Ta on elanud selles majas, Balaclava House’is, kogu oma elu. Kunagi võis siinsetel omanikel olla palju raha, aga ma arvan, et nüüd on see kõik läinud. Hoone on väljast ja seest kohutavas seisukorras.”
„See kõik kõlab päris kindlasti kahtlase surma moodi. Hoidke mind kursis,” ütles Ian Carter ja lõpetas kõne.
Morton kummardus auto kohale ja Jess keeras akna alla. „Kas see oli boss?”
„Oli küll, Phil, ja talle päris meeldib, et asi on kahtlane.”
Morton näis kergendust tundvat.
Sammude krudin kruusal kuulutas, et Tom Palmer on tagasi tulnud.
„Noh?” hüüdsid Morton ja Jess nagu ühest suust.
Palmer sügas oma juuksepahmakat. „Ma ei oska teile rohkem midagi öelda, kuni ma pole teda lahkamislauale saanud. Ta suri alles hiljuti, ilmselt mõne tunni eest. Ärge minu käest midagi täpsemat küsige. Ärge küsige ka seda, mis ta tappis, aga välised märgid näitavad, et tegemist võib olla mürgitamisega.”
„Mürgitamisega?” hüüatas Morton.
„Ma teatan teile hiljem.” Tomist oli näha, et ta tunneb end ebakindlalt. „Tema juures on midagi sellist, mis mind rabas …”
Nad ootasid pingsalt, et teada saada, mis see võiks olla. Aga Tom oli ümber mõelnud.
„Las ma vaatan ta korralikult üle. Pole hea, kui ma lasen oma kujutlusvõimel enda üle võimust võtta. „
Nad vaatasid, kuidas ta läks tagasi oma auto juurde ja asus kaitseriietust ära võtma.
„Mis see siis nüüd oli?” küsis Morton.
Aga Jess ei suutnud muud kui pead raputada. „Pole aimugi, ma arvan, et Tom on lihtsalt ettevaatlik.” Aga miks ettevaatlik? Jess lisas üsna pahaselt: „Huvitav, mida sellist Tom märkas, mis meil jäi kahe silma vahele?”
neljas peatükk
„Noh, Ian,” ütles Monica Farrell, „küll see on alles üllatus. Mitte keegi meist pole sinust juba väga pikka aega midagi kuulnud!”
Need olid noomivad sõnad, aga öeldud lohutaval toonil, mis võttis neist teravuse. Rõhutamaks, et öeldu oli möeldud tervitusena, patsutas Monica Iani käsivart.
„Tule elutuppa, nagu ütles ämblik kärbsele. Ma panin juba šerripudeli valmis.”
Iani eksnaise tädi Monica juures polnud midagi, mis meenutanuks ämblikku, mõtles peainspektor Ian Carter kurvalt, sisenedes Monica järel tolle maamajja. Naisel oli priske ja toekas keha, keskelt üsna ümmargune, ja seljas kandis ta kotjat kleiti, vana kampsunit ja tagasihoidlikke kingi. Tema pikad hallid juuksed olid pealaele krunni keeratud, ja seda krunni hoidis koos suur kilpkonnaluust juuksenõel. Carteri silmale tundus too juuksenõel pärinevat Victoria ajast.
Ian surus endas süütunde maha. Nüüd, mil ta oli mõne kuu eest kolinud riigi teise otsa uude piirkonda, et asuda oma praegusesse ametisse, oli ta elanud tädi Monicale piisavalt lähedal, et tal külas käia. Kui maha arvata teatud loomulik ebamugavustunne, mis kaasneb oma kunagise naise sugulase külastamisega, polnud Ianil muid vabandusi, miks ta polnud varem Weston St. Ambrose’i sisse põiganud. Selles, et ta end süüdi tundis, polnud midagi parata. Ta polnud Sophie’st lahku läinud küll ränkade vastastikuste süüdistuste saatel, mis oleksid nende suguseltsid eri leeri ajanud. Pigem oli see olnud aeglane triivimine paratamatu suunas. Naine oli olnud õnnetu ja Ian polnud teadnud, mida selle vastu ette võtta. Nad pigem nääklesid kui tülitsesid. Iani töökoht tähendas, et ta oli tihti hõivatud suvalistel aegadel. Naise töökoht rahvusvahelises firmas tähendas, et ta reisis palju. Lõpuks näis, et nad lihtsalt mööduvad koridoris teineteisest, üks kodust väljudes ja teine koju tulles. Siis oli Sophie ellu tekkinud uus mees ja ta oli palunud lahutust. Ta oli ka nende tütre Millie endaga kaasa võtnud. Ian oli selle vastu pisut protesteerinud. Aga nagu Sophie oli talle omaselt öelnud – mõistlikult, kuid tuntava ärritusega hääles – oli Millie tol korral alles kümme aastat vana, ent temast pidi peatselt saama teismeline. Kas Ian tõepoolest usub, et on võimeline üles kasvatama teismelist tüdrukut? Ja Ian oli alla andnud.
