ütles Laura. „Unusta korraks oma politseitöö.”
Markby silmitses taldrikut. „Ega sa väga ei pahanda, Paul, kui ma jätan selle teiseks korraks? Ehk paneksid külmikusse?”
„Pole probleemi. Söö vähemalt magustoitu. Siirupi-rosinapudingit.”
„Mind vaevavad ka paljud asjad,” ütles Laura jonnakalt. „Advokaadid satuvad mõnikord väga täbarasse olukorda. Ent ma olen õppinud tööd mitte koju kaasa tooma.”
„Jah, noh, sul on perekond…” alustas Markby rumalast peast. Ta taipas kohe, kui ettevaatamatu see oli, kuid oli juba hilja. Laura hakkas sõnadest kinni. Teema oli Markbyle tuttav.
„Alan, sellest ajast alates, kui Meredith kolis Londonisse, käid sa norus näoga ringi. Sa igatsed tema järele. Ole aus.”
„Jah. Kuid see ei takista mind söömast. Praegu on põhjus milleski muus, Laura.”
„Võib-olla, aga mul on silmad peas. Jumala nimel, suru oma uhkus maha, helista talle ja kutsu mõneks päevaks siia.”
„Uhkusega pole sel mingit pistmist,” vastas Markby pahuralt.
„On ikka küll! Meesterahva haavatud ego! Kui ma talle tõsiselt meeldiksin, poleks ta siit minema läinud, ja nii edasi ja nii edasi… Ära arva, et ma ei tea, mis liigub meesterahva mõtetes. Saa aru, tal on tähtis ja vastutusrikas töö, ning ta ei saa lõpmatult Londoni vahet sõita – see pole lihtsalt võimalik! Talle pakuti korterit ja ta võttis selle vastu. See ei tähenda veel, et ta sinust ei hooli.”
„Laura…” alustas Markby, kuid jäi siis nördinult vait. Paul kolistas köögis nõudega. Midagi kukkus ja kokk vandus.
„Kuidas lapsed elavad?” Markby otsustas teemat vahetada.
„Hästi. Emmale pandi hambatoed ja Vicky kukkus jalgrattaga. Matthew on koolis pisut laisk, talle meeldib jalgpall rohkem. Titaga on kõik korras.”
„Ma ei usu,” lausus Markby tõsiselt, „et ma peret tahan. Tegelikult pole ma seda kunagi tahtnud. Racheliga abielus olles ma ei tahtnud lapsi. Noh, meil polnudki neid ja sellega oli üks mure vähem.”
„Kui sul oleks laps, mõtleksid sa teisiti.”
„Nende asjadega alustamiseks olen ma liiga vana.”
„Jama. Kui vana Meredith on?”
„Laura! Sa ajad mind oma kosjasobitamisega hulluks!”
Paul pistis pea ukse vahelt sisse. „Puding kukkus põrandale. Ma kaapisin selle kokku. Kas te jäätisega lepite?”
„Tõtt öelda jooksin ma pigem tassi kohvi,” ütles Markby.
Laura oli toetanud küünarnukid lauale ja lõua ristatud sõrmedele. Tema pikad heledad juuksed olid võluvalt sassis ja hiljuti oli ta loobunud prillidest kontaktläätsede kasuks. Markby tõdes, et õde näeb väga ilus välja, ja mõtles meeldivale kombinatsioonile, mis kätkeb endas nii mõistust kui ka ilu. Ta soovis, et Laural poleks kinnisideed teda Meredithiga paari panna. Mitte et see poleks olnud Markby lemmikfantaasia, kuid sellega oli probleeme. Nende Laurale selgitamine oleks pelgalt aja raiskamine.
„Vabandage, et õhtusöök kujunes fiaskoks.” Pauli pea ilmus taas ukse vahele. „Ma viskasin pudingi prügiämbrisse. Kohv on valmis. Juustu?”
„Ei, aitäh. Kahju, et ma ei saanud prantsuse kööki hinnata.”
„Pole lugu. Mina ja Laura tahtsime sind korraliku õhtusöögiga ette tänada, et sa hoiad kümme päeva meie majal silma peal. Kui me ära oleme.”
Markby vaatas Paulile varjamata õudusega otsa.
„Oh, Alan,” hüüatas Laura. „Sa oled unustanud!”
„Issake, jah, vabandust.”
„Me leppisime ju tükk aega tagasi kokku. Ma ütlesin sulle, et meil on kohad reserveeritud. Me oleme tagasi lihavõttepühade järgsel esmaspäeval. Oh sind küll, Alan! Ma lootsin sinu peale!”
„Nüüd tuleb mulle meelde küll. Aga sellest on nii kaua aega. Ma olin unustanud. Sa oleksid pidanud mulle meelde tuletama. Kuid ära pabista. Nii palju leian ma ikka aega, et siit kümne päeva jooksul läbi käia. Aga olgu teile teadmiseks, et me oleme töösse uppumas – kaks laipa lühikese aja jooksul, ja üks neist kindlasti mõrv.”
