e>
üks
Lift oli jälle rikkis. Väsinud kiirest päevast, muljutud kojusõidust ülerahvastatud trammis, tolmune kõndimisest piki päikesest lõõskavat tänavat, põrnitses Meredith Mitchell pahaselt lifti. Mitte et selle rikkisolek midagi ennekuulmatut või üllatavat olnuks. Lift oli muuseumieksponaat, kokku pandud kaunistustega malmvarbadest nagu ahvipuur mõne Victoria-aegse kollektsionääri eraloomaaias. Varvad puhkesid ülemises otsas metalseteks akantuselehtedeks ja hammasratastikuks, mis oli uhkusega täies hiilguses eksponeeritud, sarnanedes millegagi Boy’s Own’i1 aastaraamatust. Ühe akantusevõrse külge kinnitatud ja saksakeelsete sõnadega stantsitud metallplaat osundas, et lift oli paigaldatud Austria-Ungari impeeriumi kõrgajal. Keegi tarkpea oli hankinud – ilmselt reisil üle piiri Viini – piltpostkaardi Franz Josephi portree reproduktsiooniga ja kinnitanud selle kleeplindiga siseseinale. Sinna see jäigi ning vanaldane horvaadist kojamees kohtles seda säärase hardusega, mis tavaliselt pühapiltidele osaks saab. Meredith tegi vanale, sinises messingnööpidega sõjaväekuues morsavuntsidega imperaatorile grimassi. Täna oli lift kogu täiega tema imperaatorliku kõrguse, Franz Josephi päralt.
Ta korjas üles dokumendimapi ja asutas end kivitrepi laugetest käänakutest üles ronima, liibudes väsinult trepikoja seina ligi. Vaatamata murenenud värvile, ämblikuvõrkudele võlvidel ja pikkamisi tolmuks muutumise õhustikule, oli korterelamul ikka veel fin-de-siècle’i elegantsi: trepid, millel Meredith praegu neljanda korruse poole rühkis, olid piisavalt laiad, et mahutada krinoliine. Kuid küte töötas harva korralikult, torustik oli ettearvamatu, keldrites olid rotid ning mõnikord võttis mõni neist vale suuna ja jõudis kõrgematele korrustele. Kord väljus Meredith hilja õhtul korterist ja leidis oma ukselävelt vurrusid peseva roti. Ometigi meeldis talle see maja ja ta ei kadestanud konsulaadi teisi töötajaid nende moodsamate korterite pärast äärelinna uuselamurajoonide kõnnumaadel hingetutes, korrapärastes majakarpides. See seadis asjad õigesse perspektiivi; andis külastajale vandeseltslasliku, kuid samas ka kergelt õela silmapilgutusega märku, nagu mõni kuhtunud vana boulevardier, kes ei ole mitte kogu oma bravuuri kaotanud. Lõppude lõpuks hoolitseb aeg – ühel või teisel viisil – kõikide meie püüdluste eest.
Kergelt hingeldades ja umbsel trepimademel higistama hakates jõudis Meredith oma korteri ukse ette. Koristaja Marija oli täna käinud ja nühkinud läikima messingist postkasti, millel siiani seisis kulunud gooti kirjas „Briefe”. See ei tähendanud, et ükski praeguse aja postiljon oleks end vaevanud postikoti siia üles vedimisega. Kogu post jäeti alumisele korrusele sissekäigu seinale kinnitatud nummerdatud metallkastidesse. Teiste inimeste post. Meredithi isiklik post, kui ta seda üldse sai, saabus kindla kulleriga, presentkotis koos diplomaatilise postiga viisakalt Londoni Väliposti Kontorisse. Kuid tõsi on, et isiklikke kirju sai ta haruharva.
Kodused ei unusta sind pärast aastatepikkust välismaal töötamist küll ära, kuid ühenduse pidamine muutub üha suuremaks pingutuseks. Vähemalt nii ütles Meredith endale. Elud kulgevad eri suundades ja aina väheneva ühisosaga jäädakse aja jooksul üksteisele võõraks. Meredithi vanemad olid surnud. Õdesid-vendi tal polnud. Ta pidas katkendlikku kirjavahetust paari vana kooliaegse sõbraga – eelmiste jõulude ajal polnud üks neist kirjutanud, saatis ainult kaardi, ja järgmisteks jõuludeks ei ilmu arvatavasti isegi kaarti –, kuid nad mõlemad olid abielus, perekonnad kasvasid ning nad said õigesti aru, et Meredithi ei huvitaks nende perekonnaelu pisiasjad. Tema ainuke lähisugulane, nõbu, oli ainus, kes sellesse kategooriasse ei kuulunud. Eve Owens elas sündmusterikast elu, milles koduseid sündmusi kippusid varjutama juhtumused, mida ta „äriks” nimetas. Nemad kaks suutsid küll ühendust pidada – parasjagu. Kas see ka hea oli, on hoopis teine asi.
Täna oli saabunud kiri, mis täitis Meredithi rõõmu ja rahutusega. Eve’i uudiste lugemine tegi alati rahutuks. See äratas vanu, pooleldi maha maetud mälestusi, mis olnuks parem rahule jätta. Asekonsul Toby Smythe, kes jõudis erakirjade juurde alati esimesena, oli toonud saadetise Meredithile, öeldes tähendusrikkalt: „Aga palun!”, mis oli seletatav tõsiasjaga, et Eve oli mõtlematult oma nime ja aadressi kirjutanud ning Toby oli seda lugenud. Temast kiirgas väljaütlemata küsimusi, kuid Meredithi silmade teraskõva pilk peatas mehe neid esitamast – vähemalt selleks korraks. Meredith oli võtnud kirja, lausudes otsusekindlalt „tänan väga”, kuid polnud seda avanud, isegi mitte pärast seda, kui Toby oli solvunult minema läinud. Ta asetas kirja oma lauale ja istus seda vaadates, enne kui selle kiirustades, ikka veel avamata, taskusse toppis. Nüüd, võtit otsides, tuletas kiri ennast krabisedes ja jäigalt vastu sõrmi hõõrdudes meelde.
