lauasahtlist välja esimese metsaneenetsi keeles ilmunud ajalehe Tilhiwsama. See oli ilmunud 24. novembril 1988 Nižnevartovski partei linnakomitee häälekandja Leninskoje Znamja vahelehena.
„Näete, see külg on handi keele Surguti murdes, see külg metsaneenetsi keeles,” selgitas Anna lehte lapates.
„Ma olen seda näinud, see on Helsingi ülikooli raamatukogus ilusti olemas,” ütles John ja kiskus lehe enda ette.
„Meie keeles ilmus ajaleht juba ammu, meie keeles ilmus aabits juba 1895. aastal,” ütles Anna. Meie keele all mõistis ta tundraneenetsi keelt, paistis, et ta tunneb ennast veidi puudutatuna sellest, et Helsingi ülikoolis on metsaneenetsikeelne ajaleht.
Nüüd liigutas Anna pisikest kangi päratu mikrofoni all, lindistus algas. Esmalt tegi naine neenetsikeelse sissejuhatuse.
Mõistsin sellest ainult nõnda palju, et stuudios on täna külas ameeriklane Jim Washingtonist, USA pealinnast ning eestlane Olev ülikoolilinnast Tartust, kus Anna on õppinud aspirantuuris akadeemik Paul Ariste juures.
Minu ja Tartu kohta oli kõik õige, ainult et Johni nimi pole Jim! Ja ta pole üldsegi USA pealinnast, vaid Vaikse ookeani äärest Washingtoni osariigist.
Ajakirjaniku näpukas! Ei erine üksteisest ei suur- ega väikerahvaste ajakirjanikud, kõik panevad kägu.
Kas seda nimetadagi globaliseerumiseks?
Ma mõtlesin, et edasi hakatakse usutlema Johni, aga võta näpust!
Nagu kõik intervjueerijad, nii rääkis ka Anna neenetsi keeles pikalt-pikalt ette, isegi taktitundetult pikalt, žestikuleeris agaralt kätega, veenmaks tulevasi raadiokuulajaid, et ta räägib õigust.
Tõmbusin mikrofonist eemale, viipasin Johni sedasama tegema, ja küsisin: „Millest jutt käib?”
„Anna räägib iseendast,” ütles John ja püüdis mulle tõlkida, tegi seda katkendlikult, sest kõigest ei saanud ka tema aru.
Mis ma siis kuulsin?
Kui Anna sai seitsmeaastaseks, maandus tundras Anna perekonna tšummi lähedal helikopter, tüdruk püüti kinni ja viidi Salehardi internaatkooli. Seal elas ta ühes toas hantide, manside ja komidega, mitte teiste neenetsitega, see aga tähendas, et pisikesed plikad pidid omavahel rääkima vene keeles, mida nad algul peaaegu ei osanud. Oma emakeel oli koolis üldse põlu all, kuigi mitte päris keelatud, nagu olevat olnud Stalini ajal. Isegi näärivaheajaks ei lastud lapsi koju, parajasti möllas purgaa ja helikopterid ei lennanud. Ja purgaa möllas igal aastal detsembris ja jaanuaris otsekui tellitult!
Ainult suviti jõudis Anna tagasi oma tšummi ja hakkas end kohemaid targemaks pidama. Phui, te ei oska hambaid pesta, te ei oska vene keelt! Kes siis verd joob! Limonaad on parem! Phui, mis kaltsud teil seljas on!
Niisugusi karme etteheiteid tegi Anna juba esimesel suvel, kaheksa-aastase plikanähvina oma isale ja emale, oma vendadele ja õdedele.
Läbisaamine muutus aastate jooksul aina halvemaks. Keskkooli tahtis Anna sõita hoopis oblasti pealinna Tjumeni, paar tuhat kilomeetrit eemale, et uks oleks lõplikult kinni löödud ja koduga poleks mingeid sidemeid.
Tjumenis elas Anna lastekodus, õppis hästi, oli uhke, et mõistab vene keelt venelastest paremini.
Edasi tüüris Anna Leningradi Ždanovi-nimelisse ülikooli. Seal olid põhja väikerahvastele ette nähtud püsikohad, nad ei pidanud läbima hiigelkonkurssi, vaid konkureerisid ainult omavahel.
Aga Anna ei pääsenudki konkursile!
Miks?
Sellepärast, et neiu oli lastekodust ja seda võis tema küpsustunnistuselt lugeda.
Lastekodu päritolu oli Nõukogude Liidus metsalise märgiks, sest üle 80 protsendi noorukitest, kes oli pärit lastekodust, pandi juba mõne aasta pärast vangi, kuna neist said hulkurid, nad hakkasid varastama või mõnda muud seadust rikkuma.
Neil polnud ju peavarju, neid ei võetud isegi tööle.
Töölesaamiseks pidi sul olema sissekirjutus, selleks et saada sissekirjutust, pidi sul olema aga töökoht või eluase.
Lastekodust tulnutel polnud ei ühte ega teist, nemad olid lindpriid ja heidikud.
