kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks kingitust. Millal nad tänapäeval täisealiseks saamist tähistavad? Kaheksateistkümneselt või kahekümne üheselt? Ma pean tegema toreda pulmakingi. Kellega, taeva päralt, ta abiellub?”
Kaardi lähem uurimine kuulutas selleks kellegi Jonathan Lazenby. Pulmakingi asjus soovitas Eve nõu pidada. Viimane ristitütrele saadetud asi, mis Meredithile meenus, oli Beano aastaraamat. Ta hakkas kirja lugema.
„Sa ju katsud tulla, Merry, eks ole?” Eve’i viltune käekiri sööstis edasi ja tagasi üle paberi, servas puhuti sootuks pikali kukkudes, jättes sõnad kentsakalt kärbituks. „Me oleme selline väike perekond. Õigeid sugulasi pole ollagi ja Lazenbyd ilmuvad ilmselt täies koosseisus kohale. See on väike pulm perekonnaringis, Sara satub piinlikku olukorda, kui meie pool kirikus tühjaks jääb. Ta abiellub meie väikeses kohalikus kirikus, mis seisab enam-vähem kasutamata ning tuleb spetsiaalselt avada. Ma loodan, et seal ei lõhna rõskete põlvituspatjade järele. Kirikus on kenad klaasimaalingud ja see kõik peaks pulmafotodel hea välja nägema. Olen kaotanud kontakti kogu Mike’i perekonnaga. Arvan, et oleksin pidanud nendega Sara pärast ühendust hoidma, kuid ma ei hoidnud, pärast seda kui asjad nii läksid nagu nad läksid. PALUN TULE.”
„Asjad nii läksid nagu nad läksid,” kordas Meredith. Ta istus mõne minuti, kiri käes, vaikseks jäänud maailmas. Porikärbse kokkupõrge aknaruuduga tõi ta tagasi olevikku. Kärbes lebas selja peal, sumisedes tulutult. Meredith tõusis, nihutas Eve’i kirja kühvlina kasutades kärbse paberile ja poetas putuka aknast välja. Puhang sooja, hilise pealelõuna õhku hoovas sisse, kandes endaga kaugemas kvartalis kolisevate trammide häält. Äkki täitis teda vastupandamatu igatsus Inglismaa järele, kodu järele, mis ei ole midagi sellist, mida ta nagu tigu seljas saanuks kanda: ähmane viipav mulje kahekordsete busside, sitsist katete, vastu aknaruutu pladiseva suvise vihma ja röstitud teekookide maailmast.
Miks mitte nõustuda? Meredith oli pidanud Eve’i tõttu rohkem kui küll eemal viibima ja ta vajas puhkust. Oleks tore näha Mike’i tütart abiellumas. Mike’ile oleks see samuti meeldinud. Kuidas oleks võimalik seista kirikus ja mitte mäletada toda teist teenistust, noid küsimusi ja vastuseid? Kuidas mitte mõelda Mike’ile? Sest ta ikkagi mõtles, sagedamini, kui talle hea oli ja kindlasti sagedamini, kui sel mõtet oli. Ta lükkas kutse tagasi ümbrikku. Otsus võis oodata. Mitte kaua, sest pulmadeni ei olnudki nii palju aega, kuid see võis siiski nädalakese oodata, kuni tema vastus järgmisse Ühendkuningriigi välisposti kotti läheb. Päev oli olnud pikk, ta tundis end kleepuva ja tolmusena, otsustamatus klammerdus ta külge koos arvukate teiste lahendamata tunnetega. Ta läks vannituppa ja keeras kraanid lahti, et kogu see krempel maha pesta.
„Mulle ei meeldi pulmad,” ütles Alan Markby kindlalt. Ta silmitses pinevalt ülal rippuvat korvi. „Kuumus teeb sellele liiga. Ma parem kolin ta ära.”
„Natuke hilja,” lausus õemees Paul, keerates lihalõike grillil. „Ma kardan, et see lobeelia on praeguseks juba üsna hästi läbi suitsutatud. Teie, lapsed, hoidke eemale!”
Laura, Markby õde, keris end tugitoolist lahti ja korraldas oma pesakonna nurka, kus nad istusid kokapurkidega ja – täheldas Markby resigneerunult – jõledate punaste pulgajäätistega, mis tilkusid kiiremini, kui väikesed suud neid süüa jõudsid ning külvasid Markby siseõue kiviplaatidest sillutisele kiiskavaid helepunaseid plekke. Markby imestas, miks oli ta nad kutsunud oma pühapäevaõhtut kihva keerama. Must südametunnistus, mõtles ta.
Laura, varjunud tohutute päikeseprillide taha, pööras näo päikese poole.
Et ta oli heledanahaline, muutusid tema blondid juuksed Inglismaa suve edenedes skandinaaviapäraselt valgeks ning ta oli kenasti päevitunud. Ta demonstreeris oma pikki kauni kujuga jalgu ning kerge huumoriga mõtles Markby, et ta pole kunagi kohanud kedagi, kes sarnaneks veel vähem vana ja lugupeetava maafirma eduka juristiga.