„Sa oota väheke!” ütles Meredith vaikselt kirjale. Ta sisenes korterisse. Marija ei olnud jätnud endast maha muud kui õhus hõljuva poleerimisvaha lõhna. Meredith asetas koti maha, riputas mantli üles ja läks kööki, et kann tulele panna. Nagu selle ajastu korterites tüüpiline, olid eluruumid määratu suured ja köök tilluke marmorpõrandaga kambüüs, kus kokk higistas, mahtudes vaevu ümber pöörama, samal ajal kui perekond istus ja hõikus üksteist tohutu võõrastetoa kummastki otsast. Meredith toimetas kiirustamata, meisterdades maapähklivõiga leiba, mida ta aga ei tahtnudki. Viimaks viis ta kirja, tee ja võileiva ruumikasse salongi ja asetas kandiku pealetükkivalt moodsale puidust mööblitükile, mis pidanuks ametnikkona määruse kohaselt tema vajadusi rahuldama. Hetk, mida ta oli edasi lükanud, oli nüüd käes. Ta võttis istet õhtupäikese viimases valguses ja heitnud pika umbuskliku pilgu siledale vandlikarva ümbrikule, avas selle.
Pole ime, et ümbrik nii raske oli. See sisaldas kirja ja kaarti. Kaart, nagu varsti ilmnes, oli maitsekas lõiketehnikas pulmakutse. Hetkeks arvas Meredith, et Eve’ile on tehtud ettepanek neljandat korda jah-sõna öelda, kuid kiire vaatlus näitas, et tulevane pruut on Eve’i tütar ja Meredithi ristitütar Sara.
Kibeda kahetsuse värske laine ümbritses ta kauge mälestusega külmast kirikust ja nutvast imikust. Tema vaimusilmas oli noor, kaunis ja võluvalt emalik Eve, kelle kõrval seisis Mike, tore isa, kes oli olnud nii uhke oma pisitütre üle. Peale Meredithi oli ristivanemaiks veel üks paar, kuid nende nimed oli ta täiesti unustanud. Ta oli olnud väga noor ristiema ja see sündmus oli olnud talle raskeks koormaks. Ta oli tundnud tohutut vastutust. Ta oli olnud ka süütunde ohver. See pani soovima, et ta Eve’i, keda ta tõesti armastas, vihkaks. Ta oli tunnetega, mis teda hirmutasid, mida ta ei mõistnud, mis ühtaegu joovastasid ja õnnetuks tegid, sellesse iseäralikku noorukiea purgatooriumisse luku taha pandud.
Nad olid moodustanud võluva, väliselt ühtse trio: kaunis naine ja ema, ilus laps ning uhkust tundev noor isa ja abikaasa. Seistes täpselt nende vastas, surutuna vastu sammast, pugedes kõrge nikerdatud kivist ristimisastja varju, soovis Meredith surra, vajuda läbi igivana kiriku ebatasaste põrandaplaatide otse alla krüpti ja ühineda surnutega, kes on sealpool kõiki lihalikke piinu. Siis oli ta uskunud, et ta on vist küll maailma kõige õelam inimene. Vikaar esitas poollauldes ristivanematele küsimuse: „Kas te ütlete selle lapse nimel lahti saatanast ja kõikidest tema tegudest, selle maailma tühisest hiilgusest ja aust, ahnusest ja lihahimust, nii et te neile ei järgne ega end neist juhtida ei lase?” Vaatamata kõikidele pingutustele seda vältida, oli Meredithi pilk üles libisenud ja ta oli kohanud Mike’i silmi teisel pool ristimisastjat ja tundnud, et iga ta südame salasopp pidi olema põletatud talle laubale neile kõigile lugemiseks.
„Vastake!” õhutas vikaar nõudlikult.
Ta oli alandlikult pomisenud: „Ma ütlen sellest kõigest lahti…” ega mõistnud tänase päevani, miks polnud piksenool teda otsemaid sealsamas, nendel kulunud kiviplaatidel surnuks löönud. Isegi nüüd, istudes siin, käes Eve’i kiri ja kaart, tundus talle, et ta tunneb küünlarasva lõhna, mulla rõskust, mis varitseb vanade kivide ümber, põlvituspatjade tolmu. Oma peas võis ta kuulda vee solinat, preestri laiade varrukatega rüü sahinat, vaimuliku käsivarrel lebava lapse pisukest üllatunud vääksatust.
Mõnikord, mõtiskles Meredith hiljem, kasvatakse noorusea segadusest välja ja mõnikord see lihtsalt küpseb segaduseks täiskasvanu skaalal, ning siis ei ole sellega hakkama saamiseks muud viisi kui plehku panna. Mitte mingit teist väljapääsu. Omal ajal oli Meredith asunud tallama reisiva eksistentsi teed. Ametipostilt ametipostile, riigist riiki. Praegu oli ta Briti konsul, kolmekümne viie aastane, oma töös tubli. Meredith on karjäärinaine, rääkisid kõik. Ta oli ka põgenik.
Igal juhul on saatusel vastik komme su kuuesabas rippuda. Siin ta nüüd oli, see vääksuv laps, naiseks sirgunud ja peatselt abiellumas. Kuri saatus pidi olema