juuksed pealaele talumammi-stiilis krunni keeratud, krunnist langesid mõned salgud põskedele.
„Terekest, Alan!” möirgas ta baritonihäälel. „Tulid selle laiba pärast?”
„Jah, seda küll. See ei võta kaua aega.”
„Aega? Seda on mul küllaga! Tule sisse!”
Seekord ei juhatatud Markbyt kööki, vaid korratusse elutuppa, kus olid juba spanjel, kaks kassi ja liiga palju mööblit. Kaminas praksus rõõmsalt tuli, leegivalgus väreles läikival kaminavõrel ja vanaaegsel vasest kaminatarvete komplektil: roobil, tuletangidel ja väikesel kühvlil.
„Ma pole pole aastaid sääraseid kaminariistu näinud!” hüüatas Markby.
„Need on vanemad kui mina,” ütles proua Carmody. „Need olid siin juba enne mind. Lapsena armastasin ma nendega mängida.” Ta ajas kassi sohvalt minema, andis padjale tubli laksaka, mis paiskas õhku kassikarvadega segatud tolmupilve, ja ütles: „Võta istet.”
„Ma ootasin sind,” jätkas ta, kui Markby istus, patsutas spanjelit ja tegi vabandava liigutuse kassi poole, kes seda täielikult ignoreeris.
„Jah? Miks nii?” küsis Markby huvitatult.
„Varem või hiljem pidid sa ju tulema küsimusi esitama, eks ole? Kuid ma ootasin pigem mõnda su alluvat kui sind ennast. Rõõm näha, et sa mind nii tähtsaks pead.”
„Ma ju tunnen sind terve oma elu,” vastas Markby naeratades. „See oli hea vabandus sinuga kohtumiseks, olgugi et töö asjus. Kuidas sa oled elanud, Dolly?”
„Hästi. Talvel rõgisen väheke. Aga eks ma hakka vanaks jääma. Surma poole tüürima.”
„Sina? Ei iial!” vaidles Markby tuliselt vastu, mille peale Dolly tõi kuuldavale vägeva naerumürina. Markby ulatas talle foto.
„Kas see ongi? Ma ei oska ta nime öelda, kui sa seda soovisid. Anna andeks.” Proua Carmody hääl oli vabandav, ta uuris fotot põhjalikumalt ja kortsutas kulmu. „Ei,” kordas ta pead raputades. Juuksekrunnist pääses valla veel üks salk. „Ma ei tunne teda.”
„Kas sa pole näinud siin ümbruses kas või väheke temaga sarnanevat meest? Elusana võis ta olla veidi teistsugune.”
Proua Carmody võttis foto uuesti kätte ja silmitses seda mõtlikult. „Ei, kuid eelmisel nädalal luusis küll siin ühel õhtul keegi ringi.”
„Jah?” Markby nõjatus ootusrikkalt ettepoole. Lõpuks ometi!
„Aga ma ei näinud teda. See tähendab nägin ja ei näinud kah. Oota, see oli eelmise neljapäeva õhtul. Ma vahtisin telekat ja läksin magama veidi hiljem kui tavaliselt. Ma hakkasin just uinuma, kuid ärkasin järsku üles. Ma kuulsin, et hobused hirnuvad ja trambivad tallis jalgu. Need pole minu hobused. Ma ei pea enam karja. Kuid ma rendin oma maad karjamaadeks ja kaks või kolm hobuseomanikku hoiavad oma loomi siin. Ma talitan ja söödan neid, Jessica Winthrop käib mulle abiks. Vaene laps, mis elu see on!”
„Jah, ma just käisin nende juures…” Markby ei tahtnud Dollyt katkestada, kuid oli oht, et jutt kaldub teemast liiga kõrvale. „Ja sa kahtlustasid sissemurdjat?”
„Ma tõusin voodist üles ja tõmbasin vana hommikumantli ümber. Koer muidugi on kurt kui telefonipost, neliteist aastat vana ega kuule midagi. Ma pistsin pea aknast välja. Kui sa juhtumisi mäletad, siis oli eelmisel neljapäeval selge öö. Ma nägin värava juures liikuvat kogu. Ma hüüdsin, küsisin, mida ta seal teeb, ja ta kadus minema. Ma panin riided selga, võtsin taskulambi ja läksin vaatama, kas hobustega on kõik korras.”
„See oli riskantne tegu, Dolly,” ütles Markby murelikult. Naine oli ikkagi üle kuuekümne aasta vana.
