ion>
Ma annan endale täiesti aru, et see Moskva, mis järgmistelt lehekülgedelt välja koorub, ei pruugi olla sinu Moskva, hea lugeja, kes sa vahest oled selles linnas käinud nõuka ajal ekskursioonil, tudengina kirjandust otsimas või niisama äri tegemas.
Ega ma saakski kirjutada sinu Moskvast, ikka ainult minu enda omast.
Moskvat ei saa nagunii eriti üldistada. See linn on nagu kärg, kus iga kambrike annab erineva pildi ja maigu. Midagi sellist on kirjeldanud Vene juurtega ulmekirjanik Isaac Asimov oma „Asumi” lugude sarjas Galaktikaimpeeriumi pealinna Trantori kohta.
Moskva ongi nagu Trantor. Sama mahukas, röögatu, ressursse sööv. Ja täpselt sama ülbe: üksteise kõrval ja peal võib elada tuhandeid inimesi, ilma et neil peale pelga kontakti tänaval üksteisega pistmist pruugiks olla. Moskva koosneb nagu Trantorgi tuhandetest saarekestest, mille inimesed elavad ja käivad tööl oma mulli sees, välismaailmaga rohkem sidet omamata. See oleks liiga kallis, liiga aeganõudev ja seetõttu mõttetu.
Mina nägin ajakirjanikuna Moskvat natuke oma kärjest väljaspoolt. Mida ma nägin ja kogesin, panin siia kirja. Need on minu mälu kogutud pildikesed maailma ühest määravamast metropolist. Kõik sündmused on juhtunud päriselt, osa tegelasnimesid on muudetud.
RATTATA, RATATAA, RATATAAA…
Akna taga vilksatavad härmatisega kaetud punased lehed ja traataed. Lesin helesinise vaguni kupees ülemisel asemel ja piilun poolsuletud laugude vahelt pesemata vaguniaknast varasügisest loodust. Kõrvus kõlab vaikselt Vene rokkbändi DDT surematu viis: „Mis see sügis ikka on – see on taevas. Nuttev taevas jalge all.” Ja ma tunnen, kuidas midagi mu sees vaikselt kokku tõmbab.
Koridorist on kosta teetasside kolisemist, kui priske vagunisaatja oma keha mööda kitsast vahekäiku pressib. Kuskil puhiseb katel. Varsti saab teed. On veel varajane hommikutund. Me oleme Moskvast kaugel: tädi pole sanitaartsoonist lõuates veel kogu vagunit üles ajanud. Sanitaartsoon on nimelt kümmekond kilomeetrit enne suurt linna asuv piirkond, kuhu jõudes suletakse rongide tualetid. Uuemal ajal seda Euroopas enam ei kohta, sest seal, khm, ei avane rongipeldikud otse rööbastele. Eesti GoRail aga kasutab 2008. aastal piisavalt vanu vaguneid, et sellist keeldu järgida.
Rattataaa…
Minu unelaul. Minu ärkamismarss. Kui paljud eestlased on veel Venemaal ärgates esimese asjana seda heli kuulnud? Tuhanded? Kui paljud on seda kuulnud reipal marsiviisil, paljud ahastava nutu saatel? Huvitav, kumb minu kõrvus vilistama hakkab?
Sulgen uuesti silmad. Kaks turvameest kupee alumistel asemetel magavad edasi. Eile öösel rääkisid nad hiliste tundideni peksmistehnikast, mis jätab võimalikult vähe sinikaid, aga teeb inimese kiiresti võitlusvõimetuks. Keeran end kõikuvas rongis ettevaatlikult selili.
Ratattaaa…
Ma mõtlen kogu oma senise elu peale, mis on mind toonud Moskva poole kihutava rongi magamisvaguni ülemisele korrusele. Vagunisse, mis kihutab vastu tundmatule, sest mis nüüd edasi saab, ma ei tea.
Mu kõrval – või õigemini teisel pool vahekäiku magab kõrvallavatsil mees, kes teab suurepäraselt, mis temast saab. Ta on äsja valitud Eesti rahvusringhäälingu silmadeks ja kõrvadeks Moskvas. Ta magab rahulikult, õrnalt norsates. Pärast eileõhtust šampuseringi rongi restoranis – mõni ime. Väikest viina ka – ikka Vene kombel uuele kodumaale! Meil oli, mida tähistada – viimaks ometi andis Venemaa välisministeerium talle dokumendid, et ta saaks tööle asuda.
Tegelikult peaksin otsima taskust aspiriinipurgi, kuid ma ei viitsi end liigutada. Meelekoht ähvardab kohe tuikama hakata. Mis see pillgi siin aitab. Oma pohmell tuleb igaühel ausalt välja kannatada, ja minu oma polegi niivõrd füüsiline kui vaimne.
„Sügis, kas roomame või lendame
aovalguse poole…”1
Mina ja Krister – nii on selle kõrvallavatsil lamava mehe nimi – oleme koos olnud vähe aega. Kõigest aasta-poolteist. Kohati on tunne, nagu oleks kogu meie suhe olnud üks suur tormav kiirrong. Enne seda olin seisnud mitu aastat Mõtte Kaotanud Suhete harujaamas, vaadates, kuidas elu mööda kihutab. Ja hakanud vaikselt isegi kahtlema, kas mind ootavadki enam mingid uued teed ja rajad.
