millised illustratsioonid.” Ta tõmbas esimese köite vahelehe lahti. Sellel oli kujutatud magav mees, kelle voodi ees seisis kummaline olend, üks kehapool lõvilt ja teise poole asemel pilv, millele oli kirjutatud mingi heebreakeelne sõna. Huvitav, kuidas paberi värvus gravüüre mõjutab, mõtles Rein raamatut sirvides. Lumivalge foon muudab kujutised külmaks. Luitunud ja kollakas taust toob need seevastu täiuslikult esile. Ta vaatas pliiatsiga kirjutatud hinda ja asetas köite lauale. Seejärel tõstis ta selle uuesti üles. „Hästi hoitud,” ütles ta selleks, et otsustamist edasi lükata. „Need kestavad veel kaua.”
„Kas pole kummaline?” lõid antikvaari silmad särama. „Kõik muretsevad raamatute hapruse pärast. Õhk, tuli, vesi. Kollektsionäärid mähivad teoseid nagu muumiaid ja keeravad raamatuseljad sissepoole. Ja lõpuks elavad tekstid neist mitu korda kauem. Inimesed on ammu koost lagunenud, aga raamatute paber on ainult tooni võrra tumedamaks muutunud.”
„Mõned autodafeed leiavad ikka aset. Ja bakterite pidusöögid.”
„Te viitate Canettile? Ta on liialdaja. Vaadake neid nelja iludust. Võiks öelda, et alles eile trükikojast tulnud. Aga tegelikult on nende vanus kakssada viiskümmend aastat. Pikk aeg, kas pole?”
„Kuus põlvkonda,” nentis Rein ja lasi sõrmedel üle raamatuselgade libiseda. Köited olid täiuslikus korras.
„Midagi tõelise asjaarmastaja jaoks,” ütles omanik.
„Kust te võtate, et ma tõeline asjaarmastaja olen?” küsis Rein. Igal antikvaaril oli oma väike müügitrikk.
„Seda on näha,” ütles omanik. „Mul on siin veel midagi. Võite valida prantslase ja hispaanlase vahel.” Ta ulatas Reinule marokäännahast köite, mille kaanel oli küünlaleeki meenutav kujund. „Pimetrükk,” lisas ta Reinu pilku jälgides. „Tõeline anakronism. Meister pidi gooti traditsioonist sisse võetud olema. Või sai ta eritellimuse.”
Rein uuris raamatu selga. „Siin on veel midagi imelikku. Kaptaal. See näib olevat valest ajastust. Olete te kindel, et see raamat võtsing ei ole? Või hiljem köidetud?”
„Kas te suudate tõesti kaptaali järgi sajandit määrata?”
Rein läks näost punaseks. Mees naeratas.
„See ei ole tavaline raamat,” jätkas ta siis. „Aga võltsing mitte.”
„Valge kuningriik,” luges Rein pealkirja. „Ülestähendused Maguid Mécharimi jälgedes. Esimene osa. Pariis, 1725.” Autori nimi ei öelnud talle midagi. „Ja teine osa?”
Antikvaar laiutas käsi.
„Kahju,” ütles Rein.
„Loomulikult. Aga ka esimene osa on oma hinda väärt.”
Rein kaalus köidet käes. Raamat kutsus teda. Oli tal seda tõesti vaja? Mõttetu küsimus. Raamatuid oli alati vaja. „Kas see on Brunet’s ära toodud?”
„Soovite järele vaadata?”
Rein raputas pead, tõstis raamatu kõrva äärde ja lasi lehtedel sõrmede alt läbi libiseda. Paber oli kvaliteetne, aga tunne oli vale. Raamat vajas õhutamist. Ta avas köite esimeselt ettejuhtuvalt leheküljelt: „Kõik on Üks, ainus, esimene, viimane.” Paar minutit fööniga, sellest peaks piisama. „Iga inimene on osa Sõnast, iga sõna on osa Raamatust.” Rein heldis täiuslikult trükitud tähemärkidest. „Inimene on muutuv, Sõna on muutuv, Raamat on muutuv, kõik teed on lahti.” Järgmisest lausest ei saanud Rein aru. Ta sirvis edasi. „Valge kuningriik on inimese sõnade ja tegude vari.” Ühel leheküljel oli hallituslaik. See oli halb märk. „Valge kuningriigi tee on varjude tee.”
„Kuidas on, kas ei suuda otsustada?” küsis raamatukaupmees.
Rein sammus üle Place de Vosges’i metroojaama poole, pimetrükis kaanega raamat portfellis. Ta möödus tuvide alla mattunud Louis XIII monumendist, mille kardinal Richelieu oli duellantide hirmutamiseks püstitada lasknud. Mõned valitsejad ei kõlvanud millekski, isegi hernehirmutiseks mitte. Arkaadi all mängis üksik tšellist meloodiat Bachi kolmandast süidist. Õhk, tuli, veri. Muusiku silmad olid suletud ja poognat hoidev käsi liikus nõtkelt ja kergelt.
