päeva. Järgmiseks kahekümne neljaks tunniks oli lubatud vihma, aga praegu ei paistnud küll, et sadama hakkaks. Uurimise seisukohalt oli kuiv ilm lausa nuhtluseks. See tähendas, et pole lootustki leida ei autokummi- ega jalajälgi Balaclava House’ist mööduval teel; ainult mõned vanad jäljed kuivanud poris, millest võis aru saada, et need on jätnud traktor, arvatavasti see, mis töötas Sneddoni talus.
Jess pöördus uuesti oma bossi poole. Nüüd, mil nad olid mõnda aega koos töötanud, kutsus Carter teda tavaliselt „Jessiks”, eriti kui kedagi teist polnud läheduses. Kui Carter kutsus teda perekonnanime järgi, oli ta tavaliselt endast väljas, kuigi mitte selle pärast, mida Jess oleks teinud. Carter polnud ülearu kriitiline. Ta ei käinud teisele politseinikule pinda. Teisest küljest oli tal omadus panna sind mõistma, et asju tuleb õigesti teha. Siiani oli Jess teinud kõik õigesti. Aga Carter lootis, et asi edeneb, ja Jess lootis, et tal õnnestub saavutada midagi selles suunas juba sel pärastlõunal.
Peainspektor oli siin alles uus ja tõtt-öelda polnud nad temaga veel harjunud. Mitte et ta oleks olnud inimene, kellega oleks väga lihtne „harjuda”, mõtles Jess. Tal oli kogu aeg tunne, et Carteri peas toimub midagi, millest ta valjusti ei rääkinud. Teisest küljest suutis ta panna teised inimesed välja ütlema, mida nemad mõtlevad – isegi kui nad esialgu polnud kavatsenud seda teha. Olles seda mõistnud, oli Jess selleks valmis ja oli harjunud oma lauseid vastavalt sõnastama. Oli tõenäoline, et ka Carter saab sellest aru. Ja tol hommikul oli ta maha saanud järjekordse üllatusega, viies Jessi tasakaalust välja. Ta oli jõudnud Monty Bickerstaffe’i kohta rohkem välja uurida, kui Jess. Just äsja jutustas ta sellest, mida oli teada saanud eelmisel õhtul toimunud külaskäigu ajal proua Farrelli juurde.
Jess teadis, et Carteril oli õigus, kui ta hoiatas, et inspektor võib olla hakanud Montyle „kaasa tundma”. Ta oligi juba hakanud tundma vajadust toda vana meest kaitsta, ja see oli esimene samm kiindumuse suunas. Jessile tegi haiget, et just Carter oli rääkinud talle kõik Bickerstaffe’idest ja mitte vastupidi. Nii palju kui Jess aru sai, oli too perekond hankinud enesele varanduse ja selle ka kaotanud mingisuguse puuviljakoogi abiga. Noh, inimesed olid ju raha kokku ajanud kummalisemategi asjadega. Jess soovis tõepoolest, et ta oleks kõik selle ise välja uurinud ja et tema oleks olnud inimene, kes sellest Carterile räägib. Kuid ta poleks suutnud seda pooltki nii hästi teha, sest tal polnud vajalikku kontaktisikut. Carteril seevastu oli kontaktisik, ühe vana daami näol, kes näis informatsioonist lausa pakatavat. Kas seda võis uskuda? Carterit peeti siin piirkonnas uustulnukaks ja nüüd selgus, et tal on siin ka sugulane – või õigemini tema eksnaise sugulane. Jess teadis, et Carter pole abielus, kuid oli oletanud, et mingil hetkel oli Carteril kellegagi pikaajaline suhe või abielu olnud. Veel arvas Jess, nagu nad kõik, et see abielu oli lagunenud või lõppenud lahutusega. Nüüd, mil ta oli saanud sellele faktile kinnitust, polnud tal aimugi, millal täpselt see kõik oli juhtunud. Kui ettevaatlikult ta pidi ses suhtes käituma? Kas see oli põhjus, miks Carter riigi teisest otsast siia oli kolinud? Võttis n-ö puhkuse, et uuesti alustada … kas inimesed ei üritanud mitte sageli sellisest olukorrast välja tulla ja uuesti üritada? Arvatavasti ei olnud Carteril lapsi. Ent Jess ei saanud selleski kindel olla.
Jess märkas Carteri silmis küsivat pilku. Sõltuvalt valgusest tundusid need silmad olevat rohelised või pruunid. Täna näis Jessile, et need olid pruunid. Naine tundis end ebamugavalt, sest talle näis, et Carter loeb tema mõtteid. Ei, ütles ta endale siis, see tuleb lihtsalt sellest, et ma tunnen end süüdi. Võta ennast kokku, Jess!
„Sa usud, et keegi kasutab ülemise korruse magamistube,” ütles Carter ootamatu elevusega hääles, otsekui üritaks ka tema endalt maha raputada mingit soovimatut hoiakut. Ta kortsutas kulmu ja koputas sõrmeotstega vastu oma kirjutuslauda. „See on väga kummaline. Ja Bickerstaffe ei maininud selle kohta sõnagi? Oled sa kindel, et ta ise seal ülal ei maga?”
