Hukatus, häving ja mõrv. Ann Granger

oli tegemist,” ütles Dave. „Ja pärast oli hilja. Sead olid hommikupoole põllu sealpoolsest otsast välja murdnud ja tunginud Sneddoni maa peale. Me pidime pojaga nad kinni püüdma ja katkise tara ära parandama. Siis läks noor Gary ära linna ja mina hakkasin paberitööga tegelema. Ma pidanukski sellega tegelema, sel ajal kui ma neid kuradi sigu taga ajasin. Kui sa praegu talu pead, siis tuleb sul kuhjaga igasugu pabereid täita. Kui Gary helistas ja sellest uudisest teatas, helistasin ma oma naisele, aga meil polnud aega, et Balaclava House’i juurde joosta. Me arvasime, et kuuleme sellest niikuinii varem või hiljem.”

      „Jah, ja see panebki mind imestama, kust te sellest surnukehast kuulsite, härra Colley,” ütles Morton malbelt, „sest teie poeg Gary nägi üksnes seda, kuidas härra Bickerstaffe’i politseiautosse paigutati.”

      Kaks Colley’t vahetasid pilke.

      „Noh,” ütles Dave aeglaselt. „Hiljem, õhtu poole, käis mu ema korraks seal ja uuris asja. Ta tahtis maja näha ja vaadata, kas härra Montyga on kõik korras, kui tal midagi vaja peaks minema. Ta nägi, kuidas matusetalitaja auto parajasti minema sõitis. Mitu politseinikku oli ikka veel kohapeal. Ema tuli tagasi ja rääkis meile, mida ta oli näinud. See kõik tähendas, et keegi oli surnud, kas pole nii? Ja see polnud härra Monty, sest Gary nägi teda koos teie inimestega.” Dave’il näis olevat hea meel, et ta oli nii loogilise vastusega lagedale tulnud.

      Gary naeratus muutus aina laiemaks. Mida Morton neilt ka ei küsinud, kõige jaoks oli neil vastus olemas. Morton heitis Garyle pilgu, et too mõistaks, et tema naeratus polnud jäänud märkamata. „Ma tulen siia ilmselt veel tagasi. Kui teil vahepeal peaks midagi meelde tulema, siis andke meile teada, eks?”

      Vastuseks pomisesid Colley’d midagi ebamäärast.

      „Muuseas, kelle omad need hobused on?” küsis Morton, noogutades kaugema tarandiku poole.