maastikule. „Seal on matkarada, mis viib üle Shooter’s Hilli. Hea ilmaga võib seal näha päris palju jalutajaid. Aga ma ei saa öelda, et oleksin seal täna kedagi märganud ja ma tean, et siin ma ka kedagi ei näinud.”
Gary kissitas Jessi poole silmi ja pehmendas veidi äsjaöeldut, lisades: „Aga samas, ega ma kogu päeva siin maja ees ka ei seisnud. Sead on suuremalt jaolt seal taga väljal. Need nadikaelad lõhuvad mis kole. Nad lammutasid tara maha ja sattusid Pete Sneddoni põllule, mis on meie oma kõrval. Kui Pete oleks neid seal näinud, oleks ta hirmsat lärmi löönud; nii et me ajasime koos isaga sead kokku. Ja siis pidin ma tara parandama.”
„Tänan teid,” ütles Jess. „Keegi tuleb teie juurde koju ja räägib kogu teie perekonnaga. Püüdke meelde tuletada, kas nägite täna midagi ebatavalist või kedagi, keda te pole varem näinud siin ringi liikumas, kas siis maanteel või mujal.”
Gary vaatas üle õla Jessi selja taga oleva maja poole. „Teie omad jäävad siia vist päris kauaks, on ju nii?”
„Lase jalga!” urises konstaabel.
Gary kehitas õlgu ja kõndis lõbusalt kauguses lösutava linna poole. Jessi ta lolliks ei teinud. Gary oli piisavalt kaval, et mitte kohe koju tagasi pöörduda, aga Jess kahtles, kas ta jõuab täna üldse linna ja kõrtsidesse, nagu ta oma sõnutsi oli tahtnud teha. Ta kaob politseinikel lihtsalt silmist ja hiilib siis üle põldude tagasi, viies kogu oma suguseltsile hoiatuse. Kui politsei ka saaks läbiotsimisorderi, oleks see kasutu. Kui talus peaks leiduma mingit salakaupa, koristatakse see jalamaid ära.
„Anna mulle teada, kui proua Harwell siia jõuab,” ütles Jess konstaablile. „Hoia ta siit eemal.”
Jess läks tagasi maja juurde ja nägi, et Morton seisab eesukse juures ja räägib konstaabliga. Mõlemad vahtisid pinevalt maha. Kui Jess neile lähemale astus, torkas talle pähe, et õhus on terav sõnnikulõhn ja seda polnud ta varem tähele pannud. Ta mainis seda mokaotsast, lisades, et see peab tulema kõrvalasuvast talust, kus sigu peeti.
„Sead on üldiselt puhtad loomad,” ütles konstaabel, „aga kui neid on palju koos …”
„Olgu-olgu, talunik Giles,” ütles Morton talle.
„Jätkake ümbruse vaatlemist,” ütles Jess konstaablile. „Phil, on aeg, et me teiega heidaksime pilgu ka ülemise korruse ruumidesse. Lootkem, et seal üleval ei ole rohkem ebameeldivaid üllatusi!”
Nad pöördusid tagasi majja ja jäid koopataolises vestibüülis korraks seisma. Mortoni tavaline sünge ilme asendus imetlusega, kui ta pilgu üles tõstis.
„Mõelda vaid,” ütles ta, „et see vanapoiss elab siin päris üksi. Kas sinu arvates sellest ei piisaks, et ta hakkaks õudukaid nägema?”
„Ta on siin kogu aeg elanud,” vastas Jess. „Ta arvatavasti ei märkagi, mis seisus maja on.”
„Ma arvan, et sellel perekonnal oli kunagi palju raha,” jätkas Morton, kui nad ükshaaval mööda treppi ettevaatlikult ülespoole liikusid, hoides ühe seina äärde. „Mind huvitab, mis siin juhtus. Kuule, mis sa arvad, võib-olla see vanapoiss on ekstsentrikust miljonär? Mida me võiksime siit ülevalt leida. Põrandalaudade alla topitud hallitanud rahatähti?”
Nad olid jõudnud trepimademele ja nende kohal paistis vitraažklaasist aken. Juhtumisi paljastas see piiblisüžee, millel paistsid mingid pikkades rüüdes tegelased. Jess ja Morton seisid külg-külje kõrval ning uurisid pilti. Stseen lausa pakatas tegevusest. Rahvasumm sagis tigedalt ümber mingi hoone, vaadates selle poole üles. Nende peade kohal olevast aknaavast vaatasid välja kättemaksuhimulised näod ja tegid lõustu, samal ajal kui üks pikkade kollaste juustega naisolevus kukkus püstloodis maa poole. Tema käevõrudega kaetud käed olid välja sirutatud, ja selles žestis olid koos palve, meeleheide ja nurjumisele määratud katse päästa oma elu. Päris akna allosas vaatasid kaks jahikoera lootusrikkalt üles.
