuks, kui on külm), ei olnud veenev. Ta meenutas veidi opaalikaevurit, kuid tal oli seljas must ülikond, valge, kroogitud rinnaesisega särk ja kaelas must kikilips. Ta juuksed olid taha kammitud ja läikisid mingist juuksehooldusvahendist. Pärani silmad vahtisid tühjalt. Tema huuled olid sinakad, kuid nahk tumepunane. Kokkuvõttes nägi ta välja nagu hea tervise paroodia. Kuldketti tal kaelas ei olnud.
Tema all nägin ma oma kokkukägardatud ja kortsus SMASH!’i, kaanel just selline Batman, nagu teda telekast näha võis.
Ma ei mäleta, kes mida seepeale ütles, kuid igatahes kästi mul Mini juurest eemale minna. Kõndisin üle tee ja jäin sinna seisma, sellal kui politseinik mu isaga kõneles ja märkmikku ülestähendusi tegi.
Vahtisin Minit. Selle väljalasketoru otsast ulatus juhiaknasse roheline aiavoolik. Väljalasketoru ümber oli paksult pori, mis hoidis voolikut paigal.
Keegi mind ei valvanud. Võtsin suutäie leiba. See oli kõrbenud ja külm.
Kodus sõi isa alati kõige mustemad kohad ise ära. „Nämm!” kiitis ta ise. „Süsi! See on tervisele kasulik!” Või siis: „Kõrbenud leib! Minu lemmiktoit!” – ja pistis kõik pintslisse. Kunagi, kui ma juba hulga vanem olin, tunnistas ta mulle, et kõrbenud leib pole talle kunagi maitsenud, ja ta sõi seda vaid selleks, et leib raisku ei läheks, mispeale kogu mu lapsepõlv mulle sekundi murdosa jooksul üheainsa suure valena tundus – otsekui oleks üks neist alussambaist, millele mu maailm oli rajatud, ühtäkki liivaks pudenenud.
Politseinik rääkis midagi oma auto esiosas asetseva raadiotelefoniga.
Siis tuli ta minu juurde ja lausus: „Kahju küll, poja. Siia tuleb nüüd mõne minuti pärast veel mitu autot. Me peaksime leidma sulle koha, kus sa saad oodata, nii et sa ees ei ole. Äkki tahaksid uuesti minu auto tagaistmele tulla?”
Raputasin pead. Ma ei tahtnud sinna tagasi.
Keegi, üks tüdruk, ütles äkki: „Ta võib meie juurde majja tulla. See ei tee tüli.”
Ta oli minust palju vanem, vähemalt üksteist. Tema punakaspruunid juuksed olid tüdruku kohta võrdlemisi lühikesed, tal oli nöbinina ja ta nägu katsid tedretähnid. Ta kõneles pehmet Sussexi murrakut ja tema hallikassiniste silmade pilk oli terav.
Politseinik läks koos tüdrukuga mu isa juurde, sai loa mind ära viia ja siis ma kõndisin juba koos tüdrukuga mööda teed minema.
„Meie autos on surnud mees,” ütlesin ma.
„Sellepärast ta siia tuli,” vastas tüdruk. „Kus tee ära lõpeb. Pole kedagi, kes märkaks või takistama tuleks – kell kolm hommikul. Ja pori on siin mõnusalt niiske, seda on hea mätsida.”
„Kas sa arvad, et ta tappis ennast ise ära?”
„Jaa. Kas sulle maitseb piim? Memm lüpsab just Bessiet.”
„See tähendab – päris piima lehma seest või?” küsisin ma ja tundsin ennast kohe rumalalt, aga tema vaid noogutas kinnituseks.
Mõtlesin asja üle järele. Ma ei olnud kunagi joonud piima, mis tuleks kuskilt mujalt kui pudelist. „Ma arvan, et maitseb,” vastasin lõpuks.
Me peatusime väikese lauda juures, kus ämblikuvõrku meenutavate pikkade hallide juuste ja kitsa näoga vana naine, märksa vanem kui minu vanemad, lehma kõrval seisis. Lehma nisade külge olid kinnitatud pikad mustad torud. „Varem me lüpsime neid käsitsi,” ütles ta, „aga nii on lihtsam.”
