perenaise auks kolm päeva pühendunult valmistanud. Jooksupoiss kõndis nii, et sirutas end kordamööda ühe ja teise jala varvastele, nagu valmistuks iga kord hüppeks. Emmanuelle pelgas teda pisut. Mees tegi liiga vähe kära, ta oli liiga tugev ja liiga nõtke, liiga klanitud, liiga kohal – liiga kassi moodi.
Marie-Anne saabus valges Ameerika autos, mida juhtis turbani ja musta habemega indialane. Mees pani ta maha ja sõitis kohe ära.
„Kas sõidutad mind pärast koju, Emmanuelle?” küsis Marie-Anne.
Emmanuelle’i ehmatas sinatamine. Paremini kui eelmisel päeval pani ta ka tähele, et tüdruku hääl harmoneerub patside ja nahaga. Hetke ajel tekkis tal soov last mõlemale põsele musitada, aga miski hoidis teda tagasi. Äkki väikesed rinnad, mis kikitasid sinise pluusi all? Või rohelised silmad? Kui absurdne! Marie-Anne seisis otse tema kõrval.
„Ära pane tähele, mida need idioodid räägivad,” ütles ta. „Nad kiitlevad niisama. Nad ei tee pooltki sellest, mida väidavad.”
„Loomulikult,” nõustus Emmanuelle pärast hetkelist segadust – mõistagi viitas Marie-Anne endast vanematele naistele basseini ääres. „ Tahate, lähme terrassile?”
Ta kahetses kohe instinktiivset teietamist. Marie-Anne nõustus noogutusega. Nad läksid trepist üles.
Magamistoast möödudes meenus Emmanuelle’ile äkitselt tema suur aktifoto, mida Jean öökapil hoidis. Ta kiirendas sammu, aga Marie-Anne peatus juba sääsevõrgu ees, mis tuba trepimademest eraldas.
„Kas see on sinu magamistuba?” küsis ta. „Tohib vaadata?”
Ta lükkas võrgu vastust ootamata eemale. Emmanuelle järgnes talle. Külaline purskas naerma.
„Nii suur voodi! Mitmekesi te siin magate?”
Emmanuelle punastas.
„Tegelikult on need kaks eraldi voodit, mis on kokku lükatud.”
Marie-Anne vaatas fotot.
„Sa oled ilus,” ütles ta. „Kes selle tegi?”
Emmanuelle tahtis valetada, öelda, et pildi tegi Jean, aga ta ei suutnud.
„Üks kunstnik, mu abikaasa sõber,” möönis ta.
„On sul veel fotosid? Vaevalt et ta ainult ühe tegi. Kas selliseid pole, millel sa seksid?”
Emmanuelle’i pea pöördus kergelt. Mis tüdruk see selline oli, kes vaatas teda oma suurte heledate silmade ja värske naeratusega, esitades sõbrannalikul toonil ja näilise tundelisuseta niivõrd ootamatuid küsimusi? Kõige hullem oli see, et vahest selle pilgu pärast tundis ka Emmanuelle, et ei suuda teisiti kui rääkida tõtt ja et selle lapse võimuses on pigistada temast soovi korral välja kõige salajasemad ülestunnistused. Ta avas äkitselt ukse, nagu võiks see liigutus teda kaitsta.
„Kas tulete nüüd?” küsis ta.
Taas unustas ta teist sinatada.
Marie-Anne naeratas põgusalt. Nad jõudsid terrassile, mida kaitses päikese eest kollase-valgetriibuline varjualune. Lähedal asuvalt jõelt puhus soe briis. Marie-Anne hüüatas:
„Sul veab! Ükski teine maja Bangkokis ei asu nii heas kohas. Milline imeline vaade ja kui mugav siin on!”
Ta seisis hetke liikumatult kookospalmide ja kuning-leekpuudega maastiku ees. Seejärel päästis ta sundimatult valla kõrge raffiakiududest vöö ja viskas selle ühele rotangtoolidest. Pikemalt viivitamata avas ta tõmblukust oma kirju seeliku ja lasi sel maha kukkuda. Tüdruk väljus hüppega ringist, mille kangas kivipõrandale joonistas. Pluus lõppes puusadel, madalamal kui aluspükste küljejoon, nii et neist oli eest ja tagant näha vaid kitsas pitsidega kaunistatud karmiinpunane vertikaalriba. Tüdruk vajus lamamistoolile ja haaras hetkegi kaotamata ajakirja.
„Ma pole sada aastat prantsuse ajakirja näinud. Kust see pärit on?”
Ta sättis end mugavamalt istuma, jalad kenasti kõrvuti välja sirutatud. Emmanuelle ohkas, peletas teda ründavad segadust tekitavad mõtted eemale ja istus Marie-Anne’i vastu. Too purskas naerma.
