niisama šokeeritud kui läänemaailm.”
Indias on sügis. Ilmad on meeldivalt soojad. Õhus on tunda rahulolu ja ootusärevust: talvekülmad on veel kaugel, suve tappev palavus ja mussoon seljataga. Äsja lõppenud vihmahooaeg on uputanud Delhi alleed ning pargid rohelusse ja värvilisse õitemerre. Delhilased, kes kuude viisi on kodus vee eest peitunud, tulevad peredega välja: peetakse piknikku, käiakse käsikäes jalutamas, mõni uuemoelisem salwar kameez’is pereema teeb tervisejooksu. Delhi õhk, mis pidavat inimese elu kümme aastat lühemaks tegema, on jaheda tuule tõttu talutav ja isegi värske.
Oktoobrikuus toimub Delhis kaks tähtsat sündmust. Esiteks avatakse metroos naiste vagun. India naised, kes on sajandeid kannatanud avalikes kohtades meestepoolset ahistamist, on ekstaasis. Lõpuks ometi saab metroos rahus istuda, lugeda Bollywoody staaride armuseiklustest ja lobiseda teiste naistega argimuredest. Jääb mulje, et naiste vagun on kui kättemaks tervele meessoole kõigi möödunud ja tulevaste pattude eest. Rongiga tööle minnes näen pealt, kuidas üks eksinud mees siseneb naistevagunisse. Vaevalt saab ta kompsud maha toetada, kui terve vagunitäis naisi karjuma hakkab. Nagu lambakoer, kes on lammaste keskele ära eksinud, püüab mees meeleheitlikult teeselda, nagu oleks temalgi lokkis valge kasukas ja heinaisu, samal ajal pingsalt mõeldes, mida ta ometi valesti on teinud. Lõpuks, ise suures meeltesegaduses, hüppab mees rongilt maha, unustades sootuks, kuhu ta minema pidi, jookseb pampudega üle perrooni ja viskub vastassuunas sõitvale rongile. Naised on rahul.
Teine, veel tähtsam sündmus, on Briti Rahvaste Ühenduste mängud. Esimest korda India ajaloos peetakse India pinnal nii suurejoonelist üritust, mida jälgivad miljonid silmapaarid üle maailma. Kui Delhi seljatas mängude korraldamise valimistel Ontario, teatas India valitsuse nõunik K. M. Chandrasekhar silmapilkselt, et „India ei ole valmis neid mänge korraldama. Sellest tuleb kaos”. Kui juba indialased ise sellise avaldusega lagedale tulid, siis järgis ülejäänud maailm nende eeskuju. Tuntud sportlasi haigestus ridamisi ootamatult ja teatas kahetsusega oma loobumisest. Delegatsioonid broneerisid oma pileteid nii viimasele minutile kui võimalik, et vähendada aega, mis tuleb füüsiliselt India pinnal veeta. Nende hirm oli igati põhjendatud. Juba enne mängude algust varisesid sillad ja laed. Sportlaste küla hooned nägid välja, nagu oleks neist üle käinud kodusõda. Paar nädalat enne avatseremooniat avastas korralduskomitee, et pooled võistluspaigad on alles tellingutes. Meeleheitel India valitsus palkas üle tuhande uue töölise. Bussitäis lapsi töötas mitu päeva põlvini mudas, et istutada lilli ja põõsaid Jawaharlal Nehru staadioni ümbrusesse.
Kui mängud siiski lõpuks algavad, algab ka tõeline katastroof. 20 % ujujatest haigestub silmapilkselt, sest basseini vesi ei vasta standarditele ning toit on kehv. Rahvusvaheline meedia leiutab termini „Delhi vats” düsenteerialaadse haiguse kohta, mis niidab müstiliselt sportlasi ja abipersonali. Ega seesuguse vatsa põhjused olegi tegelikult nii salapärased. Olümpiakülas on torustikud umbes, käimlad ajavad üle, magamistubadest ja lausa linade vahelt aetakse minema kodutuid koeri ja ahve. Lõuna-Aafrika meeskond leiab hotellitoast kobra ning Austraalia meeskond avastab oma vannitoa vannis magamas võõra mehe. Tuleb välja, et mees on ehitustööline, kes jäeti brigaadi poolt maha ehitustööde lõpetamiseks ja on vägagi üllatunud, kui talle öeldakse, et mängud on juba alanud. India poksija Akhil Kura pääseb napilt vigastusest, kui tema voodi öösel kokku variseb. Sean Oppenheimer, Nauru Vabariigi delegatsiooni juht, kirjeldab poksijate treeningsaali kui lauta, kuhu on riputatud paar poksikotti. Edasi tuleb suur skandaal poksijate kaalumisel. Sportlasi kaalutakse ja avastatakse, et nad on 700 grammi normist raskemad. „Ajasin mehed sauna higistama, kuid tagasi tulles olid nad kaks kilo raskemad,” kurdab Austraalia meeskonna esindaja John Gatfield. Siis selgub, et kaalud on katki, ja nüüd on Austraalia poksijad liiga kerged.
