seda, kui ta oli jõudnud vagiina kaugeima punktini ja seal peatunud, et hetkeks mõnust ohata, hakkas ta riista jõuliste korrapäraste liigutustega edasi-tagasi liigutama.
Ängist vabastatud Emmanuelle hingeldas ja muutus fallose iga pealetungiga märjemaks ja soojemaks. Fallos paisus, nagu oleks naisest toitu saanud, ning selle liikumine muutus laiahaardelisemaks ja hoogsamaks. Läbi õnnehägu läks Emmanuelle’il korda vaimustuda ka sellest, et taraan teda nii sügavale kõhtu suutis rammida. Tal oli hea meel märgata, et tema organid polnudki kärbunud kõigi nende kuude jooksul, kui neid polnud hõõrunud ühegi mehe astel. Naudingut taasavastades soovis ta nüüd seda maitsta võimalikult täielikult ja kaua.
Tundus, et mees polnud samuti valmis Emmanuelle’i keha puurimist lõpetama. Emmanuelle oleks mingil hetkel tahtnud teada, kui kaua mees on tema sees olnud, aga tal polnud selleks ainsatki pidepunkti.
Ta hoidis orgasmi tagasi, ilma et see oleks põhjustanud talle pingutust või vaeva, sest juba lapsest peale oli ta õppinud nautima ootuse pikendamist, ja kokkutõmmetest veelgi enam hindas ta tõusvat tundlikkust, äärmuslikult pinges olekut, mida oskas imeliselt iseendale pakkuda, mängides tundide viisi viiulipoogna kergusega oma kliitori võbeleval keelel ja keeldudes iseenda ihu anumisele järele andmast, kuni survet avaldav meelus ta lõpuks siiski kaasa viis, päästes valla hirmuäratavad keeristormid justkui surmakrambid, millest Emmanuelle aga alati kohe virgema ja ärksamana väljus.
Emmanuelle vaatas lapsi. Nende nägudes polnud enam kübetki upsakust. Nendest olid saanud inimesed. Nad polnud erutunud ega pilkavad, vaid tähelepanelikud ja peaaegu aupaklikud. Neiu üritas kujutleda, mis nende peas toimub, hämmingut, millesse nende silme all toimuv nad ilmselt oli paisanud, aga tema mõtted hajusid, ta pead läbisid sähvatused ning ta oli liiga õnnelik, et teiste pärast siirast muret tunda.
Kui aga Emmanuelle liigutuste kiirenemisest ja tema tuharaid pigistavate käte iselaadi jäikusest, samuti teda läbiva riista äkilisest paisumisest ja tukslemisest mõistis, et partner jõuab kohe seemnepurskeni, lasi ta ka ennast vabaks. Mehe seemnepurse viis ta naudingu tippu. Terve aja, kui mees end naisesse tühjendas, hoidis ta end sügaval tupes, puudutades sel viisil emakakaela. Isegi kokkutõmmete ajal hoidis Emmanuelle kujutlusvõime piisavalt ärkvel, et nautida vaimupilti riista otsast pritsivatest kreemjatest jugadest, mida emaka piklik avaus – hoogsalt ja aplalt nagu suu – endasse imeb.
Mehe orgasm lõppes ja Emmanuelle’gi rahunes maha, tundes kahetsuseta helgust, mida suurendas iga väikseimgi liigutus: libisemine, kui mees temast väljus, teki puudutus, kui mees talle selle peale laotas, mugav ase ja aina kasvav ja soojem uneraskus, mis talle peale vajus.
Lennuk oli sõitnud läbi öö nagu üle silla, märkamata India kõrbi, lahtesid, suudmeid ja riisipõlde. Kui Emmanuelle silmad avas, pildus talle nähtamatu koidik Birma mäeaheliku kontuuridele värvilisi kiiri, samas kui lennukikabiini öölampide lillakas kuma ei lasknud aimata maastikumuutusi ega kellaaega.
Valge tekk oli asemelt maha kukkunud ja Emmanuelle lesis alasti vasakul küljel, kerra tõmbunud nagu külmakartlik laps. Tema vallutaja magas.
Emmanuelle ärkas küll tasapisi, aga ei liigutanud end. Tema näolt polnud võimalik mõtteid lugeda. Üsna tüki aja pärast sirutas ta jalad aeglaselt välja, ringutas alaselga, keeras end selili ja kompis käega tekki, et end katta. Aga ta peatas liigutuse – vahekäigus seisis mees ja vaatas teda.
Sealt, kus Emmanuelle lamas, paistis tundmatu hiiglasena, ning samuti leidis neiu, et mees on uskumatult kaunis. Ilmselt sundis mehe kena välimus Emmanuelle’i unustama, et ta on alasti, või vähemalt ei häirinud see teda. Ta on nagu Kreeka kuju, mõtles neiu. Selline meistriteos ei saa olla elus. Tal käis peast läbi luulekild, mis polnud Kreekast pärit: „Varemetes templi jumalus…” Ta oleks tahtnud näha nurmenukke, külluses kolletunud rohtu jumaluse jalge ees, vääntaimi ümber tema kuju jalami, ja oleks soovinud, et tuulepuhang liigutaks tema lühikesi tihedaid juukseid, mis tõmbusid kõrvade ja lauba juures lokki. Emmanuelle’i pilk jälgis mehe sirget ninajoont, peatus kergelt rullis huultel ja marmorlõual. Kaks tugevat kõõlust vormisid kaelajoone paokil särgikaeluseni, kust paistis karvutu rind. Naise silmad uurisid edasi. Määratu mügarik pingutas valgeid flanellpükse Emmanuelle’i näo lähedal.
