variant, Andrew,” ütles Penny veendunult. „Isegi kui sa oleksid vaba, ei tuleks meil midagi välja. Jah, mina ei purjetaks mööda Euroopa jõgesid üles-alla ega mängiks jõukatele vanuritele lapsehoidjat, aga ma veedaksin kogu oma aja siin.”
„Mu armas hea emake,” ütles Andrew igatsevalt, „luges ajalehesabade armastusromaane, kus abielluti armastusest.”
„Ma ei ela ajalehesabade armastusromaanide järgi, ega ka sina.”
Mees krimpsutas nägu ja pööritas silmi. „Julm, julm maailm…”
„Jah, seda see on.”
Vari libises üle ukseava ja mõlemad vaatasid sinnapoole.
„Jälle sajab,” teatas Selina Foscott lühidalt. „Me viime Sultani latrisse, Charlie saduldab teda praegu lahti. Noh, siin ta ongi.” Charlie ilmus nähtavale, sadula raskuse all lookas, ratsmed poris lohisemas. „Pane need siia,” kamandas ema. „Kas kõik on korras?”
Viimane küsimus oli esitatud Pennyle, ja enne kui too jõudis vastata, et ei, kõik ei ole korras, tegi Selina juba minekut.
„Vabandust, me peame ruttama. Tee kähku, Charlie, hüppa autosse! Näeme homme, kui ei saja. Kui sajab, siis nädala lõpus.”
Ja läinud ta oligi. „Näed nüüd?” sisises Penny. „Vii Sultan latrisse, sadulda lahti, viska kõik siia… aga ei ainsat sõna looma pesemisest või harjamisest, kapjade puhastamisest ja muust sellisest. Ei midagi varustuse kasimisest.” Ta osutas nahkesemete hunnikule põrandal. „See jäetakse minu või Lindsey mureks.”
„See käib looma hooldustasu hulka, või vähemalt nii ta arvab.”
„Valesti arvab. See ei käi hooldustasu hulka! Ta maksab looma latrikoha, toidu, sõnnikuloopimise ja hoolitsemise eest, mis on õiglane hind. Me käime Sultaniga väljas, kui Charlie ei saa kooli pärast tulla. See on pidev ja töömahukas, rääkimata ajakulust. See kõik ei tasu ära, kui nad käivad siin sandi ilmaga nagu täna, kihutavad looma takka, kuni see on üleni mudane ja higine ning tormavad siis koju! Mis vahet on sellel…” ta osutas näpuga sadulale jalge ees, „või mustal pesul magamistoa põrandal, oodates, et keegi selle ära koristaks ja puhtaks peseks? Igatahes käib looma eest hoolitsemine omanike kohustuste hulka. Ma ei ole ta teenija!”
„Ütle seda talle.”
„Selinale ei saa midagi ütelda.”
„Sa võid talle ütelda, mingu oma poni ja hädapätakast lapsega kuskile mujale.”
Penny ohkas. „Ta on otsustanud teha Charlie’st ratsasportlase – kuigi ei Charlie’l ega Sultanil pole selleks annet – ja see tähendab Charlie jaoks aastatepikkust treenimist ja talli, kus hobuseid hoida.”
„Tõsta maksu.”
„Ma ei söanda. Küsin niipalju kui saan. Sa oled ehk märganud, et see siin pole luksuslik asutus.”
„Ma armastan sind.”
„Kuula, mis ma räägin. Mul pole vaja rohkem komplikatsioone, Andy. Ei, sa ei armasta mind. Sa imetled mind, sest ma rassin siin kõige kiuste, mis tähendab, et ma peaksin laskma oma mõistust kontrollida. Põhjus, miks ma siin jätkan – peale sinu abi ja Lindsey pühendumise –, on see, et Eli Smith rendib mulle odavalt kopli ega pane pahaks, kui ma karjatan oma loomi naaberpõllul, mida ma tegelikult ei rendi. Kuigi ta ise seda ei kasuta.”
Andrew kibrutas kulmu. „Veider vanamees see Eli, ja riukaline ka.”
„Jah, seda ta on, aga usaldusväärne. Isegi siis, kui keegi tahab ühel heal päeval ta maad ära osta, ei vea ta mind alt. Aga see selleks. Minul maa ostmiseks raha pole.”
Vesi oli keema läinud ja aur täitis väikese ruumi. Andrew tegi teed ja ulatas Peggyle kruusi, millel oli väike kild servast puudu.
„Aitüma,” ütles ta kruusi vastu võttes. „Imelik, et me siin Elist räägime…” Penny jäi äkitselt vait.
„Mis siin imelikku on? Peale Eli enda.”
