et tasuda korteri üür, deposiit ja vahendustasu.
Olukord muutub kiiresti absurdseks. Muidu ingelliku olekuga saaliteenindaja raiub nagu Brežnev poliitbüroo ees, et rohkem raha välja võtta ei saa. Nõuame end telleri jutule, kes teatab tõrksa ülbusega samamoodi, et välismaiselt arvelt nemad raha välja ei maksa. Neid ei kõiguta ka see, et tegemist on arvega sellestsamast Swedbankist, kus nad ise töötavad. Järsku haihtub tuttav kliendisõbralik Rootsi pank ja alles jääb sovetiaegne hoiukassa. Muuseas, minu kolmanda Moskva-aasta lõpuks laseb rootsimaalasest pank Moskvast, saba jalge vahel, jalga, sest ärikliima olevat muutunud talumatuks. Vahest oleks Swedbank pidanud ise läänelikku ärikliimat kohale tooma?
Toona päästis meid meeleheitest aga meenutus, et olin ju veidi varem võtnud kaardiga ühest teisest automaadist kaks korda 4000 rubla välja. Läheme tagasi automaadi juurde ja proovime, kas meile antakse 6000 rubla mitu korda. Ja ennäe, antaksegi, kuigi kiri väitis ju vastupidist, ja antakse suisa 15 korda! Saaliteenindaja ja turvamehe tähelepaneliku jõllitamise saatel. Too töll tuleb suisa automaadi kõrvale passima. Et mis nad siin kurnavad kallist masinat!
Maaklerineiu saab oma vahendusraha dollarites (iga Moskva rahaautomaat annab välja ka dollareid või eurosid), kuid Vanake Hottabõtš soovib oma deposiiti ja esimese kuu üüri rublades. Korteri peremees on meil kodumaa tõeline patrioot ning keeldub dollarites arveldamast, isegi kui maakler talle seda tungivalt soovitab.
Veidi tekitab veel probleeme meie kaljukindel nõue saada makstud raha eest dokument: tšekk või arve, mida esitada ERRi raamatupidajale. Esialgu on maakleritar seda varmas lubama, hiljem aga hakkab keerutama. Omanik pole sellisest asjast midagi kuulnud ja ajab sõrad vastu. Selgub, et vanake kardab, et see tšekk paljastab ta Venemaa maksuametile. Viimast ta toetada ei taha, kuid meie omakorda ei saa maksta nii suuri summasid ilma tõestuseta!
Asi laabub, kui vanakesele tehakse vahepeal välja ilmunud kolmanda maakleri, soliidse olekuga mehe poolt selgeks, et seda arvet ei näe peale eestlaste mitte keegi. Taat taltub ja lubab maakleritel koostada nii palju arveblankette, kui vaja läheb. Kolmas maakler tundub kõigi märkide järgi olevat niinimetatud isake, kelle eest siis meie tuttav tibimaakler ja taati jalutanud noor kutt musta töö ära teevad.
Kui viimaks ometi saame kõik arveldused tehtud ja allkirjadega paberid korda, maakleriparve uksest välja juhatatud ja uksed (metallist turvaukse ja trellidest koridoriukse, mis ajaks iga euroliidu tuletõrjeinspektori õudusest karjuma) kinni, ohkame Kristeriga teineteisele silma vaadates südamest. Igatahes on meil teise Moskva-päeva lõppedes olemas kohake, kus pea padjale asetada. Ning padjad on ka – koos Antoniga varahommikul tehtud kiire turutiiru tulemusena.
Enne õhtut on aga tark teha pisuke jalutuskäik lähedal asuvas Tsvetnoi bulvari pargis, imetleda purskkaevus trikitavate klounide kuju, osta poest õlut ja piima ning pagariputkast värsket Borodino leiba.
Jõudes tagasi koju – ah mis uhke sõna! – jätab mu süda küll paar takti vahele. Otse magamistoa pesukapikese äärel ukerdab suur liivakarva prussakas. Õismäe ekselaniku instinktid päästavad olukorra: kiljumise asemel jooksen tualetti ja võtan suure lahmaka paberit, et kutsumata külaline selle sisse pigistada ja potist alla visata. Magama lähen teadmisega, et homme hommikul tuleb maakleritibi korralikult ette võtta. Nii ma uinungi, peas kasinat vene sõimusõnade tagavara õigete rõhkudega üle korrates.
Hommikuks on õnnetu prussakas meelest kadunud. Ja rohkem pole neid „koduloomakesi” meie majas näha olnud. Väidetavalt olla Venemaal loodud miski eriti tõhus prussakamürk, mis nad suurtes elumajades ära hävitanud.
Eluase käes, on aeg hakata kohaliku eluoluga tutvust sobitama. Taipame kohe alul üllatusega, et Moskvas jõuab teha päevas kõige rohkem kaks asja. See linn röövib energiat ning vahemaad on tohutud. Mõni ime, et moskvalased kõik metroodes ja trollipeatustes magavad. Ka meie magame algul julmalt pooled päevad maha, kuni õpime linna teistpidi tööle panema ja ise sellest tohuvabohust energiat ammutama.