Monica nägemine tõi Iani jaoks tagasi kogu sellega kaasnenud valu ja kibeduse. Kui see ei teinud olukorda veel piisavalt raskeks, siis veelgi ebamugavam tõde oli see, et tal olid tol kenal õhtul oma varjatud motiivid Monica üles otsimiseks. Tal oli Monicalt midagi vaja, muidugi kui too oli võimeline talle seda andma.
Ta möödus mustast kassist, kes istus viimast õhtusoojust nautides samblaga kaetud sillutuskivil, ja seisatas, enne kui pea kummargil eesukse madala silluse alla astuda, et aias ringi vaadata. Aeda täitis pehme roosakas kuma, mis pidi kaduma mõne minuti pärast, kui loojuv päike viimaks silmapiiri taha vajub. Ta kuulis naabruses asuvate puude otsast usinat siristamist, kui kuldnokad end öömajale sättisid. Kass haigutas, rullides oma pika erkroosa keele vastu teravaid valgeid hambaid. Seejärel vaatas ta midagi uurides Ianist eemale.
Seest nägi maja välja täpselt selline, nagu ta mäletas seda oma viimasest külaskäigust siia koos Sophie – ja Milliega. Millie oli erutatult ringi karanud. See mälestus kutsus Iani rinnus esile terava valu. Elutuba oli endiselt asju täis, kasimata ja mõnus. Ian vaatas, kuidas Monica võttis toolilt veel ühe kassi, pahura olemisega punakaskollase looma, ja näitas käega, et mees istet võtaks. Kass heitis Ianile pilgu, millest võis palju välja lugeda. Ian püüdis solvangut heastada ja kummardus, et kassi paitada. Too sisises tema peale ja kõndis minema.
„Ta ei tunne sind,” selgitas kassi omanik. „Kui sa käiksid siin sagedamini, siis oleksid varsti tema sõber.”
„Anna andeks, Monica,” palus Ian vabandust. „Ma tean, et oleksin pidanud tulema varem, või vähemalt helistama. Aga –”
Ta ei jätkanud.
„Oh, ma saan aru, me kõik saame aru,” ütles Monica. „Aga me kõik olime sinusse väga kiindunud, Ian. Ma lootsin ikka, et sa otsid mu üles. Loomulikult ei pidanud sa siia tulema vaid sellepärast, et tundsid end selleks kohustatud olevat.”
„Asi pole kohustuses,” ütles Ian otse. „Osalt tulin ma sellepärast, et ma ei taha, et Sophie arvaks, et ma hulgun ringi nagu mingisugune äraeksinud loom, kes loodab, et ta võetakse – uuesti – perekonna rüppe.”
„Teil on Sophiega laps,” ütles Monica kindlalt. „Ja mis lahkarvamused teie vahel ka olid, Milliel on õigus, et tema pere-elu mingil kombel jätkub.”
„Millie kirjutab mulle enam-vähem üks kord kahe nädala jooksul,” ütles Ian Monicale. „Aga oma ema ei maini ta peaaegu mitte kunagi. Ta teab väga hästi, et miski on katki ja et seda ei saa parandada. See on tema jaoks raske. Ta on alles kümneaastane.”
„Ta peab sellega leppima,” naeratas Monica. „Lapsed saavad sellega hakkama. Nad on väga paindlikud.”
„Aga kuidas ma ka ei püüa – ja ma tean, et Sophie püüab samuti –, maksab Millie millegi eest, mis pole tema süü.”
Monica tark pilk puhkas Iani näol. „Lõpuks tuleb iga asja eest maksta, Ian, kõige eest. Isegi õnnel võib olla oma hind.”
„Ma ei taha ainult, et Millie hakkab vihkama seda, mida me tegime – ma mõtlen, läksime lahku.” Ian polnud kavatsenud hädisena näida, kuid kahtlustas, et oli siiski sellise mulje jätnud.
Selline asi ei kõlba kunagi.
„Kui see talle ei meeldigi, siis on see miskit, millega sina ja Sophie peate leppima ja üritama seda leevendada. Ian, pole kasu, kui selle üle halada. Te peate edasi elama, teie kõik, ja võtma uuest olukorrast parima.”
Monica valas kaks korralikku klaasitäit šerrit pudelist, mis ootas poleerimata hõbekandikul kohvilaual. Monica Farrell polnud inimene, kes hoiaks oma väärtuslikke meeneid näitamiseks kapi peal. Ta kasutas neid. „Aga kui sind kuulata, siis mind paneb imestama, miks sa nii ootamatult helistasid ja küsisid, kas sa võid pikemalt ette teatamata läbi astuda!” Monica ulatas Ianile šerriklaasi.
„Ma lootsin, et mul õnnestub