„Kui ma kardaksin siin üksi elada, siis ma ei elaks, Alan. Ma olen elanud siin terve elu. Ma olin vanemate ainuke laps, ja kui ma abiellusin, tuli mu mees siia ja me võtsime farmi vanematelt üle. Kui ma siit lahkun, siis kirstus, jalad ees! Igatahes olid talliuksed kinni ja ma ei näinud mingit märki, et keegi oleks püüdnud sinna sisse tungida. Ma kontrollisin ka maja aknad üle. Siis ma järeldasin, et küllap oli see mõni hulgus, kes tahtis tallis öö üle magada või tulla kanavargile. Pärast neid uusi salmonella-eeskirju on mul ainult kaks kana ja vana kukk. Ärieesmärgil pole mõtet väikest linnukarja pidada. Muret rohkem kui tulu. Aga paar kana mul ikkagi on, sest mulle meeldivad värsked munad. Ent kanad ei kaagutanud. Kui see oleks olnud rebane, oleks kukk tõstnud põrgukisa. Ei, see oli inimene, kuid ma nägin sellest mehest ainult varju.”
„Ja tagasi ei tulnud keegi?”
Proua Carmody raputas pead.
Markby pani foto ära. Kaks sammu edasi, üks tagasi. See oli mingi juhtlõng, kuid peenike. „Tänan sind,” ütles ta. „Sinust oli palju abi.”
Proua Carmody tõusis püsti ja läks väga kena Victoria-aegse puhveti juurde. Ta avas selle väikese ukse. „Selle peale kulub ära tilk viskit. Ära ütle, et oled tööl. Siin pole kedagi peale meie ja mina ei kavatsegi sellest loobuda.”
„Olgu siis pealegi.” Markby vaatas mõnuga, kuidas merevaigukarva jook pudelist mulksudes klaasi voolas.
„Vaese kadunukese terviseks, kes iganes ta ka oli,” ütles proua Carmody. „Põhi peale!”
„Vana tegeleb farmeritega ja mina ehitajatega,” ütles seersant Pearce naispolitseinik Jonesile.
„Lähed sinna ehitusplatsile?” küsis Jones. „Pane siis kummikud jalga.”
„Loodetavasti on vana need endale jalga tõmmanud,” irvitas Pearce.
Ehitusplatsile jõudes tundus talle esmapilgul, et kõik on enamvähem normaalne. Ent ta tõdes peagi, et see on ainult illusioon. Kraav, kust laip leiti, oli ikka veel köiega eraldatud ja mahajäetud. Seal polnud ühtegi töölist, ja oli selge, et mitte austusest politseijuurdluse vastu. Tühjus oli seal sellepärast, et kohast oli saanud sõna otseses mõttes tabu. Vanade hõimude juures tähendas taolisse kohta maja ehitamine surma. Kahe tuhande aasta eest oleks see paik märgistatud postide külge kinnitatud kolpadega ja toodud sinna ohvriande. Täna tähistasid seda tühjad joogipurgid ja – kummaline küll – väike kimp nurmenukke. Pearce kortsutas kulmu. Ta ei kujutanud ette, et mullatöölised võiksid tuua lilli tundmatu inimese laiba leiukohale. See pidi olema keegi, kes tundis seda meest, kuid pole käinud teda tuvastamas. Pearce pani selle Markby jaoks kirja.
„Ma ei tea, mida selle platsiga peale hakata,” ütles kontoriülem, kui Pearce oli ta üles otsinud. „Ma ütlesin Newmanile, et peame palkama teise brigaadi. Vana ei lähe selle lähedalegi. Ei, Daley ei jätnud oma aadressi. Ta ütles, et võtab ühendust. Vaeseke oli hirmust ogar ja tegi sääred nii kähku kui sai. Küsige Joe Riordanilt. Ta on vist praegu vagunelamus.” Ülemus kõhkles pisut. „Temaga on väheke keeruline, ta pole küll säärane kiusukott nagu Hersey, aga… küll te ise näete. Te peate teda pinnima.”
Pearce võttis hoiatuse teatavaks, tõmbas kummikud jalga ja suundus vagunelamute poole. Öösel oli sadanud, vedel savi kleepus kummikute külge, nende taldade alla kogunesid paksud klombid, mis muutis käimise kohmakaks ja raskeks. Küllap näeb ta naeruväärne välja.
Vagunelamute ümbrus oli üsna masendav. Elamud olid lagunenud ja roostes. Nende vahele olid tõmmatud pesunöörid ja samas seisid ka autod. Ümberringi vedelesid tühjad gaasiballoonid, ära visatud mineraalveepudelid, tühjad pappkastid ja mustad prügikotid, mille sisu oli välja pudenenud. Kohe seal samas oli lehkav kemmerg. Pearce kirtsutas nina ja pomises: „Jube!”
Ka keegi teine leidis olukorra olevat vääritu. Lähenedes kuulis Pearce vihaseid hääli.
„…et see kuradi koht oleks puhtaks kasitud!” möirgas üks, kelles Pearce tundis ära Jerry Hersey. Ta süda vajus saapasäärde. Ta oli lootnud rääkida Riordaniga enne, kui Hersey avastab, et politsei on tagasi.
„See pole minu asi!” möirgas teine hääl vastu.
Hersey vastus oli seda sorti, et Pearce, kes oli kuulnud elu jooksul vägagi värvikaid sõnu, pilgutas silmi ja pomises: „Tohoh