ja ta oli väsinud. Ta oli nädalalõppu väga oodanud.
Nad jõudsid kahe pehmele pinnasele pargitud auto juurde. Üks nendest, tõdes Jess pahaselt, oli politsei patrullauto. Teine oli mõlkis veoauto, koormaks vanad kodumasinad, lömmis potid, kriibitud pesumasinad ja miski, mis nägi välja nagu toitlustusettevõttes kasutatav kohvimasin. Kui nad jõudsid veoauto juurde, avanes kabiini uks ja sellest ronis alla kulunud sviitris ja määrdunud teksapükstes jässakas mees ning seisis neile risti ette.
„Kes te olete?” urises mees.
„Inspektor Campbell,” ütles Jess. Ta osutas Philile. „Seersant Morton.”
Phil võttis kuulekalt töötõendi ja näitas seda.
Väikesed tumedad silmad uurisid seda hoolikalt ja pöördusid tagasi Jessi poole, uurides teda sama hindavalt, enne kui kuskilt näruse sviitri seest kostis kähe mõmin. „Mina olen Eli Smith ja see siin…” Härra Smith viipas päikesest põlenud käega. „See siin on juhtumisi minu õu ja minu maa.”
„Kas teie olete see härra, kes teatas laiba leidmisest?”
„Jah,” vastas Smith. Ta tõmbas suu prunti. „Et siis naisterahvas?”
„Ma sain aru, et see on naisterahva laip,” vastas Jess meelega mõistmatut teeseldes.
Tumedatesse silmadesse ilmus hetkeks heakskiitev läige. Eli Smith pole loll. Aga võib-olla meeldib talle seda mängida, mõtles Jess.
„Niipaljukest kui mina tean, siis jah. Ma ei jõlkunud siin eriti ringi. Ma helistasin teile. See on teie rida,” lisas Eli kõrgilt. „Minu rida on vanakraam.”
„Seda ma näen.” Jess silmitses autokoormat. „Kust te seda kõike hangite?”
„Täiesti seaduslikult!” vastas Smith kähku. „Mul on kviitungid olemas.”
„Nii et te ei pea siin talu, härra Smith?” otsis Morton ettevaatlikult kinnitust.
Tumedates silmades süttis põlglik tuluke. „Ei, ei pea jah. Talupidamine ei tasu ennast enam ära. Ma hoian maad alles, kuni…”
„Kuni mida?”
„Ah…” ütles härra Smith ja pani pahkliku sõrme nina juurde. „Vaat seda, jah?”
Jess ohkas. „Rääkige, kuidas te laiba leidsite, härra Smith.”
Eli käitumine muutus. Ta tiikpuukarva näole levis puna. „Minu valdustes! See on sissetung!”
„Kui te ei pea talu, milleks te seda kohta siis kasutate?”
„Ma ladustan siin oma kaupa,” vastas härra Smith väärikalt. „Kas te ei näe või?”
„Kui te nii ütlete. Kas te elate siin, kuigi ei pea farmi?”
See küsimus teenis ära veel ühe põlgliku pilgu. „Ei, ei ela, ja te ei esitaks säherdust tobedat küsimust, kui läheksite ja vaataksite maja. See on laudadega kinni löödud ja tühi ja selle katus on kehvas seisus. Iseenesest mõista,” jätkas Eli, manades oma laiale näole haleda ilme, „pole minusugusel vaesel vanamehel selle parandamiseks raha.”
„Miks te siis farmi maha ei müü?” küsis Phil. Vihma käes seismine oli talle vastukarva ja ta tammus jalalt jalale.
„Ma ütlesin teile,” vastas Eli pahuralt, „et ma ootan õiget aega.”
„Napakas,” pomises Phil Morton endamisi.
Jess oli liikunud paar sammu eemale, et näha tee poolt vaadates paremini õue ja arutleda, mida mööduja võis või ei võinud näha. Ta sikutas vihmajope luku lõuani kinni, surus käed taskutesse ja soovis, et võiks kapuutsi tiheda vihma kaitseks pähe tõmmata. Vesi hakkas läbi ta lühikeste kuldpruunide juuste peanahani tungima. Aga tihedalt pea ümber tõmmatud kapuutsis oli midagi ebaväärikat, mis oleks muutnud ta pigem uudishimust sündmuspaigale sattunud mööduja sarnaseks. Ja pealegi peavad inimesed nägema, kes ta on. Ta on nagu kuningas, kes kergitab sõjaväljal kiivrit, et võitlussalgad näeksid, kes juhib vägesid.
Jäta järele! mõtles ta. Sa pole Henry V, sa oled lihtsalt ületöötanud politseinik, ja taeva päralt, täna on reede. Miks juhtuvad seesugused asjad alati riiklikel pühadel ja nädalavahetustel?
