ja seljas punakaslilla pluus, käes aga pigistas ta mingit räbaldunud pehmet mänguasja, kelles Morton arvas ära tundvat Teletupsu, kuigi ta polnud kindel, millise täpselt.
„Härra Colley?” pöördud Morton selgel häälel habemega mehe poole.
Mees astus ettepoole ja noogutas. „Dave Colley, mina’p see olen.” Ta osutas sigaretiga naise suunas. „Minu naine.”
Morton võttis tutvustuse noogutades vastu. Naine ei teinud sellest välja ja imes vaikselt oma suitsu edasi, mis ikka veel hõõgus. Selline ilme oli tal arvatavasti kogu aeg.
„Minu emaga olete te juba kohtunud,” jätkas Dave Colley. „See on mu poeg Gary. Ma arvan, et teda nägite te samuti, eile. Ja minu tütar Tracy. See väikseke on minu lapselaps, meie Katie.”
„Tere, Katie,” ütles Morton lapsele, sest keegi teistest polnud temast väljagi teinud.
„Tele,” ütles laps ja tõmbas valjusti ninaga. Ta tõmbas Teletupsuga üle oma sõõrmete.
„Kus siis härra Monty on?” küsis Dave Colley. „Mis te selle vana õnnetu vennikesega teinud olete?”
„Ta on ühe oma sugulase juures,” ütles Morton. „Ma tahaksin teilt kõigilt eilse kohta küsida. Nüüdseks olete te arvatavasti kuulnud, et härra Bickerstaffe’i juurest Balaclava House’ist leiti surnukeha, kui ta linnast poeskäigult tagasi tuli.”
Nad ei ilmutanud selle uudise peale mingit üllatust, seega olid nad laiba olemasolust juba kuulnud. Nüüd oli küsimus selles, kellelt nad seda kuulnud olid? See oli järjekordne küsimus, mis ootas vastamist.
„Meie ei teadnud sellest kõigest mitte midagi!” urises vanaema Colley. Ta oli võtnud kaitsva hoiaku, pea maas, õlad küürus. Võibolla arvas ta mingil seletamatul põhjusel, et Morton kavatseb talle kallale tungida ja ta maha paisata.
„Ole rahulik, memm,” ütles Dave talle.
Teda ei õnnestunud nii kergesti vaigistada. „Auväärne härra Monty ei teadnud selle kohta samuti midagi. Pole tema süü, et ta selle leidis. Kõik võivad midagi leida, see ei tee neid veel vastutajaks, on ju nii? Ta tundis end nüüd ülekohtuselt kohelduna, ja olles hääle tagasi saanud, muutus jälle iseendaks.
Tekkis kentsakas hetk, mille jooksul nii Morton kui ka Colley’d üritasid temast mitte välja teha. See möödus aga kiiresti. Colley’d hoidsid kokku nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.
„Te olete härra Bickerstaffe’iga kogu elu naabrid olnud,” ütles Morton, keda hämmastas kõige rohkem see, et keegi oli pidanud elama kõrvuti sellise seltskonnaga nagu Colley’d.
„Vastab tõele,” ütles Dave. „Minu vanaisa, vana Jed Colley, tundis Montyt juba siis, kui Monty oli alles laps. Bickerstaffe’id ja Colley’d on elanud siin juba aastaid.”
„Kas te olete alati sigu pidanud?”
„Seda küll,” nõustus Colley. „See siin on meie kodu, pärandatud isalt pojale.”
„Ah nii,” ütles Morton. „Kus te kõik eile olite?”
„Ma arvan, et siin ja seal. Gary käis linnas.”
Dave Colley kas rääkis tõtt või luiskas, mõtles Morton, ja tahtnuks teada, kumb variant on õige. Eile oli Gary inspektorile öelnud, et ta oli teel linna. Nüüd toetas isa tema versiooni.
„Eriti tahaksime me teada, kas te nägite siin piirkonnas mingeid võõraid või kas või üht võõrast. Või mõnda tundmatut autot siit välja mineval teel.”
Colley raputas oma kahupead. „Ei, mitte ühtegi. Suurema osa ajast oli siin üsna vaikne.”
„Aga teie ülejäänud?” küsis Morton teistelt pereliikmetelt, kuna neile paistis meeldivat, et Dave räägib ja vanaema Colley ütleb vahel mõne sõna sekka.
„Me pole mitte midagi näinud?” ütlesid kõik kooris.
„Aga sina, Katie?” küsis Morton ootamatult lapselt, küürutades temani. Ta kuulis, kuidas kõik Colley’d lõid sumisema, sest nad olid arvatavasti üllatunud, et ta pärib väikeselt lapselt.
