ja metsa ära eksis.
PROLOOG
Mister Singh valis suremiseks väga imeliku koha: otse vana Delhi südames, keset ehtindialikku kaost.
Mister Singhi eluasemest vaevalt poolsada meetrit eemal on Main Bazar, kirev ja käratsev peatänav, mis saab alguse New Delhi rongijaama juurest ja lookleb justkui jõgi läbi iidsete lagunevate majade, räämas tänavate, mööda tuhandetest poekestest, triikimispaikadest, templitest ning internetikohvikutest, mööda kodututest koertest, kes päikese käes keskpäeva soojust naudivad, mööda kerjustest, kemplevatest rikšajuhtidest1, mööda sadadest tuhandetest inimestest ja prügihunnikutest, läbi heitgaaside ning vürtsipilvede. Mister Singhi „elukoha” nurga taga asus üks paljudest Delhi avatud pissuaaridest. Pissuaari juurde oli selleks teisipäeva hommikuks kogunenud muljet avaldav järjekord. Mehed ootasid kannatamatult oma kahte minutit tsemendist ruumis. Nii mõnigi ei pidanud pikale ootusele vastu ja soristas sinnasamasse mister Singhi „elukoha” sissepääsu ette. Silmanägemist võttev uriinihais ümbritses iga mister Singhi ja ka minu liigutust. Imelik koht suremiseks, nagu ütlesin, kuid mister Singhi see ei häirinud.
„Ega ma pea just ilmtingimata siin surema, ma lihtsalt ootan siin surma,” selgitas ta mulle.
Oli aasta 2006, kuum mai. Temperatuur kerkis päeval 45 kraadini. Linn auras ning tühjenes, et siis õhtul jälle rahvamassiga täituda. Ootusärevalt vaadati taevasse. Kus on vabastav mussoon? Olin viimased kolm kuud kulgenud vaikselt lõunast põhja aega surnuks lüües, oodates pikisilmi oma sõpra ning reisi tipphetke, Mount Everesti baaslaagrit. Mis on üks Delhi, võrreldes maailma laega? Mis on India selliste vankumatute kõrguste ees, mis pealegi veel kasvavad, mitte ei vaju moraalsesse surmaorgu, nagu India meedia kutsus seda linna, milles viibisin? Mister Singh elutses minu hosteli lähedal ning õhtuti mängisime malet, mis oli ainus meelelahutus, mida „surev” Singh surma oodates endale lubas. Ma kaotasin iga päev, kuid olin leppinud paratamatusega, sest minu vastane oli mister Sanjiv Singh, vana Malekuningas, kes mängib ka Surma endaga.
Pealegi olin ma näljane. Juba kuid olin toitunud üksnes kurgist, tomatist ja arbuusist. Ma olin kaotanud kuus kilo.
„Mismoodi näljane?” ei saanud Singh aru. „Söö siis midagi. Võta näiteks paar paratha’t2, samosa’t3, pakora’sid4.
Kui kõht on väga tühi, siis võiga määritud chapati’t5, palun väga.”
„Palun lõpetage, te ajate mul südame pahaks.”
Mister Singh ei suutnud kuidagi leppida arusaamaga, et ma india toitu ei seedi. Või õigemini kõht ehk seediks, kuid mõistus tõrgub. Ta ei suutnud kuidagi leppida asjaoluga, et mulle India ei meeldi. Mis mõttes ma olen Indiast väsinud? Kuidas on vahemaad liiga suured? Mismoodi on liiga palav? Kus on palju inimesi? Kuidas on sellised tähtsusetud asjad tähtsad?
„India on lugude maa,” ütles ta mulle. „Me oleme jutuvestjad ja jutukuulajad.”
India õhus on midagi, mis stimuleerib, ärgitab ja esitab väljakutseid. Ma kartsin Indiat. Seda kolossaalset põhjatut kaevu, kuhu sajandite jooksul on seiklejad tulnud avastama, otsima ning kadunud jäädavalt. Selle sügavus hirmutas mind. Kuskil hingesopis hakkas tärkama uudishimu rahva ja maa suhtes, kus niiviisi muretult malet mängides surma oodatakse.
„Räägi mulle üks lugu,” nõudsin tolle teisipäeva hommikul.
Singh mõtles hetke.
„Mul on üks. Jutt kaotamisest ja leidmisest. Naiivsusest. Meeleheitest. India südamest.” Singh tegi malelaual viimase käigu ning alustas salapäraselt. „Ma olin Delhi metroos…”
„Mis asja?” katkestasin teda kohe. „Metroos?” On see kõik, mis džinnide linnal mulle pakkuda on? Iidsel kultuuride templil, kust on pärit sellised eeposed nagu Mahabharata ja Ramayana? Hindustan Timesil oli õigus, India on kolinud päikese käest pimedusse. Maa pealt maa alla.