„Mis lugu selle „Öökulliõliga” on? Ega sind ei häiri, kui ma seda praegu lugema hakkan?”
„Sugugi mitte, Marie-Anne.”
Külaline sukeldus loosse. Avatud ajakiri varjas ta nägu.
Ta ei püsinud kaua paigal; juba elavnes tema keha kiirete võpatuste saatel, mis meenutasid noore hobuse põikeid. Ta tõstis põlve, nii et vasak reis ei jäänud enam vastu teist jalga nagu enne, vaid toetus loiult tooli käsitoele. Emmanuelle üritas kiigata aluspükste avausse. Marie-Anne’i üks käsi lasi ajakirjast lahti ja liikus kõhklematult harkis jalgade vahele, et nailon kõrvale lükata ja otsida altpoolt üles punkt, mille ta paistis leidvat ja millele käsi hetkeks peatuma jäi. Seejärel käsi tõusis, paljastades sealjuures mokkadevahelise pilu. Ta mängis kangast pingutava mügara kohal, liikus siis uuesti alla, puges tuharate vahele ja alustas kogu teekonda otsast peale. Seekord kasutas ta üksnes keskmist sõrme, mida teised sõrmed ümbritsesid elegantselt tõstetuna nagu putuka välja sirutatud esitiivad: sõrm riivas nahka, kuni paindus ranne äkitselt paigale jäi. Emmanuelle tundis, kuidas ta süda peksab nii kõvasti, et seda võis lausa kuulda olla. Keel tungis huulte vahele.
Marie-Anne jätkas mängu. Juhtsõrm rõhus veelgi sügavamale, lükates häbememokki eemale. Siis peatus see taas, tegi ringi, kõhkles, toksas korra ja väristas end vaevumärgatavalt. Emmanuelle’i kurgust pääses tahtmatult valla häälitsus. Marie-Anne lasi ajakirjal langeda ja naeratas talle.
„Sa ei hellita end?” üllatus tüdruk. Ta kallutas pea õlale, kaval pilk silmis. „Mina hellitan end alati, kui midagi loen.”
Emmanuelle noogutas, suutmata midagi öelda. Marie-Anne pani lugemisvara käest, sirutas alakeha, tõstis käed puusadele ja tõmbas hoogsa liigutusega punased aluspüksid reitele. Siis vehkis ta jalgadega, kuni aluspüksid maha kukkusid. Ta lasi end lõdvaks, sulges silmad ja lükkas roosad häbememokad kahe sõrmega teineteisest eemale.
„Siit on mõnus,” sõnas ta. „Kas sinu arvates pole?”
Emmanuelle nõustus taas noogutusega. Marie-Anne ütles justkui täiesti tavalise vestluse jätkuks:
„Mulle meeldib pikalt teha. Sellepärast ma eriti ülevalt ei puuduta. Parem on siin vaos edasi-tagasi liikuda.”
Ta illustreeris neid juhtnööre liigutustega. Lõpuks ajas ta alakeha looka ja tõi kuuldavale vaikse oige.
„Oh,” ütles ta, „ma ei suuda end enam tagasi hoida!”
Sõrm võbeles kliitoril nagu kiil. Oigest sai karje. Reied ajasid end äkiliselt harki ja sulgusid siis hooga, võttes käe vangi. Ta karjus tükk aega, peaaegu südantlõhestavalt, ja vajus siis hingeldades pikali. Kogunud end mõne sekundi, avas ta silmad.
„Nii mõnus!” nurrus ta.
Kallutades taas pead, surus ta keskmise sõrme tuppe – ettevaatlikult ja õrnalt. Emmanuelle hammustas huulde. Kui sõrme polnud enam üldse näha, ohkas Marie-Anne pikalt. Ta pakatas tervisest, puhtast südametunnistusest ja rahulolust, et oli kohustuse täitnud.
„Hellita ennast ka,” julgustas ta.
Emmanuelle kõhkles, nagu otsiks põgenemisteed. Aga segadus ei kestnud kaua. Ta tõusis äkitselt ja avas lühikeste pükste nööbi. Ta libistas need mööda jalgu alla. Nende all ei kandnud ta midagi. Oranž pullover tõstis esile mustad läikivad häbemekarvad.
Kui Emmanuelle oli uuesti pikali heitnud, istus Marie-Anne tema jalge ette pehmele plüüspadjale. Nüüd oli mõlemad riides ühtmoodi: ülakeha kaetud, alakeha ja tagumik paljad. Marie-Anne uuris sõbranna häbet lähemalt.
„Kuidas sulle ennast hellitada meeldib?” küsis ta.
„Nagu kõigile teistele!” vastas Emmanuelle, keda hullutas Marie-Anne’i kerge hingeõhk tema reitel.
Kui tüdruk oleks käe temale asetanud, oleks ta vabanenud meelepingest ja ka kohmetusest. Aga Marie-Anne ei