„Katie, kas sa nägid eile kedagi, keda sa ei tunne? Kedagi seal tee peal? Meest või naist või paljusid inimesi?”
„Ei,” ütles Katie.
Mortonile meeldis see kollektiivne pingelõdvendus, mida oli kokku kogunenud Colley’de hulgas tunda.
„Te ju näete ise,” ütles Dave. „See rada teeb meie värava juures kurvi. Siit kohast pole tee otseselt nähtav. Selleks peab olema lausa tee peal.”
See oli õige küll. „Kus sead on?” küsis Morton.
Dave pilgutas silmi ja uuris Mortonit mõne hetke. „Ma näitan teile,” ütles ta. Ta pöördus ja kutsus Mortoni endale käeviipega järele. Nad asusid teele maja nurga poole. Teised Colley’d, Gary välja arvatud, kadusid uuesti majja. Gary tuli oma isa ja Mortoni järel.
Kui nad ümber elumaja läksid, muutus sigade lõhn tugevamaks. Seal, nende ees, oli tohutu väli, mis oli loomi täis. Nad tuhnisid seal rõõmsalt ringi, ja nagu võis näha, olid kõik tõepoolest sead. Väljal oli näha väikesi laineplekist majakesi, mis toimisid varjualustena. Kõik loomad paistsid olevat hea tervise juures. Elumaja ja abihooned võisid ju olla viletsas seisus, aga sigade eest kanti hästi hoolt. Mortoni arvates pidigi see nii olema, või muidu ei saanud nende eest head hinda. Kaugemal, ühes väiksemas aedikus sõid kaks hobust kõrvuti rohtu, tagumikuga sigade poole, otsekui protesteerides nii ebaväärika naabruse vastu.
Mortoni tähelepanu pöördus uuesti sigadele. „Mis tõugu nad on?” küsis ta.
Gary, kes oli siiani vait olnud, vastas: „Suured valged.”
„See on niisugune liha, mida ostjad tahavad,” selgitas tema isa, „lahjemat sorti, rasva on vähem. Mu kadunud vanaisa, Jed Colley, poleks niisugust peekonit puutunudki, kus pole rasva, aga maitse on muutunud.”
„Mulle ka rasvane peekon ei meeldi,” ütles Morton.
„Oi …” hüüatasid mõlemad Colley’d ja raputasid pead.
„Nii et siis lihtsad kasvatada?” küsis Morton. Kui Colley’d oleksid tahtnud rääkida seakasvatusest, siis oleks see neid ka muudel teemadel jutukamaks teinud.
„Kui otse öelda, siis jah. Kuumal suvel peab nende järgi hoolega valvama. Nad võivad saada päikesepõletuse.” Mortonil oli arvatavasti ilme, et teda tögatakse, sest Dave jätkas: „See nende roosa nahk.”
Morton silmitses lähimat siga. Selle nahk valgete harjaste all oli tõepoolest väga roosa ja nägi hell välja. „Nii et äri läheb hästi?” ütles ta.
Mõlemad Colley’d tõid otsekohe kuuldavale rahulolematu häälitsuse. „Peab ennast lõhki töötama, et saaks pisutki korralikult ära elada,” ütles Dave. „Aga meil on nina vee peal.”
Oli aeg juhtida vestlus tagasi Balaclava House’ist leitud surnukeha juurde. „Vaadake,” ütles Morton, „meie probleem on selline. Eile pidi siin käima üks inimnene – või koguni mitu. Me arvame, et surnud mees kanti majja. Ta ei tarvitsenud sel ajal tingimata surnud olla, aga ta oli peaaegu kindlasti suremas, ja on ülimalt ebatõenäoline, et ta oleks sinna ilma kõrvalise abita sisse kõndinud.”
„Kas see on kindel?” küsis Dave Colley. „Noh, meist küll keegi midagi ei näinud.”
„Mitte midagi,” kinnitas Gary. „Esimest korda sain ma sellest teada, kui teel linna Balaclava House’ist mööda kõndisin. Ma nägin maja ees teie inimesi ja seda, kuidas vana head Montyt politseiautosse nügiti.”
„Aga te läksite edasi, linna? Te ei pöördunud tagasi ega tulnud siia, et rääkida oma perekonnaliikmetele sellest, mis oli juhtunud? Morton ei andnud kergesti alla.
„Ma helistasin neile,” ütles Gary. „Oma mobiililt.” Ta sobras oma taskus ja võttis telefoni välja. See oli üks uusimatest mudelitest. „Sellega siin.” Gary