KELDRIKÕRTSIDES ON JUBE KÕRGED HINNAD
Meie Moskva-elu kolmandal päeval püüab kohalik elu meid sabast kinni ja annab esimese ninanipsu. Õpime Moskvas hädavajaliku nõksu: loe alati menüüst, mida tellid ja kui palju selle eest raha tahetakse.
Päeva hakatuseks läheme tegelema viisaküsimustega. Kuigi Tallinna Vene-saatkond andis Kristerile 40päevase sissesõiduloa, saab ta passi aastase ja mitmekordse viisa alles Moskvas. Selleks on vaja esmalt käia välisministeeriumis spravka’t ehk tõendit saamas ja siis minna miilitsasse sappa seisma. Koos igasuguse muu väga värvilise seltskonnaga, alates flanellkitlites kirgiisi poemüüjannadest kuni väga musta nahavärvi ja kõhuka portfelliga ärimeesteni.
Pikaajalisi viisasid väljastava migratsiooniosakonna luugineiud on vanade nõukogude ametnikukommete kohaselt vastikud ja alati oma õigust täis. Inimestega suhtlevad nad haugatades. Kehtib eriti jabur teenimisskeem: selleks, et maksta viisa saamiseks vajalikku riigilõivu, suunatakse sind samas ruumis oleva automaadi juurde. Ei maksa aga arvata, et sul õnnestub ise oma nimi sisse toksida ja raha masina lõugade vahele asetada. Selleks on ametis vingus oleku, eatu väljanägemise ja lillelise kodukitliga naisterahvas. Ladina tähtedest ta aru ei saa ja üldse oskab igal muul viisil enda olemist sinu närvide arvelt huvitavaks teha. Kogu see tsirkus on mõistagi lisatasu eest.
Õnneks on meil kaasas Anton, kes tädikese oma näitlejakoolitusega lihtsalt üle mängib – ta etleb segu andunud pojast ja esimesest armastajast. Umbes stiilis: „No teate, jah, näete välismaalased, no mida teha, on jah sellised rumalukesed, ning ainult teie, lugupeetud Ljudmila Ivanovna (nimi loetud kiiresti rinnasildi pealt) saate meid oma hindamatu abiga aidata.” Juurde kujutage ette Antoni suuri piimašokolaadi karva siiraid silmi ja paslikult längu kallutatud õlgu.
Siis tuleb teha registreerimine. See on Venemaal püha toiming. Iga välismaalane (ja ka Venemaa kodanik ise) peab uude kohta saabudes kolme tööpäeva jooksul registreerima end miilitsas6. Selle registreerimislehekese puudumisel on kerge sattuda oma postil igavleva reamiilitsa sponsoriks. Õnneks saab nüüdisajal end ka postkontoris tähitud kirjaga registreerida, kuigi teenindajad pole lisavastutuse üle kuigi õnnelikud.
Lõivud makstud ja registreerimisleht posti visatud, selgub migratsiooniosakonna luugi juures (juba kolmas tunnine saba sel päeval seista), et viisa saab kätte alles kahe nädala pärast. See on maksimumaeg, mis võib dokumentide läbivaatuseks kuluda. Anton elupõlise moskvalasena aga endale pähe istuda ei lase. Ta tõmbab kotist välja varem välja prinditud lennupiletite broneerimislehekese, mille kohaselt peaks korrespondent Paris kohe-kohe komandeeringusse sõitma. See koos Antoni eksinud kutsika näoga mõjub. Luugi lõukoer taltub ja lubab viisa kahe päeva pärast välja trükkida. Midagi muud ta tõega tegema ei peakski, kõik Krister Parise isiku tausta kontrollimised on välisministeerium juba ammu ära teinud.
Vaatan seda asjaajamist väikese õudusega, sest tulevase abikaasana tuleb mul kunagi kogu jama läbi teha. Kuidagi märksa lihtsam oli minna Tallinna reisifirmasse, anda neile pilt ja raha ning jalutada kahe nädala pärast viisa järele. Kuigi jah, selline viisa kehtib vaid mõne nädala. Seevastu välisministeeriumi kutsega saadud viisa kõlbab piiril lettilöömiseks aasta aega ja sellega võib käia edasi-tagasi nii palju, kui soovid.
Pärast neid vintsutusi läheb Anton oma asju ajama. Meie aga põikame sisse kõrval asuvasse maapinnast kõvasti madalamal olevasse söögikohta, mille õrn rasvahais kombineeritud tugeva sigaretisuitsuga annab tunnistust töötavast köögist.
Muide, Moskva toiduasutustes on töötav köök vaat et haruldus. Kohalike söögikohtade kokkade lemmikrelv on mikrolaineahi. Ka igas korralikus kodus on see masin aukohal ja Anton üllatub, kui ma meie esmatarbete šopingutuuril „mikrole” kategooriliselt vastu olen. Tuleb tunnistada, et Tallinnasse jäi mul küll üks mikroke maha, aga ma kasutasin seda harva, peamiselt vaid hakkliha sulatamiseks ja veel harvem hommikukohvi soojendamiseks. Ning tõsi, ka Eestis pannakse söögikohtades mõnikord toit mikrolaineahju, eriti odavad päevapraed. Kuid Eestis teeb teenindaja vähemalt kõik endast oleneva, et seda fakti varjata.
Moskvas