räägib silmade särades, kuidas tema esimene ja siiani tugevaim mulje Moskvast oli kümne aasta eest see, kuidas jõhkra pakasega kõndisid tänaval õrnad neiud, ühes käes jäätis ja teises õllepurk.
Kohalikud armastavad üldse vabas õhus napsu võtta. Kui ilm vähegi lubab (loe: kui on –15 kraadist natukegi soojem), kerkivad pargipinkidele pisikesed napsulauad šampuse, vodka ja sakuskaga. Ning nende ümber rõõmsad elavalt vestlevad inimesed, kelle seas on enamasti keegi mõne muusikariistaga. See näikse olevat aastakümnete-pikkune traditsioon. Üks mu tuttav keskealine ameeriklanna meenutab siiani heldimusega, kuidas ta 17aastasena Moskvasse reisile sattus ja vene poistega pargis vodkapiknikke pidas.
Taolised meelelahutused leiavad siiamaani aset, ainult et nüüd on piknikel ka kohalikke neide näha. Toona polevat tüdrukuid kodust välja lubatud. Miilits üldjuhul pidulisi kiusamas ei käi, kui nad just väga silmanähtavalt ei lälla, sest kange alkoholi avalikus kohas tarbimine on Moskvaski keelatud. Ükskord juhtusime peale, kuidas noor vormikandja üritas Arbati tänava alguses takistada kahte kasukas neiut šampust joomast. Beibed saatsid piimahabeme üheselt vene keeles suguliiget tähistavasse kohta ja tundsid end hästi edasi. Miilits imbus vaikselt minema, kõrvad punased.
Õnneks avastame üsna pea, et mitte kõik kõrtsid pole hirmkallid. On ka täiesti normaalse, Eesti mõistes keskmise Tallinna hinnatasemega kohti. Alati saab mõõduka raha eest söönuks Lido-laadses sööklaketis Grabli või Vene rahvustoitu serveerivas Jolki-Palkis või Ukraina kööki pakkuvas Kortšma ketis. Nendesse kohtadesse tuleb ka Anton meiega kaasa, tema on oma kulutamiste poolest pigem meie moodi, mitte tavaline moskvalane: peab ikka vahel ilusas kohas süüa saama, muidu pole elul ju eriti maiku ega mõtet. Sushit viib ta meid sööma To Da Sjosse, hinnad on seal raudselt soodsamad kui kuskil mujal – sushi tundub olevat üldse moskvalaste rahvustoit. Odavalt ning põnevalt trimpama saab aga minna näiteks endise ajakirjanike liidu baari, mis on Moskvas tuntud kui DomŽuri kohvik.
AJALOOTUNNID DOMŽURIS
Meie Moskva-kogemuse esimene nädal on nagu sulnilt õhetav sügisunenägu. Ühegi erandita väga ilusad ja soojad ilmad, ainult jaluta ringi ja tutvu linnaga! Putkadest saab kohalike kombel soodsa hinnaga õlut ja kalja ning metroopeatuse juures mängivad tänavalaulikud, kes võidaksid Eestis iga superstaarisaate. See kontsert on kõigest paari rubla eest, kui viitsid need moosekandi ees olevasse kitarrikasti poetada.
Ostame Moskva kaardi ja hakkame kauneid kohti läbi raalima. Esimesena võtame ette palverännaku Patriarhi tiikide manu. Teate küll, see on koht, kus hakkab hargnema Mihhail Bulgakovi kultusromaani „Meister ja Margarita” tegevus. Kus Wolandi nahas saatan ennustab Berliozile, et tal raiutakse pea otsast, sest Annuška on õli juba ära ostnud.
Kui tiikide juurde jõuame, on päike juba looja läinud ning pargipinkidel leiab aset igaõhtune lõbusate noorte kokkutulek.
Pea iga teise pingi juures näpitakse kitarri ja topsidesse kallatakse lonks kangemat. Kuskil tõmmatakse käima kodune lõõtsmoonik ja üle saabuva videviku venib melanhoolne viis.
Kõik see toimub muhedas soekuldses tänavalambivalguses, mis peegeldub rahulikult tiigiveelt pehmelt tagasi. Poisid on selles valguses kuidagi eriti vaprad ning neiud oma sihvakaks tegevates kontsakingades meenutavad kauge aja haldjaid. Kogu õhustikus on midagi remarque’likku: jah, meil on raske, pole pea kopikatki taskus, aga siin on mu sõbrad, mu tüdruk ja ma ise ning me unustame täna õhtuks koos pudeli odava nastoikaga elu mured ja nöökamised.
Pargi teeääri palistavad pisikesed pronkskujud tuntud vene muinasjututegelastega: tunnen ära rebase ja kakukese, kolm karu ja kanajalgadel majakese, ei midagi saatanlikku ega pahelist, mis „Meistrit ja Margaritat” tähistaks. Isegi trammiteed pole, mida mööda saaks sõita vagun, mis Berliozilt pea röövib. Enam pole, see tähendab.
Kuskilt pargi äärest leian poolenisti asfalti mattunud rööpad siiski üles. Umbes sealsamas ongi ainuke kaubanduslik viide romaanile – Margarita kohvik. Et aga hiljutine keldrikõrtsi-hinnapomm on meid Moskva kohvikute osas ettevaatlikuks teinud, ei taha me sinna raugete punaste lambivarjude alla istuma minna, vaid eelistame kohalike kombel pargipingil konjakit limpsida.
