loobunu tagasi eluliste tundide juurde.
„Kuidas möödus abielunaise elu algusaeg?” uuris ta.
„Jean pidi pärast abiellumist ära sõitma. Õnneks lükati sõitu kuus kuud edasi. Tänu sellele ei pidanud me teineteist kohe jätma. Sain olla tema seaduslik kaasa sama kaua, kui olin olnud tema armuke. Minu arvates oli abielus olla sama lõbus kui patus elada. Ehkki alguses tundus imelik öösel armatseda.”
„Aga hiljem? Kus sa siis elasid, kui tema ära sõitis? Vanemate pool?”
„Loomulikult mitte. Tema korteris, või siis meie korteris, Docteur-Blanche’i tänaval.”
„Kas ta ei kartnud sind üksi jätta?”
„Kartnud? Mida?”
„Kuidas nii, et mida? Et sa teda petad!”
Emmanuelle kaalus seda arusaamatut oletust.
„Ma ei usu. Me pole sellest kunagi rääkinud. Ilmselt ei tulnud see talle pähegi. Nagu ka mulle mitte.”
„Aga sa siis ikkagi tegid seda, kas pole?”
„Miks? Ei teinud. Meestekarjad jooksid mul järel. Minu arvates olid nad naeruväärsed.”
„Nii et see, mida sa tüdrukutele ütlesid, polnudki nali?”
„Tüdrukutele?”
„Eile. Sa ei mäletagi enam? Väitsid neile, et sa pole maganud ühegi teise mehega peale oma abikaasa.”
Emmanuelle kõhkles sekundi murdosa. Rohkem polnud tarvis, et Marie-Anne kohe valvsaks muutuks. Ta pööras ringi, laskus põlvili ja kummardus käsitoe kohale, ise umbusust pakatades.
„Selles pole sõnakestki tõtt,” süüdistas ta õigust nõudes. „Piisab sellest, kui su nägu vaadata. Sa peaksid nägema, kui siiras sa välja näed!”
Emmanuelle üritas mannetult end varjata. „Esiteks pole ma eales midagi sellist öelnud…”
„Kuidas nii! Kas sa ei öelnud siis Ariane’ile, et sa pole oma abikaasat petnud? Sellepärast ma tahtsingi sinuga rääkida. Sest ma ei uskunud sind. Õnneks!”
Emmanuelle jätkas keerutamist:
„Igatahes sa eksid. Ma kordan, et ma ei öelnud seda nii, nagu sa räägid. Ma ütlesin lihtsalt, et olin Jeanile truu terve Pariisis elatud aja. Ongi kõik.”
„Mis mõttes ongi kõik?”
Marie-Anne uuris Emmanuelle’i, kes püüdis vägisi muretut ilmet säilitada. Tüdruk muutis äkitselt taktikat. Tema hääl kõlas nüüd meelalt.
„Ma ei mõista, miks sa oleksid pidanud truu olema. Sul polnud mingit põhjust end tagasi hoida.”
„Ma ei hoidnudki end tagasi. Ma ei tahtnud kedagi teist. Nii lihtne see ongi.”
Marie-Anne ajas huuled mõtlikult torru ja küsis siis:
„Kui sa oleksid kedagi tahtnud, kas sa siis oleksid temaga armatsenud?”
„Ikka.”
„Kuidas sa seda tõestad?” esitas Marie-Anne teisele väljakutse nagu riiakas laps.
Emmanuelle vaatas teda nõutult ja ütles siis ühtäkki:
„Ma tegin seda.”
Marie-Anne oleks justkui elektrilöögi saanud. Ta kargas püsti, istus uuesti, võttis rätsepiste ja asetas käed põlvedele.
„Näed siis,” targutas ta ärritunud ilmel ja haavatud varjundiga hääles. „Ja sina üritasid mind vastupidises veenda!”
„Ma ei teinud seda Pariisis,” selgitas Emmanuelle kannatlikul toonil. „Vaid lennukis. Lennukis, millega ma siia lendasin. Mõistad?”
„Kellega?” käis Marie-Anne peale, suutmata enam midagi uskuda.
Emmanuelle viivitas, enne kui paljastas:
„Kahe mehega, kelle nime ma ei tea.”
