üks või kaks korda nädalas. Ja kui nad tulid, leppis Eli nende juuresolekuga nagu sugulaste külaskäikudega ikka. See tähendab, et ta eriti ei rõõmustanud nende üle, aga teisest küljest võttes, ei ajanud nad tüütut juttu. Ja tõtt öeldes ega saa oodatagi, et surnud on jutukad.
Ta eelistas praegust vaikimist alalisele norimisele ja süüdistamisele, mis oli iseloomulik nendele laua ümber istumistele, kui nad veel elus olid. Aga isegi praegu, isegi vaikivalt, õnnestus neil teda nõelata.
Vend näiteks tegi seda köiega oma kaela ümber. See pahandas Elit, sest see polnud mitte ainult taktitu, vaid ka vale. Nathan oli kasutanud enda vangikongis üles poomiseks ribadeks rebitud ja kokkusõlmitud padjapüüri. Kust ta oleks seal korralikku köit saanud? Tüüpiline Nathan – alati püüdis temast targemana näida!
Ema istus tusaselt, põrnitsedes pesemata potti (Eli ei kavatsenud seda ainult ema meeleheaks kasida) ja pühkides köögirätikuga vereplekki kleidi rinnaesisel.
Isa pilk oli suunatud üle Eli õla aknasse. Ta särk oli üleni verine, aga ta ei teinud sellest väljagi. Eli mõtles endamisi, et kas ema patsutab sellepärast rätikuga kleiti, et Nathan istub tema vastas ja ema tahab talle ta tegu meelde tuletada. Aga Nathan ainult irvitas, köis kaelas.
„Ma ei saa aru, miks sa enesega nii rahul oled, Nat!” ütles Eli talle. „Igatahes toimus seal veel üks tapatöö, nii et sina pole selle talu ainus mõrtsukas. Näed? Pole sa midagi nii eriline!”
Nathan näppis köit ja muigas. Natile ei saanud kunagi midagi öelda. Tema teadis alati paremini.
Ema pööras oma sünge pilgu kastrulilt Elile. Kui talus oli midagi halvasti, süüdistas ta alati Elit. Aga küsimus polnud temas, ega ju? Küsimus oli olnud Nathanis. Nagu isagi, vahtis ta ikka veel üle Eli õla aknast välja. Aga ta oli kuulnud uudist. Ta krimpsutas pahaselt nägu nagu alati.
„Pole minu süü, et võmmid majja tungivad!” kaitses Eli ennast. „Ma ütlesin neile, et keegi pole seal käinud pärast seda, mida Nat tegi. Aga nad võtsid võtmed. Mind pole teil vaja süüdistada.”
Aga nad süüdistasid teda alati.
„Tehke minekut, kogu see kamp!” käratas Eli, kes oli väsinud sõnatust seltskonnast, kelle välja ütlemata, aga lakkamatu kriitika tekitas mässumeelt.
Seda nad kuulekalt tegidki, kadudes Chiantipudelimustrilise kareda tapeedi taha. Pagana tobe muster tapeedi jaoks, mõtles Eli, isegi kööki. Ühel heal päeval kisub ta selle maha ja värvib seinad üle.
„Parem vist mitte,” ütles ta oma eakale vöödilisele kassile, kes uksest sisse oli jalutanud. Loomale see seltskond ei meeldinud ja ta kihutas alati nende ilmudes uksest välja otse tagahoovi. „Parem, kui siin midagi ei muuda. Neile see ehk ei meeldi ja siis on neil veel rohkem põhjust mind vihaselt vahtida.”
Kass liikus köögis ettevaatlikult ringi, et olla nende kadumises kindel. Siis hüppas ta ootamatult Elile sülle, surus pea Eli ja laua vahele, et näpata ta taldrikult raasukesi.
Eli mõtles, kas see lehmalaudast surnult leitud tüdruk tuleb ka edaspidi laua ümber istuma. Lõppude lõpuks leiti ta nende talust. Seega on ta natuke nagu pereliige.
Nüüd, kui pere oli ära auranud, mõtles ta peekoniga praetud eilseid keedukartuleid sööma hakates ikka veel sellele. Tema ja vana Tibs, kes valmistus peekonilõhna haistes hüppeks, on jälle omaette… vähemalt mõneks ajaks.
Aga nad tulevad tagasi.
viies peatükk
Laupäeva hommikul taipas Jess kohe, et ta oli valinud talli juurde minekuks vale aja, eriti nüüd, kui seal toimuvad korraga ratsutamistunnid ja hobuste hooldamine. Ta astus autost välja ja silmitses kahte rida natuke räämas, laudadest ehitatud ja lainelisest plekist katusega latreid, mis vajaksid kohendamist. Kui sajab, mõtles ta, koliseb katus kohutavalt. Aga küllap on hobused sellega harjunud. Kahe latrirea vahel oli midagi aiasarnast, kus seisid vana vann, millest oli saanud hobuste joogiküna, virn heinapalle ja sõnnikuhunnik – viimane auras kergelt. Õue tagumises otsas seisis paar autot ja nende taga nägi Jess koplit mitme madala hüppetakistusega.
