kuid hiljem me veel räägime sellest.”
„Kindlasti,” ütles Elliott mahedalt, jättes Meredithile ebameeldiva mulje, et mees oli temaga sama osavalt ümber käinud nagu ehk mõne oma trupi temperamentse näitlejannaga. Elliott läks kergel kärmel sammul värava juurde ja vajutas nuppu. Eve’i vaevu äratuntav, kehatu ja ragisev hääl uuris, kes seal on.
„Eve, kallis, see on Albie,” ütles Elliott. „Ja su nõbu on siin koos minuga.”
Väravad avanesid äkilise närvidele käiva elektroonilise suminaga, mis pani Meredithi peaaegu nahast välja hüppama. Meredith nägi nüüd enda ees maja seinal silmatorkavat sinist vargaalarmikarpi. Ümbritsetud turvavärava, kõrge müüri ja vargaalarmiga, näis Eve päris hästi kindlustatud olevat. Arvatavasti ei saa maakohas tänapäeval riskida. Kindlasti mitte siis, kui vastikute kavatsustega vembumehed ümber kolavad.
Otsekui kajana tema mõtetele pomises Elliott meeldetuletuse: „Me ei maini toda väikest pakikest, eks ole? Pole mõtet Evie’t ärritada.”
Meredith noogutas, nõustudes vastu tahtmist. Tema lapsepõlvemaakohas olid inimesed harjunud uksi päevaajaks lahti jätma, isegi siis, kui nad külapoodi minekuks kodust lahkusid. Mõlemad, nii maakohtade usaldusväärsus kui külapoed olid kadunud. Natuke olid tõusnud ka kinnisvarahinnad. Kui palju selline maja nagu see siin praegu maksab? mõtiskles Meredith eesukse trepist üles ronides.
Hulganisti „ajastule iseloomulikku”, kahtlemata viis või kuus head magamistuba ja paar teenijatuba ärklikorrusel, tõenäoliselt kaks vannituba ja võib-olla ka eraldi käimla alumise korruse garderoobis, mitu head külalistetuba ja tohutu köök (kivipõrandaga, kujutas ta ette, ja praegu kahtlemata nõudepesumasina ning muu moodsa sisseseadega), trobikond kõrvalhooneid ja suur müüriga ümbritsetud aed… Selleks ajaks, kui ma pensionile jään, mõtles ta kõvera naeratusega, on mul vedanud, kui saan enesele voodikoha üürimist lubada! Samal ajal kui selline mõte tal peast läbi käis, paisati eesuks lahti.
„Mu kallis!” hüüdis Eve, käsi tervitusžestiks laiali heites. „Kui armas! Siin sa lõpuks oled!” Meredith mähiti sooja kaisutusse ja mingi väga kalli parfüümi kergesse hõngu. „Astu kohe sisse!”
„Mu auto on veel väljas.”
„Oh, too ta hiljem sisse. Keegi ei kasuta seda teed. Siin on väga vaikne! Oi, ma tean, anna võtmed Albie’ kätte. Tema ajab auto sisse.”
Elliott krimpsutas nägu ja sirutas käe välja. Kerge kimbatusega ulatas Meredith talle võtmed. „Väga lahke teist.”
„Miks ka mitte?” vastas mees mõistatuslikult.
Meredith juhiti läbi halli võõrastetuppa. Tal haarati õlgadest. „Nüüd,” teatas ta nõbu õnnelikult, „vaatame su korralikult üle!”
Nad seisid elegantselt sisustatud võõrastetoas. Siin oli vähe märke toa esialgsest klerikaalsest otstarbest. Seinad olid praegu virsikukarva, aknad drapeeritud silmuselise võrkkardinaga, mis kunagiste Viini kohvikutega seostusid, ainsaks maaliks keskpäraselt teostatud Eve’i portree, ja ühtki raamatut polnud näha. See-eest oli kohvilaud läikivate pildiajakirjadega üle puistatud. Isegi kirikuõpetaja teotatud kummitus oli põgenenud.
„Mul on nii hea meel sind näha, Merry…” ütles Eve. Tema hääl, mis oli olnud entusiastlikult kõrge, tasanes äkitselt vaevukuuldavaks. „Pagan küll, ma vist hakkan nutma!”
„Ära hakka!” hüüdis Meredith. „Ära ole narr, Eve. Ma ei hakka sulle ju praegu Oscarit kinkima.”
„Ma otse vajan sind!” ütles Eve innukalt. „Ma olen jalad rakku jooksnud. See pulm… ja kõik muu. Sina oled alati nagu üks tugev kindlusetorn, Merry!”
„Ilma „tornita”, palun! Ma ei saa midagi parata, et säärane pikk oavars olen.”
Väljast kostis eesukse ette pargitava auto hääl. Eemal kõlksatasid väravad kinni. Elliott ilmus taas lagedale, ulatades Meredithile võtmed.
„Ma panin teie reisikoti halli. On sul mulle veel mingeid soove, Evie?”