„Kui sina hoiad suu lahti ja kõrvad kinni, siis mina ei räägi,” pahandas Singh.
„Aga ikkagi, metroos?” proovisin end kaitsta.
„Olen mina ükspäev metroos,” jätkas Singh kangekaelselt. „Sisenen vagunisse ja märkan, et rahvas on kõik suures puntras. Nagu Diwali6 ajal, tead, kui pannakse rakette põlema ja enne suurt pauku kõik kummarduvad vaatama…” Mister Singh lõi käega vastu põlve ja naeris pikalt eelmise aasta Diwali mälestuse üle. Minuga ta oma nalja ei jaganud.
„Ma tean, mis ‘puntras’ tähendab.”
„Noo, kui sa tead…” Mister Singh nuuskas valjult nina ja pühkis samasse rätikusse ka oma naerupisarad. „Trügin mina läbi rahvahulga ja märkan, et ringi keskel istub mees. Vaene mees. Farmer.”
„Kust sa tead, et ta vaene oli?” segasin vahele.
Singh ohkas kannatamatult. „Ainult vaesel on Indias jalas määrdunud püksid. Särgis auk. Kingi pole. Oled rahul?” Nojah, kui ta nii vaene oli…
„Ta istub maas ja nutab lahinal. Südantlõhestavalt, nagu kõik maailma mured oleksid ta õlgadel.
Suured pisarad voolavad mööda ta põski alla. Ta käed on ümber kõhetute põlvede põimitud. „Mis juhtus?” küsin inimestelt…”
Nihelesin kannatamatult, kui mister Singh püüdis taskurätti oma halli pidžaama taskusse suruda. Ta ei leidnud volditud riide vahelt taskut lihtsalt üles. Lõpuks andis mister Singh alla ja viskas kägardatud räti vihaselt sandaalide juurde maha.
„Selgub, see Bihari farmer on paar nädalat tagasi abiellunud. Ilusa noore pruudiga. Olid uhked pulmad. Dowry’ks7 toodi talle kaks linasest riidest ülikonda, ema sai uue sari, isa kullast sõrmuse. Ma ütlen, kullast, kuigi, kui aus olla, oli kulda vaid 60 %. Vend…”
„Kuidas see nüüd tähtis on?”
„Dowry on väga tähtis. See on India armastuse alus,” pobises Singh pead raputades.
„Edasi?”
„Nojah, kui sa nii kannatamatu oled. Pärast pulmi korjas küla kokku oma säästud, et õnnelik noorpaar saaks suurlinna sõita, tööd leida ning koju raha saata. Noormees polnud kunagi külast välja saanud ja tollel hommikul saabus ta naisega pärast nädalast reisi Delhisse. Nad sisenesid metroosse. Rajiv Chowki jaam…”
Ma hakkasin kahtlustama, et tean, kuhu see lugu tüürib.
„Kujutad ette, kuidas tuhanded inimesed kannavad neid edasi. Ja ühel saatuslikul hetkel laseb mees oma naisel käest lahti. Sekund hiljem on too kadunud. Läinud. Igaveseks.”
Mister Singh jäi vait. Mõtliku ilmega kükitas ta kivist astmel templi tumepunase ukse ees ja jälgis mööda sõtkuvaid jalgrattureid.
Olin Delhi metrooga sõitnud mitmel korral. Trüginud vihaselt uste all, higiste kehade keskel, küünarnukkidega teed tehes. Sõitnud ühel jalal, võõraste inimeste külge klammerdudes, läbi pimedate tunnelite. Kui uksed avanesid, tungisid tuhanded sisse hetkel, mil tuhanded tahtsid maha minna. Kui lihtne on seal džunglis inimesi kaotada. Eriti džungli südames Rajiv Chowkis.
„Mis edasi sai?” küsisin sosinal.
„Mis edasi?” Mister Singh kehitas õlgu. „Mees nutab. Me kõik lohutame. Kallistame. Rikkad advokaadid ja pintsakuga lipslased lubavad endast anda kõik, et ta naine üles leitaks. Lubavad oma majad maha müüa, detektiivid palgata. Otsitakse politseid. Kedagi ei huvita, et mees on vaene farmer. Parasiit, nagu meie poliitikud selliseid majandusimmigrante kutsuvad. Kuid indialased jagavad muret. Meil on vajadus aidata.” Mister Singh tõmbas hetkeks hinge.
„…Ja siis peatub rong. Uksed avanevad ja sealsamas, ümbritsetud niisama suurest rahvamassist, seisab tema naine. Noor ja ilus, silmad küll punased ning sari pisaratest märg, kuid kes sellest enam hoolib. Ganeša olgu kiidetud,” tõstis mister Singh käed taeva poole. „Ma naersin, nagu oleksin oma naise kaotanud ja üles