„Läks lahti!” kuulutas Paul. „Steigid meile, hamburgerid lastele, vorstid neile, kes soovivad.”
Söömise ajal pöördus vestlus jälle pulmakutsele, mis oli Markby köögis nööpnõelaga sahvriuksele riputatud.
„See on vägagi meelitav, kui sind pruudi saatjaks palutakse,” käis Laura ettevaatlikult peale. „Eriti veel, kui pruudi ema on kuulus Eve Owens.”
„See on ainult siis meelitav, kui oled vana perekonnatuttav. Ma tundsin Robert Freemani põgusalt. Mängisin temaga golfi ja võtsin mõned dringid. Kuid ta ei olnud Sara isa, kõigest kasuisa number kaks, ja ta on juba kaheksateist kuud surnud. Ma olen Sarat kaks, võib-olla kolm korda kohanud. Ta riietub nagu külaline kosmosest, hüpleb ringi nagu koolitamata kutsikas ja päästab vaalu. Eve Owensit olen kohanud umbes sama palju ning ma pole sugugi nende tema filmide austaja. Viimane kord, kui ma teda nägin, olgu siis ekraanil või elus, oli vaese vana Bob Freemani matustel ja ta nägi mustas jalustrabav välja ning oli fotograafidest ümber piiratud. Ma ei ütle, et ta polnud sündsalt leinav, kuid kui ta lasi üksikul roosil lahtisesse hauda kukkuda, hakkasid välklambid igas suunas sähvima. Kogu lugu oli groteskne ning see pulm saab olema samaväärne. Paparazzi’d trügivad üksteist pikali, püüdes tabada pruudi glamuurset ema, ning mina ise, silinder peas, püüan teha nägu, nagu ma teaksin, mida teen.” Markby tõstis vaevatud näo lihatükilt. „Mu jumal, nad hakkavad mind hüüdma „Eve Owensi uueks saatjaks!””
„Sa peaksid küll väga õnnelik olema.”
„On sul tükike ajalehte, mis ma saaksin lastele alla panna? Nad korraldavad su hoovis väikest segadust, Alan,” märkis Paul armastusväärselt.
„Issaristike, paistab nagu oleksid nad siga veristanud. Kes iganes oma hamburgeri maha pillas – rasv jätab pleki järele.”
„Tema nimi on Matthew! Alan, sa peaksid omaenese õepoja nime teadma!”
Diversioon jätkus, kuigi lapsed ajalehepaberisse mässiti, sest oli juba liiga hilja midagi päästa.
„Sa ei saa keelduda pruudi saatja rollist, Alan. See oleks matslik.”
„Mulle ei meeldi pulmad. Pole kunagi meeldinud. Mu enda oma ei meeldinud mulle kuigivõrd ja kui üldse miski, siis oli just see oomenlik.”
„Sa peaksid uuesti abielluma. Sa oled neljakümne kahene. Sul peaks olema perekond.”
„Tänan, ei,” lausus Markby, vahtides mornilt kiviplaatidesse imbuvaid rasvaplekke. „Mis puutub abielusse, siis ühest korrast piisas. Matthew, kui sul selle vastu midagi ei ole, siis lõpeta fuksiapungade plõksimine.”
„See paneb nad avanema.”
„Nad avanevad ise, suur tänu. Kas ma ei saa sellest pulmavärgist keelduda? Miks ta mind palus? Ta helistas mulle ja ütles, et Robertile oleks see meeldinud. Täielik jama. Robertile poleks see pähegi tulnud!”
„Kui ta elus oleks, ei juurdlekski ta selle üle. Ta annaks ise oma kasutütre peigmehele üle.”
Markby andis alla. „Hea küll, ma teen seda. Kuid see on viga, mu kõhutunne ütleb seda.”
„Emme, Vicky on kõik need lillad ja punased lilled ära noppinud…”
kaks
Meredith polnud oma nõost kunagi kui mingist maakast mõelnud.
Peitupugemine kõikide sõprade ja kolleegide eest polnud lihtsalt Eve’ile omane.
Kui Meredith Eve’i praeguse kodu, vana kirikla ees auto peatas ja mootori seiskas, pidas ta aru, kas see võis olla Eve’i viimase abikaasa Robert Freemani idee osta see atraktiivne, ehkki kergelt murenev kollane telliskivihoone Oxfordshire’ ja Northamptonshire’ piiril asuvas kolkas.
Küla nimi oli Westerfield, või vähemalt nii teatas lähenevatele reisijatele ripnev, kõrgest rohust poolenisti varjatud silt. Westerfield asus umbes kuue miili kaugusel Bamfordi kaubalinnast ja tema leidmiseks Inglise topograafiliselt kaardilt tuli silmadega tibatillukest kirja puurida, kuni rangelt sümboli ja lakoonilise viitega „mullatööd” trükitud nimi käes oli. Vaid jumal ise teadis, mida need mullatööd endast täpselt kujutasid. Kuskil ei olnud mingeid käegakatsutavaid märke, mis oleksid näidanud,