Anna viielist küpsustunnistust ei tahetud Ždanovi-koolis nähagi, tema dokumente ei võetud vastu – miks pidid nad potentsiaalse varga ja kurjategijaga riskima, kui üliõpilaskandidaatideks oli end registreerinud korralikke aborigeenegi, kes olid kodu lähedal keskkooli lõpetanud ja polnud elanud lastekodus?
Anna oivikudiplom tegi talle kahjugi, kardeti, et ta on sisseastumiseksamitel teistest väikerahvaste esindajatest parem ning siis tuleb ta sisse võtta. Komisjoni esimees libistas üle Anna paberite hooletu pilgu ning palus ilmtingimata tagasi tulla. Järgmisel päeval sai Anna patsahkami dokumente tagasi – keskkooli antud positiivne iseloomustus-soovitus ei vastavat normidele, Anna peab uue tooma.
Raha polnud, neiu sõitis Leningradist Tjumeni rongiga kolm päeva ja kolm ööd jänest.
Koolis öeldi, et iseloomustusega on kõik korras, ilusti kooli direktori, partorgi, komsorgi ja proforgi allkirjad olemas, ei tea, mida veel tahetakse?
Tagasi!
Ei, ei, ikkagi ei sobi! Kusjuures põhjus jäigi uduseks, aga sisseastumiseksamitele neiut ei lubatud.
Anna ahastas paar kuud, elas Leningradi vaksalites ning nuttis ööd läbi, kord jäi hulkurina miilitsale vahele – ta saadeti linnast välja, kolhoosi, 101. kilomeetrile, kuid Anna põgenes sealt.
Viimaks tegi piiga meeleheitlikku katse.
Ta läks otse Ždanovi-nimelise ülikooli ajakirjanduskateedrisse, pääses kavalusega mööda uksel valvavatest tunnimeestest, ehkki tal polnud üliõpilaspiletit ette näidata. Parajasti lõppes kateedris mingi koosolek, õppejõud olid kohal ning Anna palus-mangus-lunis-anus, et talle tehtaks erialased katsed ja sisseastumiseksamid. Oktoobri lõpus, kui teised olid juba kaks kuud ülikoolis käinud!
Ja nüüd sündis imede ime – kateedrijuhataja Pavel Hamburg noogutas, et olgu pealegi! Võib-olla mõtles professor ka Annale osaks saanud ülekohtule? Annal lasti kirjutada vene keeles essee „Leonid Iljitš Brežnev kui kõigi kommunistide uutele võitudele innustaja”. Selge, seesuguse riukaliku teema puhul on kerge libastuda, kuid Anna kiitis partei- ja riigijuhti just parajates annustes, ei hakanud halleluujatama ja hosiannat laulma, mis oleks tähendanud läbipõrumist. Professor Hamburg kontrollis ka tema teadmisi ajaloost ja kirjandusest ning kümnekonna päeva pärast on Annast saanud kuulsusrikka Leningradi ülikooli üliõpilane.
„Jätkuks meie kõigi teele häid inimesi!” toonitas Anna oma monoloogis.
Mina aga mõtlesin, et ehk on Juri Vella tee etem. Mis sinna Leningradi Ždanovi-nimelisse ülikooli trügidagi, kui oma kodus võib targemaks saada?
Anna jätkas: „Edasi siirdusin ma kuulsasse Nõukogude ülikoolilinna Tartusse, maailmakuulsa akadeemik Ariste juurde õppima soome-ugri ja samojeedi keeli, aga siis käis minus üks plõks ja äkki mõistsin ma otsekui läbivalgustatu – ma olen kõik valesti teinud, see on minu suurim viga, et olen meie kallile tundrale selja pööranud. Ma loobusin linnaelust ning tulin tagasi oma rahva juurde, oma tundrasse, võtsin endale neenetsi mehe, nagu on ühe neenetsitari kohus. Nüüd on mees surnud, olen lesk, lõbus lesk, nagu operetis öeldakse, kasvatan üksinda poissi ja tüdrukut…!
Ma mõistsin, et jätsin iseenda ja oma rahva ülikoolidesse trügimisega hooletusse. Nüüd olen ma siin ja tean – ma teen õigesti. Ma olen õigel teel, tundrateel. Ma tunnen nii üht kui ka teist maailma ning võin julgelt öelda – meile, neenetsitele, sobib ainult tundra, sobib meie pikk talv ja polaaröö, mujal me ei suudagi ennast hävitamata elada. Nagu juba öeldud, on meil stuudios ameeriklane John, kes sügavalt armastab neenetsi rahvast, neenetsi kultuuri ja neenetsi keelt.”
John alustaski oma juttu neenetsi keeles, tervitas Helsingi ülikooli uurali keelte õppejõudude poolt, kuid mõne minuti pärast tabas, et ei vea neenetsi keeles välja ning läks üle eesti keelele, mille mina venesse panin, minu vene tõlkis Anna omakorda neenetsi