Ta oli varajane, kuid siin oli töö juba alanud, sõnnik oli juba välja loobitud ja levitas kirbele hobuselõhnale lisaks veel erilist sooja haisu. Suurem osa hobustest oli väljas. Kaugemal oleva rühma juures seisid inimesed, kes olid Jessi arvates omanikud. Ilmselt on nende loomad siin hooldusel. Üks väga väike tüdruk, kelle käed ulatusid vaevu hobuse turjani, harjas energiliselt prullakat poni. Kaks lähemat looma olid ratsutamiseks saduldatud ja ühe selga upitas end kohmakalt pikk piitspeenike noormees. Kogenematut ratsanikku tajuv hobune tõmbas kõrvad lidusse ja trampis tagajalgadega. Turske naine hoidis tal valjastest kinni ja lausus rahustavaid sõnu, alguses hobusele, siis ratsanikule.
„Rahu, rahu… Kas kõik on korras, härra Pritchard?”
„Jah, suurepärane, Lindsey!” vastas noormees natuke liiga reipalt.
Lindsey lasi rakmed lahti ja härra Pritchardi enesekindlus vähenes.
Jess läks naise juurde.
„Tere hommikust, kas teie olete omanik?”
Lindsey pööras oma tedretähnilise näo Jessi poole. „Ei, omanik on Penny, Penny Gower. Ta on kontoris.” Ta osutas rea viimasele latrile. „Kas te tulite ratsutamistundide pärast või soovite latrit üürida? Kui te pole broneerinud…”
„Ei,” ütles Jess, võttis töötõendi ja näitas seda.
„Ahsoo, muidugi…” ütles Lindsey. „See on selle Cricket Farmi pärast?”
Ärevus, mis oli siginenud tema häälde kandus üle hobusele, kelle seljas istus algaja ratsanik Pritchard. Loom hakkas uuesti trampima ja liikus tagurpidi.
„Oehh! Paigal!” lõõtsutas Pritchard.
„Pole midagi, härra Pritchard, patsutage teda kaelale.
Pritchard naaldus ettepoole, et ulatuda hobuse kaelani, ja patsutas seda närviliselt.
Millegipärast ma ei usu, mõtles Jess, et härra Pritchard aasta ratsutajaks kroonitakse.
„Ja kes olete teie?” küsis Jess noorelt naiselt.
„Lindsey, Lindsey Harper. Aga ma ei oska teid aidata,” kisas ta kähku. „Ma olin reedel siin, aga ainult seetõttu, et härra Pritchard tuli tundi. Me ei ratsutanud farmi läheduses, ainult siin väljal. „Ta näitas käega. „Ja ma ei sõitnud sealt ka koduteel mööda, kahju küll.”
„Ma lähen siis ja otsin proua Goweri üles,” ütles Jess. Ta osutas teistele hobustele. „Kas need on omanikud, kes neid korrastavad?”
„Jah, need loomad on meil kostil. Enamik omanikest käib siin nädalalõppudel. Penny ja mina talitame neid muul ajal. Meil on siin ka paar Pennyle kuuluvat ratsahobust. See on üks nendest.” Ta osutas hobusele, kelle seljas istus Pritchard.
Lindsey pööras ennast teise saduldatud hobuse poole ja asetas omanikukäe ta lakale. „Ja see siin on mu vana semu. Ma hoian teda siin ja temast on siin ka kasu, mis?”
Hobune pööras pea tema poole, sirutas kaela ja müksas omaniku õlga.
„Ta muutub kannatamatuks,” ütles Lindsey taktitundeliselt.
„Muidugi, ma ei pea teid enam kinni.” Kontorisse suundudes ja Pritchardist möödudes naeratas Jess noormehele.
Härra Pritchard naeratas vastu ja tundes ennast tähelepanu keskpunktis, hoidis ta parema käega lõdvalt ohje, vasak käsi reiel, küünarnukk väljapoole suunatud – poos, mida võib näha ratsaväeohvitsere kujutavatel vanadel piltidel. Püüe uhke välja näha oli üsna ebaloomulik, aga Pritchardi auks peab ütlema, et ta vähemalt üritas. Tõsi, rohkem küll enda kui Jessi veenmiseks.
Kontori juurde jõudes, kuulis Jess hääli. Seega polnud ta esimene külaline ja kes iganes oli temast ette jõudnud, oli see kileda häälega naisterahvas. Seda, et kontor oli olnud enne hobuselatter, reetsid talliuksed, mille pooled käisid haakidega seina külge kinni. Jess vältis sissepääsu