Minu Neenetsimaa. Olev Remsu

Estonets. „Ai, vennad, ma näitan nüüd teile sürri Salehardi, totaalsürri Salehardi, Ameerikas sihukest pulli juba ei ole!”

      „Kust sa tead?” pärisin mina.

      „Tean. Mina tean kõike,” vastas Estonets.

      Kaperdada tuli läbi paksu mudasulbi. Vahetevahel sammusime meie Johniga õõtsuvatel purretel, Estonets lahmas oma kalavinskitega lohva-lohva põlvini poris. See kohe meeldis talle.

      Mõned purded ei õõtsunudki. Need olid lihtsalt maha pandud uksetahvlid, voodiotsad, paremal juhul saelauad, kuid ikkagi võimaldasid enam-vähem kuiva jalaga astuda. Mõne maja ees oli aga laudtee kõrgetel harktikkudel. See siis õõtsuski, vänderda üle, hoia tasakaalu!

      „Esimene mikrorajoon,” ütles Estonets.

      „Vastik sõna see mikrorajoon,” ütlesin mina.

      „Üleliiduline sõna,” ütles Estonets.

      Mikrorajoon tähendas terves Nõukogude Liidus viie- või üheksakorruselisi, harva kõrgemaidki telliskivi- või betoonehitisi, kuid siinsed majad olid kahekorruselised, lainelistest eterniittahvlitest katusega kõrgel tsementvundamendil seisvad vastikult sinisteks võõbatud palkbarakid.

      Milline maitsetus ja lohakus, mustus ja räpasus, kõik pillapalla. Prügi visati aknast alla, aknast välja rippus nööri otsas ka toit, õhku kasutati külmkapina. Masenduse ajas peale.

      Sellistesse kommunaalhurtsikutesse paigutati sunniviisiliselt tundrast kinni püütud neenetsid, kes elasid varem uhketes tšummides oma esivanemate läheduses.

      Mõni ime, et nad siin puhtust ei pidanud, nad ei osanud siin üldse olla, põgenesid tagasi oma sammalavarustesse.

      „See on natšalnikute rajoon. Go to nahui tšerez window15,” kirus Estonets ülemusi, panin tähele, kuidas keelemaias John teritas kõrvu.

      „Kõigest saan aru, ainult mitte nahui’st,” ütles ameeriklane.

      „Nahui? Nahui on niisugune universaalne sõna, mis tähendab kõike. Natšalnikud on nahui, taevas su pea kohal on nahui, tiblad on nahui, neenetsid on nahui, naine, keda sa armastad, võib olla nahui, kõik, kõik,” seletas Estonets.

      „Nahui on üleliiduline sõna, nõukogude keele nurgakivi,” täpsustasin mina.

      „Kas peenis võib ka olla nahui?” kompas Helsingi ülikooli doktorant. Paistis, et ta teadmised vene keele alal olid aktiivses kujunemisjärgus.

      „Siis on kõik nahui, kui sul riist on nahui,” ütles Estonets.

      Läksime mööda purdeid edasi, käed tasakaalu hoidmiseks laiali.

      Neenetsi jõmpsikad, kaunid nagu kaltsuhunnikud, mängisid barakkide ees, tervitasid meid, nurusid nätsu.

      Hambutud neenetsi mehed ja naised, õnnetud küürus inimvared, konutasid majade treppidel ning mangusid meilt suitsu, kondine kerjakäsi sirgu.