See on su töö, su enda valik, sosistas vaikne hääl ta peas. Politseisse astudes loobusid sa normaalsest elust. Jessil oli kahtlus, et hääl kuulub ta emale. Kumbki vanematest ei mõistnud ta soovi politseiga liituda. Nad nõustusid sellega vastumeelselt, aga ema oli siiani vastu ja nimetas seda raiskamiseks. Mille raiskamiseks oli Jess ükskord rumalast peast küsinud. „Elu, mis sul oleks võinud olla!” oli kõlanud pahane vastus. Jess rohkem ei küsinud.
Isal, kes oli kandnud suurema osa elust sõjaväemundrit, oli Jessi töö vastu rohkem austust, kuigi ka tema oleks soovinud tütrele mõnda muud ametit. „Ma ei saa öelda, et see mulle eriti meeldib,” oli ta öelnud, kui Jess oma otsuse teatavaks tegi. „See pole just see, mida ma oleksin soovinud. Aga kui see on see, mida sa tahad, siis olgu nii. See on austusväärne amet. Aga küll sa näed, et karm.”
Ta mõtiskles nüüd hetkeks selle üle, kas isa arvas, et ta leiab selle liiga karmi olevat ja loobub peagi. Jess polnud loobunud ja isa polnud sellest enam kunagi juttu teinud.
Phil seisis endiselt veoauto kõrval ja küsitles tunnistajat. Jess nägi silmanurgast, et nende kehakeel räägib nii mõndagi. Phil hakkas muutuma pahuraks. Ja mis puutub tunnistajasse… too oli üsna sõjakas ja seisis seal, suur ümar pea tugevate õlgade vahel, ja põrnitses Phili. See väljendas kaitsepositsiooni, mis oli tegelikult suitsukate. See oli mõeldud millegi varjamiseks. Jess mõtles hetkeks, kas see võiks olla hirm.
„Nonii, härra Smith, te sõitsite täna siia õuele koormat maha panema. Seda te vist ütlesite, kui meile helistasite!” müristas Morton natuke liiga ägedalt.
„Siis te teate juba vastust. Mitu korda ma pean seda ütlema?”
„Tähendab, juhuslik käik? Ma pean silmas, et te ei käi siin regulaarselt?”
„Mõnikord…” vastas Eli põiklevalt.
„Kas tänase tuleku ainus põhjus oli koorma maha laadimine? Või ootas teid siin keegi?”
„Ei tea, kes? Siin pole kedagi.”
„Aga te ei sõitnud otse õue. Te jätsite auto siia välja seisma. See tähendab, et te oleks pidanud kogu selle kraami väravast sisse tassima.” Phil osutas kodumasinakoormale. „Nii rasked asjad ühe inimese jaoks. See oleks olnud raske pingutus. Miks te sisse ei sõitnud? Siis oleksite võinud kasti ronida ja asjad lihtsalt maha lükata. Kas see poleks olnud mõistlikum?”
Phil Mortonis oli midagi jahikoeralikku. Ta ei jätnud enne, kuni on saanud oma küsimusele rahuldava vastuse. Morton oli tugeva kehaehitusega ja pikkust oli tal just nii palju, kui politseiniku alammäär lubas. Ta oli sellest teadlik. Jessile meeldis Phil ja ta hindas tema võimeid, kuigi temaga polnud alati lihtne koos töötada. Koeravõitlus, mõtles Jess neid kahte nähes äkitselt, kui talle meenus pilt ajalooraamatust, millel kujutati seda ammuunustatud jõhkrat sporti. Suur võimas loom ja väiksemad, aga energilised koerakesed teda näksimas. Mõnikord oli seesugusest meetodist kohmetute ja lihtsameelsete tunnistajate puhul kasu. Aga Jess kahtles, et see härra Smithi puhul õnnestub.
„Mõtlesin, et vaatan enne natuke ringi,” ütles Eli ennastõigustavalt.
„Kas te teete alati nii? Vaatate enne natuke ringi?”
„Mitte alati, aga viimasel ajal… noh, praegusel ajal liigub ringi kõiksugu rahvast, ei või iial teada.”
„Kas te peate silmas kedagi kindlat?”
„Ei, üldiselt,” vastas Eli nüüd juba selgelt varglikult. Ta kogus ennast. „Ja oli ka põhjust, eks? Sest mu lehmalaudas on surnud naine.” Ta põrnitses altkulmu. „Minul pole sellega mingit pistmist! Mina ei tahtnud teda leida. Tal pole mingit õigust siin olla ja ma loodan, et te võtate ta minnes kaasa. Ega te ei jäta teda ometi siia vedelema?”
„See