lehmalaudas. Ma olen proua Hempstock, aga tema oli proua Hempstock ammu enne mind, nii et tema on vanaproua Hempstock. Ja see on Hempstocki talu. Kõige vanem talu siin kandis. See on juba Viimsepäevaraamatus1 kirjas.”
Imestasin, kuidas kõik need naised said olla Hempstockid, aga ei hakanud küsima, nagu ma ei söandanud küsida sedagi, kuidas võisid nad midagi teada hüvastijätukirjast või sellest, mida opaalikaevur enne surma mõtles. Neile näisid kõik need asjad igatahes vesiselged olevat.
„Ma panin talle kärbse pähe, et ta põuetaskusse vaataks,” rääkis Lettie. „Pärast ta arvab, et tuli ise selle peale.”
„Tubli tüdruk,” lausus proua Hempstock. „Kui vesi keema läheb, siis nad astuvad sisse, et küsida, ega me pole midagi ebatavalist näinud, ja tassike teed juua. Miks sa poisile tiiki ei näita?”
„See ei ole tiik,” vastas Lettie, „see on minu ookean.” Ta pöördus minu poole. „Tule.” Ja ta juhatas mu sedasama teed mööda, kust me sisse olime tulnud, majast välja.
Päev oli endiselt hall.
Me kõndisime kaarega ümber maja, mööda karjateed.
„Kas päris ookean?” küsisin ma.
„Muidugi,” kostis ta.
Me jõudsime kohale ootamatult. Puukuur, vana pink ja nende vahel parditiik – tume vetepeegel, siin-seal konnaläätsed ja vesiroosid. Veepinnal ujus külili hõbedane surnud kala.
„See küll hea ei ole,” ütles Lettie.
„Ma sain aru, et see pidi ookean olema,” laususin ma. „Aga see on ainult tiik.”
„See on ookean,” vastas tema. „Me tulime vanalt maalt üle selle, kui ma veel pisike olin.”
Lettie kadus kuuri ja ilmus sealt välja pika bambusridvaga, mille otsas oli midagi, mis meenutas kahva. Ta sirutas käe välja, torkas kahva hoolikalt surnud kala alla ja tõstis selle välja.
„Aga Hempstocki talu on Viimsepäevaraamatus kirjas,” vaidlesin ma. „Su ema ütles. Ja see oli William Vallutaja ajal.”
„Jajaa,” noogutas Lettie Hempstock.
Ta võttis surnud kala kahvast välja ja uuris seda. See oli alles pehme, mitte kangestunud, ja loperdas tal käes. Ma ei olnud varem nii palju värve näinud – jah, see oli hõbedane, aga hõbedase all ka sinine ja roheline ja lilla ja igal soomusel oli must täpp.
„Mis kala see on?” küsisin ma.
„Väga imelik,” ütles tüdruk. „Ma mõtlen, selles ookeanis kalad tavaliselt ei sure.” Ta võttis luupeaga taskunoa, ehkki ma ei saanud aru, kust, torkas selle kalale kõhtu ja tõmbas kõhu pea poolt saba poole lõhki.
„Vaat mis ta tappis,” märkis Lettie.
Ta võttis midagi kala kõhust ja andis selle – ikka alles kalasoolikatest musta – mulle. Ma kummardusin, torkasin selle vette ja nühkisin sõrmedega. Siis vaatasin. Mulle vaatas vastu kuninganna Victoria.
„Kuuepennine?” imestasin ma. „Kala neelas kuuepennise alla?”
„See pole hea, eks ole?” vastas Lettie Hempstock. Päike hakkas pilvedest läbi tungima ja selle valguses võis näha tedretähnide parvi tema põskedel ja ninal, ning kus päikesekiir tema juukseid riivas, seal olid need porgandpunased. „Su isa hakkab muretsema, kuhu sa jäid,” ütles ta siis. „Me peame tagasi minema.”
Ma tahtsin kuuepennise talle anda, aga ta raputas pead. „Võta endale,” sõnas ta. „Võid šokolaadi või sidrunišerbetti osta.”
„Ma ei usu,” vastasin ma. „See on liiga väike. Ma ei tea, kas praegu saab poes sellisega maksta.”
„No siis pane ta oma hoiupõrsa sisse,” ütles Lettie. „Võib-olla toob õnne.” Ta ütles seda kuidagi kõheldes, nagu teadmata, millist õnne kuuepennine mulle tuua võiks.
