raputas pead. „Ei, võib-olla pidas Penny Monty eest hoolitsemist piisavaks. Monty on ise nagu laps. Ma ei taha öelda, et ta on kohtlane. Ta oli alati väga helge peaga ja oleks võinud elus edu saavutada. Aga ta ei haaranud ühestki võimalusest kinni. Ta oli unistaja ja uitas omaette ja tegeles ainult sellega, mis teda huvitas. Penny ei teadnud iial, kus ta on või millal ta koju tuleb. Võib-olla polnud Bickerstaffe’iks olemisest abi. Ma selgitan.”
Monica võttis end selle loo jutustamiseks kokku ja matkis pisut hoiakut, mida ta Carteri arvates kasutas, kui pöördus oma algkooliklassi poole.
„See kõik algas tuhande kaheksasaja kolmekümnendatel aastatel, kui üks ettevõtlik pagar nimega Josiah Bickerstaffe avastas, et tema küpsiseid ostetakse väga hästi ning võttis kätte, ja hakkas neid tegema suures koguses. Sajandi keskpaigaks oli Bickerstaffe’ide äri laienenud ja ta valmistas ka teisi pagaritooteid. Nad teenisid üsna hästi lepingu pealt, mille alusel varustasid armeed Krimmi sõja ajal kõvade küpsistega. Pärast sellist suurt vedamist ehitas Josiah poeg saadud tulu eest Balaclava House’i.”
„Siis komistas Bickerstaffe’ide kompanii teist korda hea õnne otsa. Nad hakkasid valmistama Bickerstaffe’i keedetud puuviljakooki. Nad asusid seda maiust laiali saatma üle kogu impeeriumi, pakituna plekktoosi, mille kaanel oli võltsvapp. Nende pretensioonikus oli süütu ja ühtlasi liiga kaugeleulatuv või liiga saamatu, et see kellelegi silma jääks. Igaüks, alates mingi piirkonna asevalitsejast kuni alamametnikuni võis istuda troopikapäikese all ja süüa pärastlõunase tee kõrvale Bickerstaffe’i keedetud puuviljakooki. Seda on nii kaunis ette kujutada.”
Monica itsitas. „Koogi nimi oli A Taste of Britain2. Seda saatis ülihea müügiedu kuni Teise maailmasõjani, mil Bickerstaffe’id olid sunnitud selle tootmise peatama, sest ei saanud enam piisavalt koostisaineid. Pärast sõda lasksid nad selle uuesti tootmisse, kuid maitse oli muutunud ja impeerium lagunes kiiresti. Just siis kui näis, et asjad on halvasti, vedas sellel perekonnal veel üks kord. Üks suur Ameerikas tegutsev rahvusvaheline kompanii tegi pakkumise Bickerstaffe’i firma ära osta. Nad tahtsid kangesti omandada sellist vana ja soliidset kaubamärki kookide ja küpsiste maailmas. Bickerstaffe’i pereliikmed olid endiselt ainsad aktsionärid ja teenisid selle tehingu pealt päris korralikult. Isegi Monty teenis, kuigi ta oli alles koolipoiss, sest oli pärinud oma vanaisalt suure hulga aktsiaid.”
„Nii et ots-otsaga kokku tulemise asemel said nad üsna rikkaks. Kuid kõik see ei kestnud loomulikult kuigi kaua. Monty isa suri varsti pärast seda. Inflatsioon kandis hoolt süllesadanud raha eest, peale selle oli neil kaelas see lagunev vana maja.”
„Nii et Monty on viimane Bickerstaffe, kes seda nime kannab?” küsis Carter.
Monica noogutas. „Minu teada on ta ainuke. On veel teisi selle perekonna liikmeid, kuid need on kõik naissoost, nagu Bridget, ja on saanud oma perekonnanimed pärast abiellumist. Ma arvan, et Monty on vist oma seitsmekümne kuue aastane. Ta tegi läbi sõjaväeteenistuse ja pärast seda töötas lühikest aega joonestajana. Aga ka see ei tõmmanud teda. On võimalik, et ta saab endiselt mingi väikese summa selle investeeritud „õnneraha” eest, millest koos pensioniga piisab, et ära elada.”
„Tänan sind, Monica,” ütles Carter talle. „Sellest kõigest oli väga palju abi.”
„Ma ei mõista, mis abi sellest saab olla,” kostis naine vastuseks. „Noh, Monty jaoks pole mul kunagi palju aega olnud, aga mul on kahju, et teda tabas selline jube vapustus. Mis kummaline lugu. Nii et sina vastutad selle väljaselgitamise eest?”
„Üldvastutaja olen jah mina, aga tegelikult on see asi antud üle Jess Campbellile, inspektor Campbellile.”
„Kas ta on sinu arvates võimeline selle loo lahendama?” Monica selge pilk puhkas Carteril.
„Jah, vähemalt lootkem seda. Selle lühikese aja jooksul, mis ma olen inspektor Campbelliga koos töötanud, olen ma teada saanud, et põhjalikkuse puudumises teda juba süüdistada ei saa! Tema läheb kõiges lõpuni.”
