jõeäärsete parkide veerel. Juugendmaju ja Prantsuse stiilis kohvikuid. NEPi-aegset2 kahekümnendate dekadentsi. Seda tajumatut suurlinna elegantsi, mida õhkus igast Margarita poosist, isegi siis, kui ta laamendas ja lõhkus.
Kuid… mind see Moskva esialgu ei oota.
Krister läheb, aga mina pean jääma tornide linna Tallinna. Tegema oma naisteajakirja, hoolitsema kassi eest ja teenindama eluasemelaenu.
Ohkan ja sulgen silmad. Väike peavalu on siinkohal mulle täiesti paras. Enesehaletsuse eest.
Kuigi ma olen kogu suve mänginud ideega, et lähen Kristerile Moskvasse järele, teab praktilisem pool minus suurepäraselt, et see pole sugugi nii lihtne. Ega mõttekas.
Esiteks – bürokraatia. Mille alusel saaksin ma pikaajalise korduvkasutusega viisa, ning kes esitaks mulle vajalikud küllakutsed? Elukaaslasena on mu staatus Venemaa välisministeeriumi ees olematu, viisasid jagatakse vaid pereliikmetele.
Teiseks – kes me oleme? Elukaaslased, jah, kuid napilt pool aastat.
Ja kolmandaks – mis saaks minu tööst? Mu ajakirjast? Lilit on minu lapsuke, suure vaevaga käima lükatud ja alles tuult tiibadesse saamas…
Hea küll, olgem mõistlikud – ma jään maha, Tallinna. Hakkame elama Skype’i ja MSNi kooselu. Kuskil kuklas hakkab kujundlik punane lambike vilkuma. Kaugsuhted ei kesta. Sedasama olen korranud mõttes juba mitu mõru nädalat. Kogu mu suhteajakirjaniku-pagas irvitab näkku. Mida ma ise oma lugejatele olen õpetanud? Targem on kaugsuhe ise varakult lõpetada, et jätta teineteisele hea mälestus. Võib-olla saab minu eesolevast külastusnädalast Moskvas meie viimane ühine nädal. Võib-olla.
Targem on sellele mitte mõelda…
„Manona?” Krister on ärganud ja vaatab mind oma lavatsilt ainitise pilguga. Ta on ikka veel pikali, pea toetatud minu suunas pikalt välja sirutatud käele.
„Jah?”
„Kallis,” sosistab ta kiirelt ja tungivalt, justkui lükkaks keegi ta kurgust sõnu hanguga ette. Ta sõrmed otsivad minu omi. „Ma olen terve hommiku mõelnud ühe asja peale… Ma tahaks sulle öelda, et…”
Oh püha jumal! Ta teebki seda! No olgu siis! Ma olen vapper. Ei hakka nutma. Ma ju teadsin seda. Olgu siis vähemalt ilus lõpp! Olgu see rong siis minu küüdivagun tagasi vallalise põlve! Ja mis mul kaotada – mul on väga vedanud. Ma olen siiani saanud väga vinge sõidu osaliseks.
„Palun, kas sa tuleksid mulle naiseks?”
Rong libistab end vaikselt perrooni äärde ning uksed avanevad, andes meile esimese sõõmu metropoli õhku. See on kuiv, veidi vingune, täis vihjeid vagunite kivisöekateldele ja pontšikubaaridele.
Ma olen alati arvanud, et esimene sõõm uue maa õhku on täis lubadusi meie ja maa tulevase suhte iseloomu kohta. Äsja näkku saadud õhupahvak maalib mulle silme ette rahvamasse, vagunite kolksumist ja kuldsed poslamasla- ehk päevalilleõlipudelid. Uudistan ringi nagu väike laps. Päike pilkab mulle hetkeks silma. Perroonile astudes tunnen, justkui astuksin unenäkku. Peeglitagusesse paralleelmaailma.
See tunne hakkab järgmistel aastatel mind korduvalt külastama, kui õpin samm-sammult enda jaoks lahti mõtestama Moskva elu keerdkäike. Ja kui õpin ikka ja jälle, et loogika võib Venemaal koju jätta. Venemaa ja eriti Moskva on koht, kus eksisteerib äärmine vabaduste piiramine ja sellest tulenev ajuvabadus. Kuid ikka ja jälle kohtad sa sellest hoolimata inimesi, kelle sisemise vabaduse ja maailmatunnetamise sügavus lööb su pahviks.
Lisaks sellele ei saa unustada, et igas selle linna nurgas hõljuvad sünged minevikuvarjud. Moskva kesklinnas luurab nurga taga mõne endise kindrali, marssali või lihtsalt tšekisti vari. Neid on täis Lubjanka, Kremli-äärne ja isegi Gorki pargi lasteatraktsioonid. Enamik nendest varjudest on mõrtsukate omad. Venelastel on siiamaani oma ajaloole julgelt silma vaatamata. Nad nutavad siiamaani taga Nõukogude Liidu kokkukukkumist, kuid ei taha endale tunnistada, et see moodustis tegi neilegi palju kurja. Seetõttu tunnetavad nad punaterrori õudusi siiamaani, nagu oleks need juhtunud mõnes teises maailmakõiksuses.