„Absoluutselt. Ma ju ütlesin sulle –” Jess parandas ennast kärmelt. „Ma selgitasin sulle ennist, et ta ei käi üleval. Ma nägin mingisugust voodit, mis oli tehtud lamamistoolist võõrastetoa nurka. See on arvatavasti see voodi, mida ta ise kasutab. Aga keegi on elanud seal üleval ühes neist magamistubadest, ja tolmu pühkinud jne, enne kui meie Mortoniga seda tuba nägime. Tuba on päris kindlasti kasutatud. Seda võib öelda juba sealsest õhust. See pole nii läppunud kui teistes ruumides; seal on hiljaaegu aknaid lahti tehtud. Tundub, et seal on elatud. Kuriteorühma mehed ei suutnud võtta sealt ühtegi kasutuskõlblikku sõrmejälge.”
„Nii korralikult ära puhastatud, mis?” pomises Carter.
„Jah, lausa läikima poleeritud. See paneb mõtlema. Voodile on jäetud üks tekk. Me ei tea veel, kas sealt võib saada DNA-proovi. See tekk on vastuolus kõige muuga siin majas. Selle teki on toonud inimene, kes seda tuba kasutas. Mõte, et keegi Bickerstaffe’idest võiks osta midagi sünteetilist ja nii erkroosat tundub lihtsalt võimatu. Igal juhul on seal üleval pesukummut, mis on täis vanu voodilinu ja tekke. Miks mitte neid kasutada? Jess vastas ise: „Sest see isik, kes seda tuba kasutas, ei teadnud, et seal selline linu täis kummut on. Muuseas, ma kontrollisin selle kummuti sisu. Kõik tekid selles on villased ja mõnel neist on küljes Teise maailmasõja aegsed kasutuslipikud.”
„Mind üllatab, et sa need ära tundsid,” ütles Carter naeratades.
Jess sai vihaseks. Miks ta siis poleks pidanud? „Ma olen seda embleemi ka varem näinud,” ütles ta Carterile jäiselt. „Naisühingu organisatsioon, kuhu mu ema kuulub, korraldas näituse pealkirjaga „Kodurinne”. Sind üllataks, mida kõike inimesed selle tarvis pööningutelt välja ei tirinud. Mõni tõi gaasimaski. Mõnes peres lihtsalt ei visata vanu asju ära. Bickerstaffe’id on ka sedasorti. Sa võid oma saabaste peale kihla vedada, et nad pole kunagi midagi minema visanud või midagi uut ostnud, kui see polnud just absoluutselt vajalik. Monty on kogu elu selles majas elanud. Ta päris oma esivanematelt igasugust kaami ja on aja jooksul ka ise sellele lisa kogunud. Mis seal magamistoas ka poleks toimunud, ma olen absoluutselt kindel, et Monty on sellest õndsas teadmatuses.”
„Sellepärast, et ta väidab, et pole kunagi ülemisel korrusel käinud,” ohkas Carter. „Me ei saa kõike puhta kullana võtta, mida ta räägib. Ta võib vahel sinna üles sattuda ja unustab siis lihtsalt ära, millal ta seal viimati käis. See on tema kodu. Miks ta ei võiks siin aeg-ajalt pisut ringi käia?”
„Kui Monty oleks näinud ühel oma vooditest erkroosat nailontekki, oleks ta seda märganud ja ta oleks selle meelde jätnud!” vaidles Jess vastu.
Carter tõstis lepitavalt käe. „Arvatavasti on sul õigus. Minu meelest on see lihtsalt väga kummaline. Aga samas, kõik näivad olevat nõus, et Monty ise on väga kummaline, isegi kui ta pole päris segane, nagu sa selle kohta ütled. Ma arvan, et sa pead temalt selle kohta otse küsima. Kuidas sulle ka ei tunduks, on siiski võimalik, et ta ei taha vabatahtlikult avaldada meile infot, mis tema meelest pole meie asi. Olen selliseid inimesi varemgi kohanud. Bickerstaffe ei ole seltskondlik. Ta ei kavatse avada end ei sulle ega kellelegi teisele ja jagada oma salajasemaid mõtteid. Arvatavasti leiab ta, et mida vähem ta politseile räägib, seda varem me lahkume ja jätame ta rahule. Sa pead talle selgeks tegema, et tõde on hoopis vastupidine.”
„Ma kavatsen täna pärastlõunal sõita proua Harwelli juurde koju ja teda uuesti intervjueerida. Aga ma pean väga hoolikalt läbi mõtlema, kuidas öelda Montyle, et tema majja on sisse tungitud. Ma ei taha teda ära hirmutada. Ta on väga vana.” Jess teadis, et tema jutt mõjub jonnakalt.
„Hüva, oletagem, et Monty ei tea oma külalisest või külalistest midagi. Järgmine küsimus on: kas need külalised on seotud tolle surnud mehega seal alumise korruse võõrastetoas? Ja millal toimus see suurpuhastus seal toas? Kui viirastuslikud külalised panid surnukeha sinna diivanile, pidid nad olema huvitatud sellest, et majast enne välja saada, kui Monty koju tuleb ja neile peale satub. Seega, kas me peame uskuma, et nad otsisid välja tolmuimejad ja harjad ja veetsid umbes pool tundi ülemise korruse tuba koristades?” Carter raputas pead. „Ei,” ütles ta kindlalt. „Siin puudub küll igasugu loogika.”
Seekord pidi Jess temaga nõustuma. „Seersant Morton arvab, et toda tuba kasutati kokkusaamisteks.” Tundes mingil põhjusel piinlikkust ja arvates, et ta mõjub naeruväärselt, lisas