töökohtade puudumine ja raskused taskukohase elamispinna leidmisega, sest rikkad linlased ostsid endale siia suvekodusid. Selle tulemusena pandigi kool kinni, müüdi maha ja ehitati ümber elumajaks.
Ja seejuures väga imposantseks eraresidentsiks! mõtles Carter. Koolimaja juures polnud midagi ära unustatud. Otse vastupidi, selle ümberehitamisele oli kulutatud suur hulk raha. Maja küljel ja taga võis näha midagi aiataolist, puud ja põõsad tundusid valguskuma taustal tumedamad, seevastu koolimaja esine – kus lapsed olid kunagi mööda mänguplatsi ringi karanud – oli saanud tellissillutise, nii et oli tekkinud suur hulk parkimiskohti. Sel õhtul läks neid vaja. Omanikud võõrustasid külalisi. Alumise korruse kardinateta akendest voogas valgust, nii et Carter nägi põgusalt inimesi, kes dringid käes, ringi liikusid. Pidu oli just hoogu sisse saamas. Parkimisplatsi ühes nurgas oli endale koha leidnud kodutoitlustaja väikebuss. Tänavavalgustus aitas pisut kaasa ja Carter luges bussi küljelt kirja Dine in Style (kas peaks lisama tõlke – lõunastame stiilselt?). Nii et varsti pidi istutama õhtust sööma. See tuletas Ianile meelde, et ta on näljane.
Just tol hetkel paiskus eesuks ootamatult lahti ja koridoritulede taustal paistis ühe naise kuju. Ta tuli kiirustades Iani auto poole.
„Jay!” hüüdis ta õhinal. „Me arvasime juba, et sa ei tulegi! Mis juhtus? Miks sa oled –?”
Naise hääl värahtas ja ta jäi vait, olles nüüd peaaegu auto kõrval, mõistnud, et tegemist pole tolle oodatud ja hiljaks jäänud külalisega.
Carteril oli piinlik ja ta kirus oma kohmakust, et ta lihtsalt istub ja vahib seda maja. Ta nägi sees olevaid inimesi. Seega nägid nemad ka teda – või nägid tema autot, mis seisis nii silmatorkavas kohas maja ees. Ta keeras küljeakna alla ja lülitas sisse sõitjateruumi tule, et naine teda näeks.
„Oi,” ütles too. „Te polegi Jay. Tal on samasugune auto … Ma arvasin, et …” Naise häälde ilmus paanikanoot ja tema käitumine muutus ebakindlast vaenulikuks. Veel hetk, ja ta oli valmis Carterilt küsima, mida kurat see tähendab, et ta istub seal ja vahib neid.
„Palun andestage,” ütles Carter. „Ma käisin külas ühel oma vanal sõbral, proua Farrellil. Ta elab ühes väikeses majas selle tänava lõpus, päris kiriku juures. Ta töötas siin kooliõpetajana, kui see maja oli veel kool. Ta rääkis mulle, et nüüd on see eramaja ja mul tekkis uudishimu, ma otsustasin peatuse teha ja majale pilk peale heita.”
„Oo, Monica …” ütles naine aeglaselt ja tema hoiak lõdvenes. „Jah, ta oli siin kooliõpetaja. Ta räägib sellest alati.” Naine ei tundnud end ikka veel päris kindlalt, ta vaatas Carterit hoolega, otsekui püüaks tema näojooni meelde jätta.
Arvatavasti selleks, et ta suudaks kirjeldada teda politseile, kui seda peaks vaja minema, mõtles Carter tusaselt. Need siin olid rikkad inimesed; iga siiakanti sattuvat võõrast pandi tähele ja temast kanti ette. Nüüd nägi Carter teda paremini. Ta oli neljakümnendates eluaastates trullakas blond, tugevasti meigitud, kuid veetleva välimusega. Talle paistsid meeldivat uhked ehted ja tema lühtrit meenutavad kõrvarõngad värisesid ja sädelesid nagu jõulukaunistused autost paistva valguse käes.
„Pole midagi –” alustas Carter. Kuid teda segati.
Majast väljus üks mees, jässakas lihav tegelane ja kõndis nende suunas. „Terri? Mida sina siin väljas teed? Kõik ootavad oma kõhutäit ja toitlustajad tahavad hakata serveerima. Kes see sell on?” Ta vahtis Carterit vihase pilguga.
„Ma just selgitasin teie naisele,” ütles Carter, soovides, et oleks sellest kohast joonelt mööda sõitnud. Kogu see lugu hakkas muutuma keeruliseks. „Kuulge,” ütles Carter ja tõmbas kuuetaskust välja oma politseiniku töötõendi. „Ma ei ole mingi kahtlane võõras. Ma olen politseinik …”
See tegi asja hullemaks.