Ta näitas mulle, kuidas piim lehma seest mööda musti torusid masinasse voolas, siis jahutajast läbi käis ja lõpuks üüratutesse metallist piimanõudesse jõudis. Nõud tõsteti lauda ette puust piimapukile, kust piimaauto nad iga päev ära korjas.
Vanaproua andis mulle kruusitäie Bessie värsket, rammusat ja lüpsisooja piima, enne kui see oleks jahutajasse jõudnud. Ma polnud iial joonud midagi sellist: piim oli maitsev, soe ja paitas siidina mu suulage. See maitse püsis mul meeles ka siis, kui kõik muu oli ununenud.
„Neid on seal tee peal veel,” teatas vanamemm äkki. „Tulevad muudkui oma vilkuvate tuledega ja puha. Küll on laat. Sa peaksid poisi kööki viima. Tal on kõht tühi, kasvavale poisile jääb kruusitäiest piimast väheks.”
„Kas sa söönud oled?” küsis tüdruk.
„Ainult tüki leiba. Kõrbenud oli.”
„Minu nimi on Lettie,” ütles tüdruk. „Lettie Hempstock. See on Hempstocki talu. Lähme.” Ta viis mu eesuksest sisse, nende tohutusse kööki ja pani mu suure puust laua taha istuma. Laud oli nii plekiline ja kriimuline, et näis, nagu vahiksid mind sellelt vanalt puidupinnalt mingid näod.
„Me sööme vara hommikust,” lausus ta. „Esimene lüps on koiduajal. Aga kastrulis on putru ja meil on moosi ka, mida peale panna.”
Ta võttis pliidilt sooja putru ja pani fajansskaussi, pani pudrule silmaks suure lusikatäie isetehtud mustsõstramoosi – mis oli mu lemmik – ja valas koort peale. Segasin enne sööma hakkamist seda lusikaga, kuni kausis oli ühtlane lillakas ollus, ja nautisin oma rooga seejärel nii, nagu ma polnud varem midagi nautinud. See maitses täiuslikult.
Keegi jässakas naine astus kööki. Tema lühikeseks lõigatud punakaspruunides juustes leidus juba ka halli. Tal olid punased põsed ja ta kandis põlvedeni ulatuvat tumerohelist seelikut, jalas aga olid Wellingtoni saapad. „Aa, see on see poiss sealt ülevalt teeotsast,” ütles ta. „Niisugune jahmerdamine selle autoga. Varsti on neid siin viis inimest, kes jooks veidi teed.”
Lettie tõstis hiiglasliku vaskkannu kraani alla ja lasi täis, läitis tikust gaasipõleti ja asetas kannu tulele. Siis võttis ta nõudekapist viis täkitud kruusi ja jäi naisele kõhklevalt otsa vaatama. „Sul on õigus,” noogutas naine. „Kuus. Doktor tuleb ka.”
Siis ajas naine huuled torru ja tegi tššš! „Neil on kirjake kahe silma vahele jäänud,” teatas ta. „Aga ta kirjutas seda ka nii hoolikalt, voltis ilusti kokku ja pani põuetaskusse, ja sinna nad pole veel vaadanud.”
„Mis seal kirjakeses seisab?” päris Lettie.
„Loe ise,” vastas naine. Mulle tundus, et ta on Lettie ema. Ta nägi niimoodi välja, nagu ta oleks kellegi ema. Kuid samas jätkas: „Seal seisab, et ta võttis kogu selle raha, mille tema sõbrad olid tema kätte andnud, et ta selle Lõuna-Aafrikast salaja välja viiks ja Inglismaal panka paneks, ja samuti selle raha, mille ta oli aastate jooksul opaale kaevandades teeninud, ja läks Brightoni kasiinosse mängima, aga sellise plaaniga, et paneb mängu ainult oma raha. Ja pärast kavatses ta oma sõprade raha kasutada ainult niikaua, kuni on tagasi võitnud selle, mis ta kaotanud oli. Ja siis ei olnud tal enam midagi ja ümberringi valitses pimedus,” lõpetas naine.
„Ei, ta ei kirjutanud üldse nii,” teatas Lettie silmi kissitades. „Ta kirjutas hoopis, et
Kallid