Rikkis on ka stardipüstolid. Meeste 100 meetri jooksus on valestarti registreeriv püssipauk nii vaikne, et kõik jooksjad jooksevad oma jooksu lõpuni ning peavad siis uuesti starti naasma. Uusmeremaalane Stuart Farquhn viskab vasaraheite finaalis 75 meetrit, kuid ametlik tabloo keeldub tulemust tunnistamast ning väidab korduvalt viske tulemuseks 72 meetrit. Vettehüpete 10meetrine hüppelaud on tegelikult 10,7 meetrit kõrge. Austraalia maanteerattur Rochelle Gillmore teatab pärast võitu, et „kui välja arvata mind taga ajanud metsikud ahvid ja koerad, polnud võistlus eriti pinget pakkuv”.
Korraldajatele teeb aga muret pealtvaatajate vähesus. BBC ajakirjanik Chris Mitchell sõidab avatseremoonia ajaks Defence Colony turule, kus peaksid toimuma suurejoonelised tänavapeod ja mängude algust tähistav karneval. Kui ta kohale jõuab, on paik tühi. „Tänavad on kõhedustekitavalt vaiksed,” teatab ta raadios. „See oli minu elu kõige kiirem taksosõit läbi Delhi. Äkki olen ma vales linnas?” Kriketihulluses vaevlev India ei tunnista ju ühtegi teist spordiala. Samal ajal kui nende kaasmaalase, laskursportlase Abhinar Bindra kullavõitu on tulnud vaatama vähem kui kolmkümmend inimest, jätkab ülejäänud India segamatult oma igapäevatoimetusi. Naiste hokimängude ajal on pealtvaatajate sektorist täidetud vaevalt üks kümnendik. Ometi teatavad piletimüüjad, et staadionid on välja müüdud. Nii mõnigi soovija saadetakse väravate juurest koju tagasi. Hiljem selgub, et piletite trükkimiseks mõeldud printerid on katki ja müüjad ei oska probleemi muud moodi lahendada kui publikut minema ajades.
Kõige hämmastavam on indialaste võime kõiki äpardusi eitada. Mister Lalit Bhanot, korralduskomitee peasekretär, kommenteerib lauatennise saalis lagede kokkuvarisemist järgmiste sõnadega. „On tõsi, et mõned vahelaed on kokku kukkunud, aga see on tühiasi. Selliseid asju võib ju juhtuda ka minu enda kodus.” Teine korralduskomitee liige Randhin Singh teatab varisemisohtlike ja pooleliolevate majade kohta, et need on „täiuslikud”. Kõige optimistlikum on aga minu taksojuht Dipu. „Need turistidest sportlased ei tohiks nõnda peenutseda. Mina olen Delhis mitmeid katke üle elanud ja mitte üksi neist pole mind hauda saatnud.”
Kokkuvõtteks kirjutab Reuters, et „Delhi mängud jäävad meelde kui mängud, mis polnudki nii hullud, kui kardeti”.
Olen mitu päeva kasutult kontoris vedelenud, lootuses saada selgust, millised minu tööülesanded täpselt on. Mujal maailmas paneks niisuguse asja paika tööleping, kuid kui ma mister Guru käest selle kohta küsisin, teatas viimane, et Indias pole mitte kellelgi sellist asja nagu tööleping. Töökohuste täitmine ja määramine paistab siin olevat kaootiline ja segane tegevus.
„Homme hommikul kell üheksa. Koosolek. Ära hiljaks jää,” teatab mister Guru mulle õhtul. Kuid kui ma kokkulepitud ajal kontorisse ilmun, on maja inimestest tühi. Unine turvamees vaatab mind segase pilguga: miks valge madam keset ööd tööle tuleb? Kui olen sama mustrit edutult mitu päeva korranud, saab ka minul mõõt täis. Selle asemel, et pühapäeval tööle minna, lähen hoopis Connaught Place’i. Loodan mõnel mänge külastanud turistil nööbist kinni haarata ja küsida äsja lõppenud ürituse muljete kohta.
Oma 2006. aasta reisist mäletan kogu Delhist kõige eredamalt just Connaught Place’i. Tohutu suur sõõriku kujuga ehitis, kuhu jookseb kokku seitse peatänavat. Ühtlasi on see ka turistide lemmikpaik, nii et mängude lõputseremoonia puhul võiks see rahvast pungil olla. Suur on minu üllatus, kui avastan, et sõõriku ringid on tühjad.
„Kus siis kõik turistid on?” nõuan vilus tukkuvalt jäätisemüüjalt.
„Pole,” teatab tema ükskõikselt.
„Mismoodi pole? Aga mängud? Aga lõputseremoonia?”
Ta kehitab õlgu. Kauaoodatud mängud ei toonud loodetud turiste.
„Eelarves on nüüd suur auk ning selle maksame kinni mina ja teised lihttöölised, kelle sissetulekud on niigi väiksed,” kurdab mulle tänaval kükitav kahe punase telefoniga mees. Tema kõrval laiutab silt: „Helista odavalt. Kohalikud ja kaugkõned.”
„Kas sa tead, palju mängud üldse maksma läksid?” küsib telefonimehe kõrval kaaluga seisev noorem naisterahvas.
Raputan pead.
Naine pobiseb tükk aega enda ette, võtab näpud appi ja rehmab lõpuks käega. „Üks lakh