„Politseinik,” kraaksatas Terri, karates tagasi, otsekui oleks Carter öelnud, et ta on Surm ise. „Billy, mina arvasin, et ta on Jay. Ta sõidab Lexusega, Jayl on samasugune …”
Carter asus kiirustades selgitama, et ta käis külas proua Farrellil – kuid tal ei lastud lõpetada.
Mees, kes oli arvatavasti Billy Hemmings, pahvatas: „Mida? See vanamoor on meid politseile üles andnud? Ma arvan, et see on nende kuradi kasside pärast!”
„Ei,” ütles Carter kannatlikult. „Ma käisin Monica Farrellil lihtsalt külas. Muuseas, ta on mu kunagine sugulane.”
„Oo?” Seda lugu nüüd küll ei usutud. „Ta siis ei kaevanudki meie koerte peale?” Ütleja hääletoon oli sarkastiline.
„Nojah, kaebas küll,” möönis Carter. „Aga ainult möödaminnes …”
„Ta peab oma kuradi kasse toas hoidma!”
„See pole meie süü!” vingus Terri. „Meie koerad on väga armsad, aga nad on, noh, koerad … Koerad ju ajavad kasse taga, kas pole nii? See on neil veres. Looduse vastu ei saa, on mul õigus?”
Carteril oli neist mõlemast üksjagu kõrini. „Kus need koerad praegu on?” küsis ta. Mitte, et see oleks teda huvitanud, aga kuna majas oli nii palju külalisi, oleks ju võinud arvata, et need loomad teevad oma haukumisega põrgulärmi.
„Nad on maja taga kuuris kinni,” nähvas Hemmings, „kuni kõik on koju läinud. Minu koerad ajavad taga ainult tema miisusid, sest need kolavad meie krundil ringi.”
„Seaduse järgi on kassidel õigus ringi kõndida,” ütles Carter. „Aga mind üllatab, et nad tulevad teie krundile, kui teil on koerad lahti.”
„Ma arvan, et ta rääkis teile sellest korrast, kui ma jalutasin Benji ja Rexiga kirikuaias,” alustas Terri, „ja nad nägid neid tema vastikuid kasse, kes tegid oma häda otse haudade vahel …”
„Pea suu, Terri,” ütles tema palavalt armastatu järsult. Naine jäi vait.
„Ma hoian teid teie külalistest eemal,” ütles Carter. „Head õhtut.”
Ta lülitas sõitjateruumi tule välja ja vajutas nupule, ning aknaklaas kerkis üles.
Hemmingsid vaatasid, kuidas ta minema sõidab.
„Kas sa näe,” pomises Carter mööda kitsaid ja käänulisi teid linna tagasi sõites. „Huvitav, kas see Hemmingsi vennike võiks olla politsei elektroonilises andmebaasis? Ma arvan, et kohates mõnda tumedat tegelast, tunnen ma ta kohe ära! Monica on vana ja kaval emand. „Petislik” oli ta Hemmingsi kohta öelnud. Billy, kust sa said raha, et see vana koolimaja osta ja uhkeid võõruspidusid pidada, mis?”
Ootamatult tuli Carterile pähe üks mõte. Kus oli puuduv külaline, Jay, Lexuse omanik?
„Kas see on võimalik?” arutles Ian ja raputas siis pead. Ei, see polnud võimalik.
viies peatükk
„Ta ei ole peast põrunud,” ütles Jess kindlalt. „Ta on lihtsalt teistsugune.”
„Ja pesemata, nagu ma aru saan,” ütles Ian Carter.
„See pole üldse tema süü. Ta on elanud Balaclava House’i esimesel korrusel. Seal all pole korralikku vannituba, on ainult rõivistu, mille külge on ehitatud käimla. Tegelikult on see väga vana käimla. Valamu on arvatavasti Victoria ajast, majaga ühevanune. Seinad on sini-valged, pajumustrilised. Kõigis ülemise korruse vannitubades on ämblikuvõrgud ja kraanid on roostes. Aga Monty ei käigi ülemisel korrusel. Tal on põlved haiged. Oma sõnul „loputab ta end” köögis ja pole juba aastaid vannis ega duši all käinud. Talle on mustusekoorik peale kogunenud,” Jess naeratas kurvalt.
„Väga kaunis,” ütles Carter. „Kas ta alumise korruse rõivistut ei saanud duširuumiks ümber ehitada?”
„See oleks tähendanud, et tuleb töömehed sisse lasta,” selgitas Jess. „Nii või naa, maja meeldib talle just sellisena, nagu see on. Ta ei taha, et seda moderniseeritaks.”
„See kõlab nii, nagu sa tunneksid talle kaasa.” Carteri hääles kõlas hoiatav noot.
„See