Läheduses asub ka Bulgakovi korter-muuseum, kuhu hilisematel aastatel mitu korda sisse astun. Muusem on tasuta, seal on nunnu Prantsuse stiilis kohvik ning nurgas kõhutab suur must karvane kass. Nimeks loomulikult Peemot. Kolmes toas saab tutvuda Bulgakovi elu ja loomingut meenutavate kirjade, fotode ja asjadega. Välja on pandud ka kolme erineva madam Bulgakova tualetitarbed. Kotid, mütsid ja muud. Muuseum asub tõepoolest vanas Bulgakovi korteris. Kaheksakümnendatel oli see kogunemiskoht boheemlastele, kes istusid maja treppide peal ning katsid seinad tsitaatide ja joonistustega romaani ainetel. Üheksakümnendatel oli samas kohas kontor, kuid fänne see eemale ei peletanud. Küll aga ei meeldi kuulus naabrus mõnele sama maja elanikule, kes väidavad, et sinna kanti kogunevad huligaanid ja satanistid. Viimane vandalismiakt muuseumi vastu oli aastal 2003. Sellest ajast saadik on asjad enamvähem rahulikud olnud. Seinad, mis vahepeal valgeks võõbati, on taas saanud temaatilised kaunistused. Fännid saavad jätta ukse taha pronksist postkasti kirju Meistrile ning puhata jalgu temaatiliselt kaunistatud pingikesel. Kogu maja on väga kaunis endise tubakamiljonäri rajatud ehitis, mis pärast revolutsiooni sai proletariaadi diktatuuri kultuuritegelaste pärusmaaks. Peale Bulgakovi on selles majas elanud veel sellised legendaarsed tegelased nagu tantsijanna Isadora Duncan ja poeet Sergei Jessenin.
Sealsamas, paari tänavavahe kaugusel asuval Tveri bulvaril võib kohata Peemotit ennast. Enne seda aga tasub vaimudesse uskuma hakata. Väidetavalt armastab südaöisel Tveril käia kõndimas üks suur must paks kass, kes järsku keset teed õhku haihtub. Skeptikud leiavad, et tegemist on tavalise hulkuva kiisuga. Legendi kohaselt nägi seda kiisut ükskord ka koju taaruv Bulgakov, kes kirjutas ta Peemotina romaani sisse. Mina kahjuks seda kassi näinud pole, kuigi mustad kassid on mulle eriti armsad – sama karva on ka mu koju Eestisse jäänud kiisuke.
Õhtud lähevad kiiresti jahedaks ja nii otsustame oma neljanda Moskva-päeva lõpetuseks minna Patriarhi tiikide juurest konte soojendama DomŽuri kohvikusse. See koht on kõigi Moskvas käinud või elanud eesti ajakirjanike seas üsna tuntud. Väidetavalt olevat pea igaüks neist kas olnud mingil ajahetkel selle koha püsikunde või vähemalt lahkunud sealt nii, et ei mäleta, kuidas voodisse sai.
Ootan pahelist joomaurgast, kuid astun sisse hoopis koogikülmletiga bistrookohvikusse, mille ööelulisemast poolest annavad tunnistust vaid laudkondade kaupa istuvad härasmehed, laual viinakarahvinid ja õlleklaasid. On tunda, et siia inimesed tänavalt väga ei satu – juba pärast paari omavahel räägitud eestikeelset sõna tullakse uurima, kas me oleme Eestist ja kas me oleme Jaanuse või Jürka sõbrad. Jah, me oleme Eestist ja Eesti Päevalehe korrespondenti Jaanus Piirsalu ja Eesti kodanikust ajakirjanikku Jüri Maloverjani, kes töötab Moskvas suure rahvusvahelise ringhäälingukorporatsiooni heaks, teab Krister hästi.
Üks-kaks-kolm saame endale uued sõbrad. Meie nina alla kerkivad justkui nõiaväel viinapitsikesed ning juba lendab esimene toost.
Tsurr! Kõik on kena ja tore, aga… Ei mina ega Krister joo viina. Kui, siis ohtra tooniku või apelsinimahlaga segatuna. Kas ongi käes see, mille eest isa mind hoiatas? Mu kallis papa on nimelt elanud nooruses mitu aastat Venemaal Žigulisid valmistava Togliatti7 autotehase katsesõitjana ja hiljem rallisportlasena kogu liidu risti-põiki läbi sõitnud. Ta teab enda kogemustest väga hästi, mis tähendab laudkonnas ette pandud viinatops ja sellest keeldumine. Vene mužik’ile8 võib see olla suurim solvang, mis ähvardab rusikad korralikult sügelema ajada. Pakutud viinast keeldumine näitab, et sa ei austa teda. Isa hoiatas meid: kui tullakse viina vägisi nina ette panema, siis täna ülevoolavalt ja ütle, et sa kahjuks ei saa – sul arst ei luba, maohaavade pärast. Nii pääses tema, kes ta ka viina ei joo, omal ajal austuseteemalisest nugadeleminekust.
Millegipärast otsustame hetkel mu papa soovitust eirata ja võtame hingevärinaga oma klõmakad hinge alla. Brr, see