Kui ta arvas, et tekitab sellega erilist sensatsiooni, siis pidi ta pettuma, sest Marie-Anne ei kohkunud, vaid jätkas küsitlemist:
„Kas nad lõpetasid sinu sisse?”
„Jah.”
„Nad olid sügavalt sinu sees?”
„Oo jaa!”
Emmanuelle viis käe automaatselt kõhule.
„Rahulda end ja jutusta mulle sellest,” kamandas Marie-Anne.
Aga Emmanuelle raputas pead. Järsku näis teda olevat tabanud kõnehalvatus. Marie-Anne uuris teda kriitilisel pilgul.
„Noh,” käsutas ta, „räägi!”
Emmanuelle kuuletus esiti vastumeelselt ja häbelikult, aga peagi – kuna lugu erutas teda ennastki – ei tulnud teda enam paluda ja ta jälgis hoolikalt, et ei unustaks ainsatki pisiasja. Ta jäi vait pärast seda, kui oli rääkinud Kreeka kujust, kes teda õnnelikuks oli teinud. Marie-Anne kuulas õpihimuliselt, muutes korduvalt asendit. Ometi teeskles ta, et see kõik ei avalda talle erilist muljet.
„Kas sa Jeanile ütlesid?” päris ta.
„Ei.”
„Kas oled neid kahte meest veel näinud?”
„Loomulikult mitte!”
Tundus, et hetkel pole Marie-Anne’il enam ühtegi küsimust.
Emmanuelle kutsus ühe väiksekasvulise teenijanna – oma õiekesega kaunistatud musta juuksepahmaka, oranžika keha ja kireva sarongiga oli see justkui Gauguini unistustest välja karanud –, et ta neile teed teeks. Emmanuelle pani uuesti jalga lühikesed püksid, Marie-Anne oma aluspüksid. Värviline seelik jäi põrandale. Tüdruk nõudis seejärel, et tahab näha kõiki Emmanuelle’i aktifotosid, ja too läkski neid tooma. Kohe oli Marie-Anne jälle särtsu täis.
„Sa ei kavatse ometi väita, et sa fotograafiga midagi ei teinud?”
„No kuule,” mäsles Emmanuelle, „ta isegi ei puudutanud mind!”
Seejärel lisas ta solvunut mängides:
„Pealegi polnud mul mingit šanssi, sest ta oli homo.”
Marie-Anne torutas huuli. Ta oli endiselt skeptiline. Ta hakkas uuesti pilte uurima.
„Minu arvates,” teatas ta, „peaks kunstnik alati modelliga armatsema, enne kui temast portree teeb. Sinust oli ogar pöörduda kellegi poole, kellele naised ei meeldi.”
„Mina teda ei valinud,” õigustas end Emmanuelle, kes hakkas juba päriselt solvuma. „Tema ise tegi ettepaneku mind pildistada. Ma ütlesin sulle, et ta on Jeani sõber.”
Marie-Anne heitis käega, justkui peletanuks seda meenutust eemale.
„Sa peaksid ikkagi laskma end maalida mõnel heal kunstnikul. Pärast oled liiga vana.”
Kujutluspildid sellest, keda Marie-Anne pidas heaks kunstnikuks ja mida ta pidas silmas Emmanuelle’i eelseisva vanaduse all, ajasid Emmanuelle’i südamest naerma.
„Mulle ei meeldi poseerida. Isegi mitte foto jaoks. Mis siis veel maalist rääkida!”
„Ja siin olles pole sa meestega midagi teinud?”
„Hulluks oled läinud!” haavus Emmanuelle.
Marie-Anne tundus murelik, peaaegu pettunud.
„Sa peaksid endale siiski varem või hiljem armukese hankima,” ohkas ta.
„Kas see on vältimatu?” uuris Emmanuelle pigem naljatlevalt.
Aga tema kaasvestlejal polnud ilmselgelt naljatuju. Tüdruk kehitas pahaselt õlgu.
„Sa oled naljakas, Emmanuelle,” ütles ta.
Pärast vaikust lisas ta:
„Sa ei kavatse ometi jätkata mingit vanatüdruku elu?”
Ning ta kordas