Kuid sel mu esimesel Moskva-päeval on varjud helged ja nende hõng meenutab mulle lapsena enne kooli Balti jaamas salaja õgitud rasvapirukaid. Üks kopikas kapsapiruka, kolm lihapiruka eest. „Ära võta lihapirukat, seal on rott sees,” sosistab aju 1. klassi juntsu koolitarkust.
„A nu, privet!”3 Meie poole longib pikka kasvu tumeda peaga mees. See on Anton, korrespondendipunkti tulevane kaameramees, kes on meile jaama vastu tulnud. Midagi temas meenutab hunti: veidi järsud näojooned, karused juuksed ja ülitähelepanelikud šokolaadipruunid silmad.
Hiljem saan teada, et Anton on päritolult Kuubanimaa kasakas (mäletate küll ajalootunnist, need olid eriti vahvad vabad sõjamehed – või röövlid, oleneb, kelle poolt vaadata). Sealt on Antoni suguvõsa küll kaugele rännanud, sest tegemist on mitmendat põlve moskvalasega. Hingelt on Anton ikka veel vapper steppide sõdalane, kes, nagu hiljem selgub, trügib kartmatult kaameraga ka kõige palavamatesse kohtadesse, riskeerides nii salvestatud materjali kui Kristeri närvidega.
Ta on õppinud teatrikoolis näitlejaks, seega omandanud oskuse inimesi meisterlikult jälgida ning sellest infot ammutada. Näitlemine pole aga Moskvas kuigi tulutoov tegevus, nii otsiski ta endale lisatööd. Lisaks sellele otsustas Anton aastaid tagasi võtta endale Narvas elanud vanaema järgi ka Eesti identiteedi ja õppida ära eesti keele. ERRi kaamerameheks sattus ta eestlastest sõprade kaudu, kes teda Kristerile soovitasid. Kõik see kokku teeb temast meie edaspidiste Moskva-aastate asendamatu kolleegi ja kamraadi, kellega suurlinna korr-punkti nullist üle ehitada.
ERRil ei ole nimelt enne Kristeri saabumist juba aastaid Moskvas korrespondenti olnud. Viimased korrespondendid lõpetasid aastal 2001. Enne seda on muidugi olnud eelkäijaid, kes on endast jätnud säravaid jälgi, näiteks karismaatiline tegelaskuju poliitikataevas – Heimar Lenk – on endine Eesti televisiooni Moskva-korrespondent. Tema küll tegutses suures pealinnas Nõukogude riigi aegu. Viimati oli Moskvas rahvusringhäälingu nimel ametis Astrid Kannel, kel õnnestus ühel pressikonverentsil Vladimir Putinile esitada legendaarselt ebameeldiv küsimus Eesti territoriaalse terviklikkuse kohta. Pärast seda lõpetati kõrgete võimukandjate esinemistel igasugune ettevalmistamata improvisatsioon.
Anton annab kohe pärast kohtumist meile ka esimese Moskva-elu õppetunni. See on kiirus. Kõik moskvalased suudavad tänaval pikki vahemaid läbida uskumatu tempoga, olgu neil all siis matkasaapad või tikk-kontsad. Haarates me kohvri oma pikkade sõrmede otsa, paneb Antoni sõdurisineli moodi sinakashallis palitus kogu jaamaukse poole ajama. On päris tegu, et tal sabas püsida, trügida läbi pakikandjate, taksopakkujate ja igavlevate militsionääride summast, kes rahvasumma piidleb – kellelt küsida dokumente ja saada selle päeva lõunasöögi-sajarublane. See on väga levinud altkäemaksu küsimise süsteem, mis enamasti reserveeritakse küll veidi tõmmuma nahavärviga tegelaste jaoks, sest nende puhul on suurem tõenäosus, et midagi pole päris paigas. No näiteks teadmine, kus nad tulevase öö veedavad. Mina hoian kramplikult oma passiga kotti üle õla ja üritan miilitsatega mitte silmsidet luua. Krister aasib mind ja ütleb, et ma olen miilitsate jaoks liiga tüütu tegelane – lääne inimene, hakkab veel õigusi taga nõudma. Usbekke ja tadžikke on märksa mõnusam kiusata.
Saan peagi selgeks, et Moskva heakord elabki endistest lõunapoolsetest liiduvabariikidest pärit võõrtööliste arvel, kes teevad moskvalastele enestele sobimatuid räpaseid ja odavaid töid. Just gastarbeiter’id4 pühivad tänavaid ja müüvad teile putkas odava, ent maitsva šaurma – õhukese saia ehk lavaši sisse koos salati ja kastmega keeratud varda otsas küpsenud liha. Hoolimata sellest pole suhtumine neisse kuigi leplik, vaid pigem otseselt rassistlik ja kiusav. „Kitsaste silmadega inimesed” on veel viisakas väljend, vihjates