„Ole sa tänatud, kallis, ainult seda, et tule ja ühine meiega ja saa mu nõoga korralikult tuttavaks.” Eve pöördus tagasi Meredithi poole. „Sa näed nii hea välja!” ütles ta tundeliselt. „Kas mul pole õigus, Albie?”
Elliott, seistes natuke küljetsi, käed rinnal risti, lubas enesele spontaanse vastuse.
„Kust kurat mina seda teadma peaksin, kallis? Ma kohtusin temaga esimest korda kümne minuti eest. Selge, et ta näeb suurepärane välja.”
„Sina näed fantastiline välja, Eve,” ütles Meredith siiralt.
Eve’i igast nahapoorist kiirgas elegantset sarmi. Ta ilus nägu näis vähe muutunud olevat sellest ajast saadik umbes kuus aastat tagasi, kui Meredith oma nõbu viimati nägi. Elliott noogutas. Pilgus, millega ta Eve’i vaatas, oli pisut omanikutunnet nagu uhkust tundval lapsevanemal.
„Kindlasti januned sa tassi tee järele,” lausus Eve äkitselt asjalikuks muutudes. „Säärane pikk sõit. Lucia – ta on endiselt mu kokk – läks hambaarsti juurde. Ma tõesti loodan, et õhtuks on temaga kõik korras. Jonathan toob praegu Sarat Londonist koju ja ma korraldasin väikese piduliku õhtusöögi. Sara igatseb sind näha ja mina tahan, et ta jääks mõneks päevaks paigale, et arutada läbi viimasedki pulmadega seotud pisiasjad. Sul pole aimugi, kui palju on teha. Ma lähen ja toon tee – sina lihtsalt istu ja puhka!”
„Ära mulle teed too!” ütles Elliott rutakalt. „Mul on vaja tööd teha. Pealegi tahate te, tüdrukud, rääkida. Näeme pärastpoole.” Ta kõndis kergel kärmel sammul välja.
„Kes ta on?” küsis Meredith kähedal sosinal. „Ta ütleb, et sa hakkad tema koledale seebisarjale kõrgema klassi hõngu lisama.”
„Ma räägin sulle sellest hiljem,” heitis Eve üsna salapäraselt ukse juurest. „Albie on armsake. Ma tunnen teda juba aastaid. Mulle meeldiks jälle koos temaga töötada. Ei, ära tule appi, ma saan hakkama!” Ta lahkus teed tooma, kontsad parkettpõrandal kõpsumas.
Jäänud üksi, kõndis Meredith toa teise otsa ja vaatles portreed. Kuupäev, mis seisis ühes nurgas täpselt allkirja all raamis oleva väikese täkke kohal, langes ühte Eve’i viimase abielu sõlmimisega. Kas oli see pulmakingitus pruudile või pruudilt? Kunstniku nimi oli tundmatu ja raskesti loetav, tema pintslitöö kohmakas ja stiil tormakalt lahmiv, kuid tal oli silma värvide peale ning ta oli tabanud midagi Eve’ist. Pilti vaadates mõistis Meredith, et Eve on muutunud, ainult natuke, kuid siiski muutunud. Kollaka varjundiga tumeblondid juuksed nägid ikka veel samasugused välja nagu maalil. Selgete kannikesevärvi silmade pilk oli nii enesekindel, kuid päriselus oli silmadealune nahk juba veidi lõtvuma hakanud. Lõuajoon pildil oli kindlam. Kas oli kunstnik meelitada tahtnud või oli siis naha ja lihaste toonus viimaste aastatega veidi vähenenud. Mida aga kunstnik teinud oli, oli see, et ta ignoreeris jõhkralt kahvatute joonte peent võrku, mis oli märgistanud Eve’i nahka alates kolmekümnendast eluaastast; palava ereda valguse, tolmuste, tuultest piitsutatud, päikesest põletatud paikade, tugeva lavameigi ja kuulsa kauni laia naeratuse pärandit, mis oli aegamisi vedanud kanavarbad silmanurkadesse ja väikesed vertikaalsed jooned kummalegi poole suud.
Portreel kandis Eve silmadega sama värvi kleiti. Eve’i väljanägemine oli alati olnud piinliku täpsusega hoolitsetud. Täna kandis ta musti pükse, avarat valget siidtuunikat ning laia musta vööd. Tema keha paistis selles riietuses sale, nõtke ja täis nooruslikku elastsust. Eve oli temast üheksa aastat vanem, kuid Meredith möönis vähimagi vimmata, et neid kaht kõrvuti seades jätkuks igal mehel silmi vaid Eve’i jaoks. Ta mõtles Elliottile ja tollele peaaegu isalikule pilgule, millega too Eve’i vaatas, ning hetkeks kurrutas tema laupa kerge kulmukortsutus. Siis istus ta väga mugava, mingeid eksootilisi linde ja lehestikku kujutava mööbliriidega kaetud sohva nurka ning ootas Eve’i tagasitulekut.
Nõbu tudises veidi aja pärast sisse, kandes suurt, eri serviisidest pärit portselannõudega koormatud kandikut. Eve ja majapidamine olid alati halvasti kokku sobinud. Meredith surus maha naeratuse ja