Akna vastas, otse üle mademe, oli teine aken. Arvatavasti oli see olnud esimese paarik, millel oli kujutatud samuti üks piiblisüžee, kuid sellega oli ilmselt juhtunud õnnetus ja osa sellest oli lauatükkidega rohmakalt üle löödud. Ülal oli nähtaval ainult paar värvilise klaasi tükki.
„Mis sa arvad, mis siin toimub?” küsis Morton, vaadates terveks jäänud akna poole. „Iisebeli surm,” ütles Jess kärmelt. „Ma olen neid pilte enne ka näinud ja kui ma koolis käisin, meeldis meie religiooniõpetajale kangesti seda lugu rääkida. Iisebel oli kuningas Ahabi naine ja Iisebeli mõjutusel pani kuningas toime igasugu kuritegusid. Ta langes lahingus juhuslikust noolest tabatuna.”
„Nagu too kutt, kuningas Harold, Hastingsi lahingus,” ütles Morton, näitamaks, et ka temal on mingeid teadmisi.
„Just. Kui inimesed tema surmast teada said, maksid nad sellele rikutud Iisebelile kätte ja viskasid ta lossi aknast alla, nagu siin näha võib.” Jess näitas näpuga ülespoole. „Ja need hulkuvad koerad sõid ta surnukeha ära. Vaata, seal all on paar koera.”
„Väga kena,” ütles Morton. „Ja selline asi peab ühes kodus olema. Ütle nüüd, missugusele täie mõistusega inimesele meeldiks igal hommikul üles tõusta ja sellest mööda kõndida, et minna alla hommikust sööma.”
„Victoriaajastu inimestele meeldisid lood, millel oli tugev moraal,” pakkus Jess välja. „See innustas inimesi õigetele tegudele. Mõjus neile ülendavalt.”
„Mortonile see väide ei meeldinud. „Siin kujutatakse vägivaldset mõrva ja midagi ülendavat siin küll ei ole, tavaline asi – veri ja soolikad. Kui sellest blondist naisterahvast üldse midagi arvata, siis on ta lisaks paras sekspomm. Inimestele on alati sedalaadi lood meeldinud; aga mitte sellepärast, et need pakuksid ülendust. Sellepärast, et need erutavad.”
Ülemine trepimade moodustas H-tähe lühikese vahekriipsu. Kummalgi pool kulgesid koridorid nii maja tagaosa kui ka esiosa suunas.
„Mina võtan selle poole, sina selle,” tegi Jess ettepaneku.
Olles heitnud Iisebeli surmasööstule veel ühe umbuskliku pilgu, asus Morton minema mööda koridori, mis viis maja esikülje vasakpoolse osa poole. Jess läks mööda paralleelkoridori paremale. Uksed avanesid tühjade magamistubade masendavasse ritta, voodid olid kaetud paksu tolmukorraga ja mõnes kohas rippus ka mööblitükkidel kattelinik. Katmata mööbliesemeid varjas samuti linik, ainult see koosnes puudritaolisest tolmust. Niiskus oli kõikjale sisse pääsenud. Kunagi kaunitest kardinatest olid järel hallitanud räbalad. Kõikjal kamina ümber võis näha hakipesade jäänuseid. Vannitubades olid kraanid kinni roostetanud ja tohutu suurel Victoria-aegsel valatud tugijalgadega malmvannil lösutas osa selle kohal asunud ja sisse kukkunud lage.
Jess pöördus ümber ja hakkas minema mööda koridori maja tagaosa suunas. Ta oli avanud alles esimese ukse ja avastanud suure pesukapi, milles lebasid ikka veel korralikult sahtlisse laotud ja kollaseks tõmbunud linad, kui kuulis, et Morton teda hüüab.
Ka tema oli hakanud uurima tagumise koridori seda külge. Ta seisis päris koridori lõpus ühes avatud ukseavas ja ootas, millal Jess tema juurde jõuab.
„Mis sa sellest arvad?” küsis Morton Jessilt. Ta näitas käega toa sisemusse.
Jess tõmbas korraks üllatunult hinge. Siis astus ta tuppa ja seisis seal, vaadates enda ümber ringi.
Kontrast ülejäänud majaga oli rabav, sest see tuba ilmutas märke, et seda on hiljuti koristatud. Kusagil polnud mitte ühtegi tolmukübet. Kõik puitpinnad läikisid. Voodi polnud kaetud mitte tolmuga, vaid madratsile oli laotatud sünteetilisest materjalist tekk, värvilt erkroosa. See mõjus oma uudsuses kriiskavalt ja tolles vanaaegse sisustusega toas riivas see silma.
Siin oli veel midagi, mida polnud otseselt näha, kuid mis andis endast jõuliselt tunda. Märk inimese kohalolekust. Jess tõmbas ninaga. Õhk oli värskem kui üheski teises toas ülakorrusel.
Jess ütles aeglaselt: „Keegi on seda ruumi siin kasutanud. Seda on õhutatud. Ükski Bickerstaffe’idest pole küll seda tekki sinna pannud. Monty igal juhul ütleb, et ta ei käi kunagi siin üleval. Nii et kes on siin siis elanud,