teie, vennad, ei ole mitte pimeduses, nii et see päev teid saaks haarata kui varas.
I. PEATÜKK
„Üks münt, messieursdames, üks münt,” kostis vastasperroonilt, seejärel mattis saabuva rongi kolin kõik enda alla. Uksed avanesid ja sulgusid, inimesid väljusid ja sisenesid ja tunglesid treppidest üles. Liikumises oli staatiline punkt, triibulises pintsakus kodutu, määrdunud käsi õieli, hägune pilk hulgusesilmades.
Klaasmees, mõtles poliitikadiplomaat Rein Mets. Inimene, kes paistab läbi. Hulgusel ei olnud metafoorideks aega – esimese peatäie raha tuli võimalikult kiiresti kokku saada. Mees hingas sügavalt sisse ja kõikus edasi-tagasi, kui järjekordne inimlaine teda kahelt poolt riivates möödus. Seejärel jäi perroon tühjaks. Rein kobas käega mantlitaskut ja leidis sealt kaheeurose. Klaasmees keeras end mingi kuuenda meele ajel ringi ning naelutas pilgu Reinule. Pöidlanips saatis metallketta teele. Münt pöörles tuhmis elektrivalguses: Vabadus, võrdsus, vendlus – 2 eurot – Vabadus, võrdsus, vendlus – 2 eurot – Vabadus… killl! põrkas kaheeurone vastu perrooniserva ja lendas sealt relssidele. Hulgusel vajus suu lahti. Rein laiutas abitult käsi ja sisenes afišše täis kleebitud metrookoridori.
Rein seisis saatkonna köögis peegli ees. Paremas silmas punetas midagi. Vahekoridorist oli kuulda samme. Rein tegi paar kiiret sammu valamu suunas. Ruumi astus konsul Sirle Pitto, hispaanialike näojoontega brünett, kellel oli käes hallikate kaantega pass.
„Kuidas nädalavahetus möödus?” küsis Rein veekeetjat täites.
„Stiilis kasakad ja röövlid, ütles Sirle ning jutustas loo, mis oli kurb ja naljakas ühtaegu. Neli murumütsidega eestlast olid otsustanud Champs-Élysées’l rahavahetuspunkti röövida. Selleks olid nad ostnud „Monoprix’st” vasara ja „Decathlonist” stardipüstoli. Õnnetuseks oli nädala eest Pariisis kaks juveeliäri puhtaks tehtud. Pärast seda oli Kaheksanda linnaosa patrulle kahekordistatud. Eestlased ei olnud jõudnud stardipaukugi teha, kui nad juba kinni nabiti ja jaoskonda viidi. Kohapeal oli selgunud, et röövlite keeleoskus oli kutseoskustega samal tasemel, ja esimene inimene, kellele helistati, oli konsul.
„Seal veetsin ma pätte tõlkides sisuka nädalavahetuse,” võttis Sirle kaasuse kokku. „Komissariaat oli nagu ameerika politseifilmis, saalid täis laudu, lauad täis toimikuid. Seintel Jennifer Lopezi tagumikuga plakatid. Sellel võmmil, kellega ma suhtlesin, jooksid monitoril paljaste rindadega tibid. Iga kolme minuti pärast ilmus uus. Tüübil oli veidi piinlik ja ta üritas rindu hiirega minema klõpsida. Pühapäeva õhtuks jõudsin asjaga lõpule. Rääkisin pättidele isegi täiendavad toiduportsud välja.”
Sirle kohendas peegli ees pluusikraed. „Tuleb minna, varsti on esimene tüüp klaasi taga.” See näis talle midagi meelde tuletavat. „Oled sa kunagi Alžeeria passi näinud?”
„Ei ole. Mis siis?”
„Mul taotleb üks alžeerlane viisat, kel ei ole passis sünnikuupäeva.”
„Äkki on leidlaps?”
„Sellisel juhul peaks olema leiukuupäev. Pass on pass.”
Kui Rein aurava kohvikruusiga mööda koridori sammus, viipas saadik ta oma kabinetti. Saadikuks oli endine õppejõud, kes meenutas välimuselt Clint Eastwoodi.
„Mis sul täna plaanis on?” uuris Clint.
„Lõpetan nädalamemo,” poetas Rein ettevaatlikult. „Töötan dokumentidega.”
„Nädalamemo? Millest kirjutad?”
„GAERC-ist. Sõjaväereformist. Jaapani saatkonna põlemisest. Hea, et sa küsisid. Desk tahab teada, kas me jaapanlastele kaastundeavalduse saatsime.”
„Kas hoone oli kindlustatud?”
„Ma arvan küll.”
„Võib-olla tuleks hoopis kindlustusseltsile kaastunnet avaldada?” muigas Clint. „Nagu ma aru saan, on sul pärastlõuna vaba.” Ta võttis kirjutuslaua sahtlist papitüki ja ulatas Reinule. Sellele oli kirjutatud „Projekt „Odüsseus”.”
„EADS-i endine peadirektor räägib Euroopa kaitsetööstusest,” ütles Clint. „L’École Militaire’is. Käid ära?”