Kuid ei. Saatusel oli mulle anda ekspress. Kristeri ilmumine mu 32. sünnipäevale. Siuhh. Minu lahutus oma eelmisest, kokku 12 aastat kestnud abielust. Vile! Tema ilmumine aasta hiljem mu kodu trepile, matkakott seljas ja käes kolm murtud punast nelki. Auru juurde! Sobitumine minu ellu. Harjumine mu kassiga.
Ma polnud kunagi olnud õnnelikum – suurepärane töökoht naisteajakirja peatoimetajana, imeline partner ja oma pesa keset Kadrioru rohelust. Ma suutsin viimaks ometi hingata! Mu elus olid värvid tagasi…
Veel, veel auru, kallis masinist!
Ja siis pürgis Krister Moskvasse tele- ja raadiokorrespondendi kohale. Ta ei tahtnud sinna sugugi minna. Lihtsalt mõnikord juhtuvad asjad kombinatsioonis. Kosovo sai iseseisvaks ja Kristeri eelmine töökoht, üks Eesti meediaväljaanne, ei leidnud, et seda Euroopa jaoks tähtsat sündmust tuleks kohapeale kajastama minna. Krister oli selle peale maruvihane ja otsustas lahkuda kohe, kui tekib võimalus. Samal ajal tehti talle aga ettepanek osaleda konkursil ERRi Moskva-korrespondendi kohale.
Alguses ta keeldus. „Ma ei saa seal hakkama,” kurtis ta toona. „Ma ei oska piisavalt vene keelt!”
Olin tookord sellise hoiaku peale üsna kuri. Äkitselt tekkinud avarus oli mu pea segi löönud – tehtaks mulle selline ettepanek! Päevagi ei mõtleks, kohe läheks! Milline suurepärane võimalus igale ajakirjanikule.
Ta naeratas ja esitas avalduse. Ta kutsuti vestlustele. Esimesele, teisele, kolmandaks kaameraproovi. Ja siis – ühtäkki…
„Ma sain!”
„Suurepärane! Lähme tähistama!” Lükkasin enda ees laual vedelevad ajakirja korrektuurilehed kõrvale, haarasin käekoti ja sain Kristeriga Vene kultuurikeskuse restorani ees kokku. Me jõime šampust. Loomulikult. Me olime ülirõõmsad – jess, õnnestus!
Mida see „meie” jaoks tähendas, jõudis mulle kohale alles õhtul hilja.
„Tibu, uudistekanalid räägivad Kristeri asumisest Moskva korrespondendiks. Kas lähed kaamerameheks kaasa?” saatis sõbranna sõnumi.
Pidur…
Moskvasse. Ta läheb Moskvasse. See tähendab, et ära. Järsku oli mul tunne nagu sandil, kel kõndimisraam kaenla alt haaratakse.
Seesama tundmus kajas mu kehas järgmised pool aastat. Mida lähemale jõudis sügis ja Kristeri ametliku ärasõidu algus, seda nigelamalt ma end tundsin. See on ju Venemaa! See pole kolimine Soome ega Brüsselisse, nii et sõbrad võiks iga kell istuda laeva või lennuki peale ja külla sõita. See on Venemaa, kuhu pääsemiseks on vaja kalleid ja keerulisi viisasid, registratsioonilehti ja tont teab mida veel. Ning kus iga miilits võib sulle asja ees, teist taga trahvi teha.
Eelmine Venemaa-kogemus ei pannud mind seda maad armastama. Paar aastat tagasi sattusime kolleegidega autoga läbi Jaanilinna piiripunkti sõites kohaliku võimude teenimisskeemi ohvriks. Piirivalve jättis meile ajutise autoga sissesõiduloa nimme andmata. Nii sai maanteemiilits ehk GAI paar kilomeetrit enne Peterburi ehk rahvakeeli Piiterit meid rajalt maja võtta, 6000 rubla trahvi teha ja tagasi piirile saata. Seal taheti meid uuesti lüpsta. Uuest, suuremat sorti trahvist päästis vaid minu etendatud teater hüsteerilisest rasedast naisest. Nii saimegi teise trahvi vaid 300 rubla ja mitte 30 000 rubla suuruses, lisaks soovituse kiiresti jalga lasta. Seda me ka tegime.
Ma ei saa öelda, et see kogemus oleks mind Venemaa suhtes vaenulikuks teinud, küll aga ettevaatlikuks. Toona hüvitas saatus meile tehtud vaeva fantastilise nädalaga Neevalinnas. Seal ootas meid tõeline kuldne Puškini-sügis.
Ma ka armastan Moskvat. See tähendab, et oma peas kujundatud romantilist Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita” Moskvat. Ma olen korra varem küll Moskvas käinud, kuueaastasena, kuid sellest korrast meenub vaid kaelkirjak loomaaias ja fakt, et memm ei lubanud