Laura ohkas. „Ma lootsin, et sa käid siin rohkem kui üks kord kümne päeva jooksul. Aga ma saan aru – kui töö, siis töö. Ainult et meie tänaval on tühjadesse majadesse nii sageli sisse murtud… noh, seda peaksid sa ise ka teadma. Susie Hayman naabermajast võiks ju ka pilgu peale visata, aga tema on välismaalane ja võib-olla ei tea, mida hädaolukorras teha. Pealegi töötab ta poole kohaga Ameerika baasis. Ma ei tahaks teda paluda. Tegelikult lootsin ma, et sa kolid selleks ajaks siia elama.”
„Ausõna, Laura, seda ma ei saa. Siis pean ma andma kõigile oma uue telefoninumbri, pooled neist kaotavad selle ära või unustavad, ja praegu pole mulle seda segadust vaja. Ma pean olema kodus. Ja pealegi on mu aias uus kasvuhoone. See ja selle paigaldamine maksis terve varanduse ja ma ei saa seda laokile jätta. Ma pean kontrollima, et seal oleks ühtlane temperatuur. Mul on seal väike õliradiaator ja…” Ta jäi vait, sest ei Laura ega Paul polnud aiandusest huvitatud ja seega ei saanud neilt oodata, et nad teda mõistaksid.
Laura pilk muutus äraolevaks. „Siis on meil vaja koduhoidjat. Keegi, kellele meeldiks väike puhkus, võiks tulla, seada ennast siin kümneks päevaks sisse ja tunda ennast mugavalt.”
„Kes?”
„Noh, muidugi Meredith,” ütles Laura.
„Kulla inimene, ta on Londonis!” pasundas Markby. „Nagu sa just ütlesid, töötab ta välisminsteeriumis väga vastutusrikkal kohal!”
„Ta on olnud Londonis tervelt kolm kuud. Ma olen kindel, et ta haarab kinni võimalusest veeta mõned päevad maal. Võib-olla pole tal lihavõttepuhkuse ajaks midagi kavandatud. Ma helistan talle ja küsin.”
„Ei, sa ei helista!” käratas Markby.
„Siis helista ise!”
„Kindlasti mitte. Mitte mingil juhul! Laura, mõnikord oled sa lihtsalt võimatu, ausõna! Kutsuda Meredith sulle koduhoidjaks? Miks peaks ta seda tahtma?”
„Noh, ma ei tea…” vastas Laura ingellikult naeratades. „Et olla abiks ja pisut puhata. Et saada väheke vaheldust. Midagi säärast.”
Neljas peatükk
Hommikul tõustes polnud Markbyl mingit kavatsust Meredithile helistada. Muidugi oli tal õe ettepanek meeles, kuid – nagu ta endale duši all kinnitas – see ei tulnud kõne allagi. Meredith võib keelduda, ütles ta habet ajades, või mis veel hullem – võtta ettepaneku vastu Laura pärast, mitte sellepärast, et tahab Markbyt näha. Pärast sellist iseendaga arupidamist oli Markby pea nii paks, et ta jättis selle teema. Pealegi vaevas ta mõtteid lisaks Lindsay surmajuhtumile, mille uurimine jätkus, ka selle mehe mõrv.
Kui Lindsay surnukeha oli kohe ja eksimatult identifitseeritud, polnud neil aimugi, kes on see mõrvatud mees. Keegi polnud tulnud teda tuvastama. Tema välimus ei sobinud ühegi kadunud isiku omaga. Tema hingamisteedest ja kopsudest leitud muld pärines matmiskohast, nii nagu patoloog oli oletanud. Oli teadmata, kus meest rünnati ja kus ta kaotas teadvuse. Jalajälgedest ehitusplatsil oli võetud jäljendid ja lisatud toimikule. Paistis, et kõik jäljed olid jätnud sinna kummikud või tugevast nahast töösaapad. Mõnede omanikud olid juba tuvastatud ja elimineeritud. Kuid üle oli veel teisi, mille jälile ilmselt ei saadagi. Nagu Steve Wetherall oli öelnud, käis ehitusplatsil igasugu inimesi, kes kandsid kummikuid. Steve ise. Kinnisvaraarendajate esindajad, ülevaatajad, maanteedeameti töötajad, elektri-, vee- ja gaasifirmade asjamehed. Briti Telekomi, linnaameti ja mitmete ehitusfirmade esindajad. Peale selle ehitusmaterjale vedavad veoautod, potentsiaalsed ostjad ja niisama uudistajad nagu Markby ise oli olnud.
„Siin pole jalajälgedest puudust,” ütles Steve.
Rehvijälgede