Huvitav, miks prantslastele Homeros nii meeldib, mõtles Rein. Kahe aasta eest oli ta osalenud kohaliku siseministeeriumi pilootprojektis „Achilleus-Euroopa”. Ja siis oli olnud veel mingi Ithaka-nimeline migratsiooniseminar. Reinule meenus raamatukogust naasev poiss, õlal takuriidest kott, mille peale oli kirillitsas kirjutatud „Mowgli”. Kotis oli kaks paksu köidet: „Ilias” ja „Odüsseia”. Poisi põhilootus oli esimesel – kümme aastat Trooja piiramist tõotas põnevaid lahingustseene. Koju jõudes tegi poiss endale kõigepealt vorstivõileiva, noaotsaga vilunult pekitükke eemaldades, lohistas siis koti diivani ette ja süvenes lugemisse. Poole tunni pärast pani ta „Iliase” pettunult kõrvale. Neetud, mõtles poiss. Sajandi altminek. Kõigele lisaks tuleb need tellised veel tagasi lohistada. Ta lehitses hajameelselt „Odüsseiat” ja vaatas illustratsioone: aerud ja kilbid, oina kõhu all rippuv mees, sama mees masti külge seotuna ja seejärel vibu pingutamas. Poiss haigutas ja hakkas lugema. Kahest kolmandikust ei saanud ta üldse aru. Aga midagi selles oli.
Rein pani käed kukla taha ja nõjatus mugavamalt toolile. „Odüsseia” oli alaline laevahukk. Pidev läbikukkumine. Alles Alkinoosi juurde jõudes söandas ahhaialane oma lugu jutustada, ketast heita ja kannelt kõlistada. Sest inimesed olid rumalamad kui tema, neid oli lihtne ära rääkida. Jumalate ja deemonite maailmas oli Odüsseus eikeegi. Pigilind. Võib-olla sellepärast ta nii väga Ithakale kippuski, vananeva Penelope ja karuohakate juurde. Kes sul käskis Polyphemosele oma nime öelda? Ja miks sa üldse kükloobi koopasse pidid ronima? Oleks pidanud ettevaatlikum olema. Märke jälgima. Rein pani kutse kõrvale ja vaatas tülpinult laual lebavaid pabereid. Seejärel lülitas ta arvuti sisse ja sisestas automaatse käega nädalamemo esimesed read: „Asukohamaa sisepoliitilistes arengutes võib esile tuua alljärgnevaid tendentse…”
Rein tõstis nimetissõrme klaviatuurilt ja heitis pilgu randmele. Nädalamemo oli sööstnud küberruumi ja käes oli lõunaaeg, mis tähendas jahihooaja algust. Ametinimetuselt oli Rein kolmas sekretär, hingelt aga raamatukütt, kellel olid omad salaaiad, kust talle aeg-ajalt meeldis läbi astuda. Lihtsalt selleks, et vaadata, rahustas ta end nagu iga teinegi saagi peal väljas olev inimene. Reinu lemmikpaigad olid Galerie Vivienne, Rue St. Sulpice ja Senati ümbrus. Seine’i kaldapealse läbisõelumiseks ei jätkunud tal aega. Kuigi kaldapealse bukinistid salaaedu varustasidki. Välja siit, mõtles Rein, Esimesele liinile. Eesliinile. Marais’s oli üks antikvariaat, kus ta jõuaks tunni ajaga ära käia.
„Õrn ööbik, kuhu tõttad sa?” uuris terava keelega sekretär, keda Rein veidi pelgas.
„Käin korra ära,” kohmas Rein.
„Ja mida ma ütlen, kui keegi helistab?”
„Ütle, et ma olen igal pool,” vastas Rein mantlit selga tõmmates.
„Aga sel ei ole ju hinda?” Leti ees seisis kõhn nirginäoga mees. Bibliofaag, mõtles Rein. Kõigesööja.
„Aga sel ei ole ju hinda,” konstateeris nirginägu teist korda. Ta silmad tõmbusid vidukile. Ahnus, mõtles Rein. Soov end täis ahmida.
„Ei ole jah,” ütles poe omanik, villases antikvaaripintsakus vanem mees. „Mis siis?”
„Siis on tasuta.”
„Miks mitte. Kui teil seda raamatut tõesti vaja on.”
Nirginägu sattus segadusse. „Tõesti” kõlas kahtlaselt. Kas siin ei peitunud ehk mingi lõks?
„Ma siis võtan,” teatas ta ebalevalt. Antikvaar noogutas. Kõhn mees haaras laualt koltunud kaantega köite. Hetke pärast pani ta selle tagasi. Seejärel oli kuulda kinnilangeva ukse kolksatust.
Antikvaar võttis raamatu ja asetas selle riiulile. „Inimesed ei tea ise ka, mida nad tahavad,” ütles ta rohkem endale kui Reinule.
„On teil midagi kaheksateistkümnendast?” küsis Rein riiuli varjust välja astudes. See oli tema sajand. Võimalik, et see oli isegi liiga puritaanlikult öeldud. Midagi võrreldavat lihtsalt ei olnud. Kaheksateistkümnenda sajandi raamatutes oli eriline sensuaalsus. See väljendus kõiges: šriftis, köites, paberis, gravüürides. Isegi