ikka olnud külm. Aga Monty arvates oli see teda „karastanud”.
Ta lonkas edasi mööda kajavat koridori, panemata tähelegi kõigil mööbliesemeil lasuvat paksu tolmukorda, tõmbas lahti elutoa ukse ja suundus seinakapi poole, kus ta hoidis oma klaasnõusid. Monty avas ühe kapi ustest ja avastades, et seal puhtaid klaase pole, vaatas ka teisele poole. Seal ka polnud. Ta pidi jälle neid pesema hakkama ja alles kolm või neli päeva tagasi oli ta viimasest mustade nõude hunnikust jagu saanud. Arvestades, et ta oli maja ainuke elanik, võinuks arvata, et ühest korrast nädalas on küllalt.
Monty pani äsja omandatud pudeli hoolikalt käest, ohkas ja seadis uuesti sammud koridori ning selle lõpus asuvasse kööki viiva ukse poole. Just siis nägi ta, et pole enam majas ainus inimene. Tal oli külaline, seejuures väga kummaline.
Esmalt arvas Monty, et kujutab kõike ette. Siin polnud käinud võõraid aasta algusest peale, kui oli välja ilmunud üks naine, kes väitis enese olevat sotsiaaltöötaja. Paistis nii, et keegi tüütu askeldaja oli neile teatanud, et „üks vanem härrasmees, kellel pole peaga kõik korras, elab üksinda keset räppa kütmata majas”. Kui aus olla, siis selliseid sõnu, nagu „pole peaga kõik korras”, polnud too naine kasutanud. Tegelikult oli ta öelnud, et „äkki oleme väikeses segaduses?”
„Ma ei teadnudki, et Tema Majesteet mulle külla tuleb,” oli Monty vastanud. „Ma saan nii aru, et te kasutate kuninglikku mitmust ja räägite segaduses olemise puhul iseendast? Te võite segaduses olla küll. Tegelikult on teist igati näha, et te olete segaduses, kui peate end kuningannaks. Aga minu pea on täiesti selge.”
„Aga kullake, te elate päris üksi selles suures majas, ja paistab, et keskkütet teil ka ei ole,” ütles sotsiaaltöötaja.
„Mulle meeldib mu seltskond!” oli Monty sellele nurjatule naisele kõmistanud. „Proua, see, et ma üksi olen, on ainus asi, milles teil õigus on. Ma kordan, minu mõistus on täiesti korras. Ma ei arva, et see, kuidas ma oma majapidamises elan, peaks teie mure olema. Mulle tundub mu kodu väga kena. Ma kütan. Mul on võõrastetoas kamin. Mul on aias selle tarvis palju küttepuid ja kõrvalhooneid. See ei lähe mulle midagi maksma ja tähendab, et ma maksan elektri eest vähem. Ma ei kasuta enam torugaasi. Nad paigaldasid paari aasta eest sinna tee äärde uue toru ja tahtsid minu aeda üles kaevata, et seda majja tuua. Ma keeldusin, nii et nad viisid magistraaltoru otse mu eesukse eest läbi –” ta näitas üle naise õla, „aga jätsid minu välja. Ma maksan tohutus koguses mingisugust omavalitsuse maksu, ja ei saa selle eest omavalitsuselt peaaegu mitte mingeid teenuseid. Minge minema.”
Naine oligi minema läinud, jättes maha terve peotäie reklaambrošüüre vanemate kodanike abistamise kohta. Monty oli need otsekohe tulle visanud, kus nad põlesid koos aiarisu ragisevate jäätmetega.
Sestpeale oli siit vaid mõni inimene läbi astunud. Aga täna oli teisiti. Täna oli siin järjekordne kutsumata sissetungija.
Monty oli raevus. Kas majaomanikul ei pidanud siis üldse rahu olema? Vähemalt polnud too tulnukas ennast mugavalt sisse seadnud tagaseina ääres asuvas lamamistoolis, mida Monty voodina kasutas. Seegi oli väike lohutus. Aga võõras oli võtnud oma valdusse Victoria-aegse hobusekarvadega täis topitud diivani, ja mitte niivõrd ei istunud, kui pigem lösutas sellel, toetudes ühes otsas olevatele hallitavatele diivanipatjadele. Ta paistis olevat raskes unes. Monty polnud teda kunagi näinud. Paistis olevat hästi toidetud sell pruunikates koredast riidest pükstes, avatud kaelusega siniseruudulises särgis ja seemisnahkses pintsakus. Ta polnud just noor, aga mitte ka vana. Monty arvates nägi ta välja nagu kekutis.
„Kurat ja põrgu, kes teie olete?” nähvas Monty. „See siin on härrasmehe eraresidents!”
Mees ei vastanud. Monty nihutas end pisut lähemale, aga mitte liiga lähedale. Ta täheldas vastikusega, et too sell ilastab ja sülg tema nahal oli kuivanud. Sellest oli jäänud väike hõbedane jälg, nagu neid jätavad teod. Mis veel hullem, tollele tüübile oli häda peale tulnud. Märgid sellest olid peaaegu kuivanud, jäänud oli vaid niiske lärakas kubeme juures, kust tuli iseloomulikku lõhna.