Ilmutis kummardus ning võttis põrandal vedeleva seeliku ja pulloveri. Samuti korjas ta üles aluspüksid ja sukahoidja, sukad ja laialipillutud kontsakingad, ajas end seejärel sirgu ja ütles:
„Tulge.”
Naine tõusis asemel istukile, tõstis jalad vaibale ja võttis talle ulatatud käe. Tõusnud nõtke pingutusega püsti, astus ta mööda vahekäiku, alasti, nagu oleks öös ja kõrgustes teise maailma sattunud.
Tundmatu viis ta tualettruumi, kus neiu oli juba stjuardessiga käinud. Mees toetas selja vastu siidkattega vaheseina ja keeras Emmanuelle’i näoga enda poole. Neiu oleks peaaegu karjatanud, nähes vägevat roomajat kuldsest puhmast enda ette kerkivat. Kuna Emmanuelle oli mehest oluliselt lühem, ulatus maopea neiu rindade vahele.
Kangelane haaras Emmanuelle’il piha ümbert kinni ja tõstis ta vaevata õhku. Neiu põimis sõrmed mehe kaela ümber, tundes lihaseid pihu all jäigastumas, ja ajas jalad laiali, et punetav riist, millele tema röövija oli ta asetanud, saaks temasse tungida. Pisarad voolasid tema põskedel, kui mees ettevaatlikult temasse sisenes ja ta lõhestas. Emmanuelle toetas põlved vastu seina ja partneri puusadele, andes endast parima, et muinasjutumadu saaks tema kehasügavustesse tungida. Neiu väänles, kriimustas kaela, mille külge ta oli klammerdunud, nuuksus, tõi kuuldavale karjeid ja arusaamatuid sõnu. Ta ei saanud meeltesegaduses arugi, et mees jõudis kiiresti orgasmini, tõugates vaagnaga nii metsikult, nagu oleks tõepoolest tahtnud künda temasse tee südameni välja. Kui mees helgel ilmel temast väljus, hoidis ta naist püsti ja surus enda vastu. Märg fallos jahutas Emmanuelle’i kipitavat nahka.
„Kas sulle meeldis?” küsis mees.
Emmanuelle surus põse Kreeka jumaluse rinnale. Ta tundis tema seemet endas liikumas.
„Ma armastan teid,” pomises ta.
Ta lisas:
„Kas soovite mind veel võtta?”
Mees naeratas.
„Hiljem,” ütles ta. „Ma tulen tagasi. Pane nüüd riidesse.”
Mees kummardas ja suudles teda pealaele nii siivsalt, et Emmanuelle ei söandanud enam midagi öelda. Enne kui ta arugi sai, et mees lahkub, oli ta juba üksi.
Aeglaste liigutustega, nagu oleks tegemist tseremooniaga (või polnud ta lihtsalt veel täielikult tegelikkuse rütmi naasnud), lasi ta dušiveel endale voolata, vahutas keha sisse, loputas end hoolikalt, hõõrus end soojade lõhnavate rätikutega kuivaks, piserdas kuklale ja kurgule, kaenla alla ja häbemekarvadele parfüümi, mis tõi meelde metsaroheluse, ning kammis juuksed. Pikad peeglid näitasid teda kolmest küljest: tal oli tunne, nagu poleks ta eales olnud nii värske ja ilust pakatav. Kas tundmatu mees naaseb, nagu oli lubanud?
Emmanuelle ootas, kuni valjuhääldi teatas, et lähenetakse Bangkokile. Suu pettumusest kõver ja meel mõru, pani neiu end riidesse, läks tagasi salongi, võttis pagasivõrgult koti ja jaki ning asetas need sülle, olles istunud toolile, mille asendit oli kellegi abivalmis käsi taas muutnud ja mille kõrvale oli asetatud teetass ja taldrik saiakestega. Naaber, kellele Emmanuelle heitis hajevil pilgu, reageeris üllatunult.
„But… aren’t you going on to Tokyo?” uuris mees pettumusvarjundiga hääles.
Emmanuelle aimas üsna hõlpsalt, mida teine ütles, ja raputas pead. Mehe nägu tõmbus süngeks. Ta küsis veel midagi, aga neiu ei saanud aru, ja pealegi polnud tal mingit isu vastata. Ta vaatas nukral ilmel otse enda ette.
Tema kaasreisija oli välja võtnud märkmiku ja ulatas selle Emmanuelle’ile, andes märku sinna kirjutada. Ilmselt tahtis ta, et neiu jätaks oma nime või aadressi, kust teda leida. Aga Emmanuelle keeldus pearaputusega, laup kipras. Ta mõtles sellele, kas luuderohust ümbritsetud näoga ja sooja kivi järele lõhnav tundmatu, too templivaremete isemeelne vaim, väljub koos temaga Bangkokis või lendab Jaapanisse edasi. Ja kas ta ka viimasel juhul teda vähemalt lennujaamas kohtab.
Emmanuelle