Talumaja köögist leidsin ma politseiniku, oma isa ja kaks pruunides ülikondades ning lipsuga meest. Üks neist ütles mulle, et ta on politseinik, aga see, et ta ei kandnud mundrit, oli mulle teatavaks pettumuseks. Ma olin täiesti veendunud, et kui mina oleksin politseinik, siis oleks mul munder igal võimalikul juhul seljas. Teine ülikonnas ja lipsuga mees osutus meie perearstiks, doktor Smithsoniks. Mehed lõpetasid parajasti teejoomist.
Isa tänas proua Hempstocki ja Lettiet, et nad minu järele vaadanud olid, ja nemad vastasid, et sellest polnud mingit tüli ning et ma võin teine kordki tulla. Sama politseinik, kes meid Mini juurde oli toonud, viis meid ka koju tagasi ja lasi sissesõidutee otsas välja.
„Võib-olla on parem, kui sa sellest oma õele ei räägi,” sõnas isa.
Mina ei tahtnud sellest kellelegi rääkida. Ma olin avastanud erilise paiga, leidnud sõbra, kaotanud koomiksi ning mu kõvasti kinnisurutud peos oli vanaaegne hõbedast kuuepennine.
„Mille poolest erineb ookean merest?” küsisin ma.
„Ta on suurem,” vastas isa. „Ookean on palju suurem kui meri. Miks sa küsid?”
„Ah, niisama,” kostsin ma. „Kas ookean saab olla nii väike nagu tiik?”
„Ei,” ütles isa. „Tiigid on tiigisuurused, järved järvesuurused. Mered on mered ja ookeanid on ookeanid. Atlandi, Vaikne, India ja Põhja-Jäämeri. Minu meelest niipalju neid ookeane ongi.”
Isa läks üles magamistuppa, et rääkida emaga ja teha sealt mõned telefonikõned. Mina lasin oma kuuepennise hoiupõrsasse. See oli sedasorti savist põrsas, kust midagi kätte ei saanud. Kunagi, kui see on münte otsast otsani täis, tohin ma ta katki lüüa, aga praegu oli seal veel ruumi küllalt.
III
Meie valget Minit ei näinud ma enam kunagi. Kaks päeva hiljem, esmaspäeval, tõi isa koju musta, punaste pragunenud nahkistmetega Roveri. See oli suurem kui Mini, aga mitte nii mugav. Nahkistmed olid sigarisuitsust läbi imbunud ja pikad sõidud Roveri tagaistmel tegid meid merehaigeks.
Kuid must Rover ei olnud ainus, mis saabus esmaspäeva hommikul. Ma sain ka kirja.
Olin seitsmene ega saanud kunagi kirju. Sünnipäevadel tulid mulle õnnitluskaardid, saatjaiks vanavanemad ja Ellen Henderson, mu ema sõbranna, keda ma ei tundnud. Seesama Ellen Henderson – ta elas vagunelamus – saatis mulle igal sünnipäeval ka taskurätiku. Ühesõnaga, mina kirju ei saanud. Kuid sellegipoolest vaatasin ma igal hommikult hoolikalt postkasti, lootes, et ka mulle on midagi.
Ja sel hommikul oligi.
Tegin kirja lahti, ei saanud midagi aru ja viisin kirja emale.
„Sa oled võidulaenuobligatsiooniga võitnud,” ütles ema.
„Mida see tähendab?”
„Kui sa sündisid, ostis vanaema sulle võidulaenuobligatsiooni. Ta ostis kõigile lapselastele, kui nad sündisid. Ja kui sinu number võidab, siis võid saada mitu tuhat naela.”
„Kas ma sain mitu tuhat naela?”
„Ei,” ütles ema ja heitis pilgu paberilehele. „Sina võitsid kolmteist naela ja üksteist šillingit.”
Mul oli kahju, et ma ei olnud võitnud mitut tuhandet naela (ma juba teadsin, mida selle eest osta – ja nimelt mingi koha, kus saaks üksi olla, nagu Batmani peakorter, salajase sissepääsuga Batcave), aga samas ülirõõmus summa üle, mis mu seniseid unistusi tublisti ületas. Kolmteist naela ja üksteist šillingit. Ühe penni eest võis osta neli Blackjacki või Fruit Saladi kommi – need maksid üks farthing tükk, ehkki farthing’eid enam ei kasutatud.2 Kolmteist naela ja üksteist šillingit… naelas kakssada nelikümmend penni ja iga penni eest neli kommi… see tegi kokku rohkem, kui ma ette suutsin kujutada.
„Ma kannan selle sinu postkontoriarvele,” purustas ema mu unelused.
Nii ei olnud mul tol hommikul rohkem maiustusi kui tavaliselt. Kuid ikkagi