Monty kirtsutas nina. „Oled joonud, mis, vana semu? Ma saan aru, usu mind. Aga tead, sinna sa ei saa jääda.”
Vastust ei tulnud. Monty köhis valjusti kõri puhtaks ja käskis järsult külalisel üles ärgata. Külaline magas edasi.
Monty, kelle kasvav viha hakkas ületama ettevaatust, sirutas kätt ja raputas üht pesusametist hõlma, aga tulutult. Tüüp ei liigutanudki, oli kohe täitsa kangestunud. Riide liikumine pani kuivanud uriini veel tugevamini lehkama.
Monty tõi kuuldavale pika madalatoonilise vile. Ta heitis pilgu ukse poole ja nägi oma kergenduseks, et see oli lahti ja ta sai, kui põlved seda lubasid, põgenema pista. Samal hetkel turgatas talle pähe, et too uks oli ju kogu aeg lahti. Ta ei pannud kunagi sisemisi uksi kinni, sest see tähendas vaid seda, et ta pidi need uuesti avama. Aga kui ta koju tuli, oli võõrastetoa uks kinni olnud, kohe päris kindlasti. Talle meenus, et siia tulles oli ta selle ise avanud, alles viis minutit tagasi. Sell, kes siin istus, pidi selle enda järel kinni panema.
Või oli siis keegi teine seda teinud, pärast seda, kui tolle mehe Monty diivanile jättis, sest kõik ärevakstegevad märgid näitasid, et ta on surnud. Süljeplekiline särgiesine ei kerkinud ega langenud, nagu see toimub hingamise puhul. Ta näis olevat ka pisut oksendanud, ja ka okse paistis olevat kuivanud.
„Kuule,” ütles Monty uuesti külalise poole pöördudes, eriti küll lootmata vastust saada.
Tema häälest jäi tühja tuppa kaja.
„Kuradi päralt!” pomises Monty eemale pöördudes.
Sellega oli kogu lugu omandanud hoopis teise värvingu. Kui mees oleks olnud elus, oleks Monty käskinud tal jalga lasta. Aga laibale ei saanud seda öelda ja seda vennikest eirata ka ei saanud. Monty möödus ilmetust näost, külg ees, ja väljus toast. Ta kiirustas mööda koridori kööki, haaras pihku ühe musta klaasi ja loputas seda kraani all, siis tuli ta tagasi, nüüd juba tunduvalt aeglasemalt.
Ta oli salamisi ja igasuguse loogika vastaselt lootnud, et tema külaline on sama seletamatult kadunud, nagu ta tuppa ilmus. Aga ei, mees lebas ikka veel seal. Monty läks diivanist mööda ja võttis viskipudeli. Ta valas endale korraliku sortsu ja istus laiba vastas olevasse tooli, et mõelda, mida ta nüüd tegema peaks.
Korraks tuli talle pähe mõte, et ta lohistab mehe välja ja matab ta oma võssakasvanud aeda. Aga peale vaeva, mida see tähendas, ja nende pagana põlvede, mis ei lasknud tal teha midagi, mis oleks pisutki sportlik, teadis ta, et peab informeerima võime. Ta oleks pidanud tagasi linna kõmpima … aga tema põlved lõid juba ainuüksi selle mõtte juures sädemeid. Või siis püüda kasutada seda neetud mobiiltelefoni, mille ta oli lasknud endale kevadel pähe määrida. See oli noor Tansy, kes oli oma viimase külaskäigu ajal tema kallal võtnud. Ta oli ühel päeval välja ilmunud sama ootamatult nagu too sell seal diivanil, sõitnud kohale vanas logisevas autos ja sisse marssinud.
„Heldeke, onu Monty,” oli ta öelnud, „kuidas sa saad nii elada?”
„Väga hästi,” oli Monty talle vastu urisenud. „Mis sa tahad?” Ta polnud selle lapsukese nägemise üle kuri, tegelikult tüdruk hoopis meeldis talle. Aga ta oli unustanud, kuidas inimesi tervitada.
„Ma olin siin lähikonnas ja mõtlesin, et oleks tore sinu juurest läbi astuda.” Kui Tansy oli ringi vaadanud, paistis tema näost, et see mõte hakkas talle iga minutiga vähem meeldima. „Ema räägib alati, et ta mõtleb, kuidas sul läheb.”
„Kuidas tal endal läheb?” küsis Monty, kuigi ega teda eriti ei huvitanud, kuidas sellel naisel läheb. Kuigi Bridget oli Montyt alati „onuks” kutsunud, oli ta tegelikult tema nõbu tütar, kas üks või kaks põlvkonda noorem, sellest polnud Monty iial aru saanud. Vere poolest oli ta igal juhul Bickerstaffe, ja paistis, et see pani teda arvama, et ta võib ennast Monty ellu segada.
„Sinu ema,” ütles Monty uriseval häälele Tansyle, „pole kunagi suutnud iseendagi elu korras hoida, aga minu elu korraldamisest pole ta sellegipoolest loobunud. Ma olen püüdnud tema vastu karm olla”, lisas ta süngelt,