Lagendiku kohal keerutas lumetorm. Maailm koosnes valgest tihedusest, tuulest ja jäänõeltest. Ülemist ja alumist oli juba ammu võimatu eristada. Näis, nagu keerleks lumi taevasse tagasi. Võib-olla see oligi nii. Keset lagendikku seisis mees. Hetke pärast läks ta liikvele, see oli lihtsam moodus tasakaalu hoidmiseks. Mees tundis end kergena, justkui oleksid ta luud muutunud seest õõnsateks nagu merelindudel, aga see ei olnud hea tunne. Torm ulgus ja sööstis koos temaga lagendiku keskel kõrguva kiviseina poole, mille ääres lebasid kolm selja taha seotud kätega kogu.
Karli põske riivas õhuvoog. Ta võpatas, avas silmad ja nägi, kuidas äriklassi eesriie stjuardessi taga kinni langes. Karl surus sõrmed meelekohtadele ja põrnitses vastulendavat Arlanda lepavõsa. Talle ei meeldinud varahommikused lennud, kus ei saanud korralikult napsi võtta. Ja varahommikused Stockholmi lennud ei meeldinud talle kohe üldse. Stockholm oli mõttetu linn. Enamik maailma linnu olid mõttetud. Igasuguseid veneetsiaid ja viine oli vähe ja lõppkokkuvõttes ei olnud ka neil suurt vahet. Karl ringutas ja ajas end püsti.
Passikontroll möödus üllatavalt kiiresti. Karl silmitses oma peegeldust turvaklaasil, mis teda piirivalvurist lahutas. Kolmekümne üheksa aastane keskmist kasvu tüsedusele kalduv ärimees. Ümmarguse näo ja sõbralike silmadega. Seljas veidi kortsunud kaherealine ülikond. Ta pööras end profiili. Seljas märgatavalt kortsunud kaherealine ülikond. Piirivalvur ulatas talle passi tagasi. Karl pistis selle taskusse ja astus „Ducas’” nahkkohvrit vibutades läbi klaasväravate. Käsipagasi pealt ei saanud raha kokku hoida. Iga tollimees oli isehakanud psühholoog. Neile tuli samade reeglitega tagasi mõõta.
Karl väljus lennujaamast ja vaatas otsivalt ringi. Valgest „Mercedesest” hüppas välja mustanahaline taksojuht ja avas talle ukse. Karl silmitses konsoolile kinnitatud litsentsi ja võrdles selle fotot juhi külgvaatega. Erinevus ei olnud märkimisväärne. Sõidab sugulasele piraati, mõtles Karl. Seier spidomeetril ronis saja kahekümneni. Pea hoogu, sõbrake, vangutas Karl pead. Sa elad politseiriigis. Ära lase end fassaadist petta. Kui patrull sinusuguse murjani rajalt maha võtab, võlub ta kuuekümne sekundiga keskregistrist kogu su faili välja. Koos luumurdude ja hambaplommidega.
„Sheratoni” registratuuris seisev kuldtressidega mees tõstis pilgu ja registreeris baari poole suunduva Karli mingisse ainult talle teadaolevasse lahtrisse. Pisiasjad, mõtles Karl. Lipsunõel, kingad, kell. Eriti kell. Algaja operatiivtöötaja ostab endale kümne seieriga kronograafi. Nagu tal seda kunagi vaja läheks. Ja kui lähebki, siis ei ole seda võimalik kasutada. Nad olid Vladi ja ühe esimese osakonna tarkpeaga selle üle kunagi mõtteid vahetanud. Allikaga kohtuma minnes peab käekell olema klassikaline, teatas tarkpea. Diskreetne ja nahkrihmaga. Sõltub, kellega asju aetakse, ütles Vlad. Odavama allika jaoks on ainuke arvestatav mark „Rolex”. Mida suurem, seda parem. Ja rihm peab olema kullast. Mis mudel sul endal on? uuris tarkpea. Mul ei olegi kella, muigas Vlad. Ma vaatan aega mobiili pealt.
Karlile psühholoogilised piruetid ei meeldinud. Ta eelistas olla see, kes ta oli. Karl pühkis laubalt higi. See, kes ta oli. Ta läks kohtuma talle üleantud allikaga, kelle pseudonüüm oli Midas. On vast nimi pandud, mõtles Karl. Tal endal oli kaks allikat. Ühe varjunimi oli Päss ja teisel Juss. Nii oli lihtsam. Ja praktilisem. Sõidad näiteks bussis ja räägid telefoni: „Marcus Aurelius tahab kokku saada.” Igaüks saab aru, et midagi kahtlast on teoksil.
Loodetavasti ei ole mingi lobamokk, mõtles Karl. Suure jutuga allikad käisid talle närvidele. Sellised, kes veel pärast hüvastijättu su varrukast haarasid ja sosistasid: oota, ära mine, mul tuli veel midagi olulist meelde. Enamasti oli info, mis neile meelde tuli, täielik jama. Sellises olukorras oli Karlil oma nõks. Ta hakkas isiklikest probleemidest rääkima: tead, ma joon vist ikka liiga palju; või siis: naine on mulle võõraks jäänud. Allikas tegi selle peale varsti minekut. Naist Karlil muidugi ei olnud. Kuidas sa ikka võtad võõra inimese majja, tavatses ta kolleegidele öelda, hakkab veel vargile. Joomise