Carter oli mõelnud neid viimaseid sõnu lihtsalt jututäitena. Aga Monica Farrell näis neid tõsiselt võtvat.
„Siis öelge oma inspektor Campbellile, et ta oleks ettevaatlik,” ütles Monica vaikselt. „Kui Bickerstaffe’ide ümber väga põhjalikult kaevata, siis ei tea kunagi, mis sealt välja võib tulla.”
Sel ajal, kui Carter Monicaga vestles, oli päike looja läinud ja nüüd oli piisavalt pime, et nimetada seda ööks. Kui Ian lahkus, olid kõigis ümberkaudsetes majades süüdatud tuled. Ta sõitis aeglaselt minema, olles tõstnud käe tervituseks, et vastata Monica hüvastijätulehvitusele. Peeglist nägi Ian, kuidas naine pöördus ja läks tagasi majja. Mõlemad kassid, nii punakaskollane kui ka must, sebisid Monika pahkluude ümber. Ian lootis, et ta neile otsa ei komista. Ta kavatses talle üsna varsti jälle külla tulla ja seekord pidi see olema tõepoolest sõbralik visiit, mille eesmärgiks ei ole informatsiooni hankimine.
Enne lahkumist, kui nad olid oma tee ära joonud ja söönud paar muredat sõstrakoogitükki, mida Iani võõrustaja sõnul kutsuti Shrewsbury küpsisteks, rääkisid nad rohkem Sophiest ja sellest, mida ta parasjagu teeb. Ian oli teadnud, et jutt läheb sellele. See oli paratamatu. Sophie mainimata jätmine oleks olnud kummalisem kui temast rääkimine, aga kerge see ei olnud.
Monica Farrelli lähenemine sellele teemale oli olnud talle omaselt lihtne ja otsekohene.
„Kuidas sa hakkama saad, Ian? Ma ei mõtle praegu tööd ega kolimist. Ma pean silmas, kuidas sa omadega hakkama saad?”
„Noh,” vastas Ian aeglaselt ja sõnu valides. „Mul läheb päris hästi. Algul tundus pisut kummaline jälle poissmees olla. Ma sain seni üsna keskpäraselt majapidamistöödega hakkama. Aga praegu õpin ma süüa tegema, see käib üsna katse-eksituse meetodil.”
„Kas mõnda uut naist silmapiiril pole?”
„Seni veel mitte. See on teine probleem, mis kaasneb naasmisega poissmeheseisusse. Ma pean uuesti kurameerima õppima. Seni pole ma mitte üritanudki. Ei, rohkem ma kooki ei taha, suur tänu.”
„See pole sinu süü,” vastas Monica. „Need on hambalõhkujad, kas pole? Mina pole neid teinud. Meie kirikul oli üks heategevuslik hommikune kohvijoomine ja keegi meie koguduseliikmetest tõi need endaga kaasa.”
Ian naeratas Monicale virilalt. „Ma oleksin pidanud sind kohe vaatama tulema, kui siiakanti kolisin. Ma olin lihtsalt arg.”
„Oh, ma teadsin, et sa tuled, varem või hiljem, siis kui sa selleks valmis oled,” ütles Monica lohutavalt. „Vana Monty, kes leidis oma elutoast surnukeha, andis sulle ettekäände, mida sa olid ammu otsinud … isegi kui sa ei teadnud, et sa seda otsid. Lahutus mõjus sulle rängalt; me kõik saime sellest aru. Aga sa teed edusamme, Ian. Just see ongi tähtis. Sa oled suutnud end uuesti koguda; vist mitte küll täielikult, aga põhiasjad on paigas. Sa alustad uuelt lehelt, ilma Sophie’ta, lähed oma eluga edasi. Mina toetan sind kõrvalt, kui sellest ka mingit abi on.”
Monica naeratas Ianile üllatavalt riivatult, pannes ta valjusti naerma.
Nüüd üksinda autos olles ütles Ian endale: Monical on täiesti õigus. On aeg uuesti elama hakata. Sa tulid siia, et sellega algust teha, hakka siis pihta ja tee algust.
Aga sa lihtsalt pidid möödunud ajale tagasi vaatama, kui sõitsid mööda Weston St Ambrose’i ringi. Meenutades Monica sõnu selle kohta, et aastad on toonud endaga muutusi, tekkis Ianil uudishimu näha märke neist muutustest. Ja ta märkaski neid, sõites mööda paari vonklevat tänavat kohta, kus kunagi oli seisnud postkontor. Nüüd oli seal väike restoran, mis kandis üsna loogilist nime The Old Post Office.3 Veel oli alles kõrts, mis ajas endiselt oma äri, kuid mis oli välimuselt häirivalt saksikuks muutunud. Näha võis ka kunagist koolimaja, kus Monica Farrell oli veetnud nii palju aega oma tööinimese-elust. Carter vajutas pidurile ja lihtsalt istus autos, ning talle meenus, et Monica oli uute omanikega tülli läinud.
Koolimaja asus vana St Ambrose’i kiriku vastas;