Penny rüüpas teed, pomises: „Ahjaa,” ja pani kruusi Mackenzie’ loomaarstiarve peale. „Siia tulles sõitsin ma tema õuest mööda. Tead küll, seal mäepervel, kus on vana talumaja ja kõrvalhooned. Eli ladustab seal oma kaupa.”
„Seda vana kola?”
„Ta nimetab seda kaubaks.”
„Mina nimetan seda ladestatud rämpsuks. Miks ta seal ei ela? Farmis?”
„Sellepärast, et majas kummitab, küsi ükskõik milliselt vanalt olijalt tahes. Seal pandi toime õudne kuritegu.” Peggy jäi vait.
„Oh jaa, ma olen kuulnud. Eli levitab seda lugu, vana kelm nagu ta on. Kuulujutud kummitusest on hea nipp hoida ringinuuskijaid kohast eemal.”
„Ma ei tea, kas jutt on Eli väljamõeldis või miks ta pidi selle leiutama, aga ta ei ela seal ja see sunnib inimesi arvama, et selle kohaga on midagi lahti. Ma ei taha öelda, et Eli usuks keskööl ringi hõljuvaid viirastuslikke olendeid. Aga samas võivad ta mälestused pöörduda tagasi eluperioodi, mida ta tahaks unustada. Sel juhul võib-olla kummitab temas endas, mitte majas, kui sa mu mõttest aru saad?”
„Võib-olla sellepärast mõned inimesed näevad kummitusi ja teised ei näe,” pakkus Andrew. „Kummitused tulevad meie seest, mitte väljastpoolt.”
Tekkis kohmakas paus. „Kuule,” ütles Penny seejärel kärmelt, „kas sa tahad teada, mis seal kummalist oli, või ei taha? Natuke maad pärast talu pöörab põllule kitsas tee. Seal seisis auto, uhkemast uhkem hõbehall Mersu. Ma olen kindel, et siinkandis pole kellelgi seesugust.”
„Juht hüppas heki taha häda tegema.”
„Ei, ei, see ongi imelik. Ta oli autos, püüdis ennast peita, küürutas ennast esiistmel armatuurlaua alla. Aga ma nägin teda üsna selgesti.”
„Ahaa! Mõistatuslik lugu. Ma sõidan tagasi ja vaatan, kas ta on ikka veel seal.”
„Vaevalt.”
„Kui ta sõitis seda teed pidi, oleksime teda näinud.”
„Ei, ei oleks. Me mõlemad kõlkusime tara juures ning vahtisime Sultanit ja Charlie’t. Sellega meenub mulle, et ma pean minema vaest Sultanit vaatama.”
Andrew küsis mõtlikult: „Kas sul on Eli telefoninumber?”
„Mobiili oma, miks sa küsid?”
„Ma helistan talle ja ütlen, et mingu ja kontrolligu oma õuepealset. Meie teada pole tal seal muud kui vana kola. Aga Eli on kaval kui kapsauss. Tal võib olla seal midagi väärtuslikku, midagi, mida saab kummitusmaja-juttudega nuhkijate eest kaitsta. Kui seal luusis ringi võõras, kes ei tahtnud ennast sulle näidata, tahaks Eli sellest kindlasti teada.”
Penny võttis riiulilt vana koolivihiku. „Siin need on, vajalikud telefoninumbrid. Eli mobiili oma ka. Aitäh, Andy, et läbi astusid ja teed keetsid. Aga nüüd ma pean küll minema Sultanit vaatama.”
Kui ta väljus, jäi mees telefoniraamatut lehitsema.
kolmas peatükk
„Milleks enam rehvijälgede pärast muretseda?” küsis seersant Phil Morton retooriliselt. „Miks mitte sõita otse sisse ja suurem osa jälgedest hävitada?”
Ta peatas auto tee äärde pargitud sõidukiterea lõpus. Mõlemad nägid, et eespool oli paar autot sõitnud kõvalt teekattelt taluõue sissepääsu kõrvale rohule. Phil Mortonil oli õigus olla nördinud ja pahane. Paljud jäljed on kindlasti kustutatud. Nad ronisid autost välja ja Morton tõmbas krae üles. Oli hakanud sadama vihma – jälle! – ja seda langes alla peente lakkamatute niredena. Kehv suvi tüüris sünge sügise poole.
„Dave Nugent tegi õigesti, et põgenes Algarve’i, kaasas golfikepid ja pudel päevituskreemi,” torises Morton, leidnud uue põhjuse virisemiseks.
„Doktor Palmer on siin,” ütles Jess, kui nad möödusid tuttavast