tema suhet Alaniga valesti mõistsid, oli püsivalt probleemiks. Võib-olla tuli see sellest, et ei Alanil ega Meredithil endal polnud veel õnnestunud päris täpselt välja selgitada, mis suhe see on ja kuhupoole see liigub – kui see õigupoolest üldse kuhugi liikumas oli.
Ta ronis ühele lavatsitest ning haaras kätega põlvede ümbert kinni. „Kahjuks polnud Alan kuigi heatahtlik. Ta arvab, et Natalie ilmub omal algatusel välja – siis, kui ta valmis on ja heaks arvab. See pole niikuinii Alani piirkond. Ta peab seda lihtsalt koduseks jagelemiseks. Keegi pole Natalie kadumisest ametlikult teatanud. Proua Salter – kui ta vähegi kahtleks, kus tema tütar on – oleks ilmselt läinud Alani juurde, kuna Bamford on proua kohalik jaoskond, kuid ta pole seda teinud. Dan ei näe minu arvates küll murelik välja. Ma tean, et sa muretsed, Ursula, aga noh, pärast Alaniga rääkimist…”
„Sa arvad, et ma kujutan seda ette? Ma ei süüdista sind. Kas tomat sobib?” Ursula tõstis konservikarbi üles. „Ma muudkui kordan enesele, et kujutan seda ette. Kuid õhkkond muutub väga pinevaks. Kõik panevad seda imeks. Vahest sa täna õhtul ei märganud seda, kuid homme märkad. Keegi ei päri enam Dani käest Natalie järele. Keegi ei taha seda teemat üles võtta.”
„Räägi mulle Karenist.”
Konserviavaja käes, vaatas Ursula üllatunult üles. „Miks Karenist?”
„Ta näib häbelik olevat. Ta rääkis, et ta aeti kaevamast ära ning saadeti siia jalust ära silte kleepima ja potte pesema. Ta näikse Danist üsna sisse võetud olevat.”
„Äh!” ütles Ursula pahaselt. „Ta on omadega sees. Mul on tast kahju. Ta on muudes asjades väga andekas. Tal on suurepärane haridus ja ta teeb ühes Ameerika ülikoolis magistrikraadi. Ta kohtus seal Reneega ja nad otsustasid proovida Inglismaale suvepraktika koht saada. Ellsworth värbas nad hea meelega tööle. Kuid Karenil tundub olevat kummalgi käel viis pöialt. Ianil on sellest juba natuke kõrini.”
„Aga ta näib arvavat, et Karenil on siin sees hea küll!” Meredith tegi väljendusrikka žesti potilasuga koormatud pukkjalgadel laua suunas.
„Kui ta kogu kremplit ümber ei tõuka, mis on küll üsna tõenäoline, siis jah. Oh, neetud avaja! Mis selle asjaga küll lahti on?” Ta mitmekordistas oma ponnistusi ja hingeldas: „Ma arvan, et Ian teeb asja halvemaks. Ta jälgib vaest Karenit teraselt, oodates, et too midagi valesti teeb, ja kui Karen siis paratamatult teebki, kargab Ian talle kallale ja sõimab kõigi ees läbi. Ma olen talle öelnud, et ta ei peaks nii käituma. Kuid Ian on sellesse väljakaevamisse täiesti kiindunud. Wulfric on talle pähe löönud. Ma arvan, et kui ta rahuneks, kui me kõik Kareni vastu veidi usaldust üles näitaksime ja kui siinne üldine õhkkond hipide ja selle Natalie asja pärast nii pinev poleks, ei oleks ka Karen nii kohmakas. Ta on väga tundlik.”
„Ja Dani pärast mures?”
„Ilmselt.” Ursula kortsutas kulmu. „Ma loodan, et ta Daniga sehkendama ei hakka. Ma pean silmas, et kui mina enam Danile ei meeldi ja ta hakkab otsima mõnd teist õlga, mille najal nutta. Karen ei tule sellega toime. Daniga ei ole lihtne ja Karenil ei ole, kas tead, meeste kohta mingeid teadmisi. Ma kahtlen, et tal kunagi üldse peigmees on olnud.” Ursula turtsatas. „Vaat kes räägib, võiksid sa öelda! Tuli välja, et ma tean sellest nii mõndagi. Mis sa Danist arvad?”
„Mul pole olnud kuigi palju aega otsuse tegemiseks. Kena välimusega mees. Meeldiv käitumine. Ma mõistan…” Ta jäi kohmetult vait.
„Et ma temasse armusin? Jah, ka mina mõistan – mõnikord. Ta võib väga meeldiv olla, kui tal selleks tuju on. Tal on ka närune meeleolu, kui tal tuju parajasti pole, ja veendumus, et maailm on tema vastu. Jumal teab, miks see nii on. Ellsworth, see fond, meie mõlema tööandja, peab Danist väga lugu. Mul on tunne, et kui praegune direktor pensionile jääb, annavad nad fondi administreerimise Dani kätte.”
„Nii, ma oletan, et ta peaks ettevaatlikult toimima selles, mis tema eraelusse puutub. Sedalaadi kurjategijad on üldiselt oma reputatsiooni koha pealt väga tundlikud.”
Ursula nõjatus ettepoole, silmad kärsitusest põlemas. „Täpselt! Saad aru, Meredith, ei ole sellist tõendit, mida ma saan näidata sinu härra Markbyle, aga see olukord on millegi sellise alguseks! Oletame, et Natalie sai minust teada ja otsustas asja suure kella külge panna? Tema võiks seda teha küll. Oletame, et Dan haaras ärritudes paberipressi või midagi sellist ja lihtsalt virutas talle sellega – või lükkas teda ja ta kukkus ja lõi pea ära? Dan satuks paanikasse. Ta üritaks laiba ära peita. Ta teeskleks, et midagi pole juhtunud. Ta ütleks, et Natalie on külla läinud. Loomulikult ei ole tema lugu täiuslik, sest ta pole mingi paadunud kurjategija! Kuid tal on selline komme tõde korrigeerida…”
„Nii et kus siis see laip on?” küsis Meredith vastu. „Kas tagaaias on mingeid jälgi kaevamisest?”
„Kõik on sillutisega kaetud. Ainult hoov ja mõni pott koolnud väljanägemisega puhmaid. Ei Dan ega Natalie ole mingid aednikud. Igatahes, isegi kui väljas oleks mingitki pinnast, ei läheks ta sinna kaevama. Sellest saaks otsekohe aru ja naaber võiks näha. Need on ridaelamud, kõikidel tagaaiad üksteise poole.”
„Saeb siis laiba tükkideks? Viib tükkhaaval kilekotis välja?” Meredith pööritas silmi. „Vabanda võikuste pärast, kuid ei ole lihtsalt kerge keset linna laibast lahti saada. Maal, noh, võib-olla. Kui mul ongi mingi teooria, lihtsalt mõte selle kohta, siis see, et – lihtsalt võib-olla – Natalie’ga on juhtunud mingi õnnetus, pärast seda kui ta välja tormas, mis takistab tema tagasitulekut. Ma tõesti arvan, et on aeg, et kas sina või Jackson nõuaksite, et Dan oma naise kadumisest teataks.”
„Elusalt või surnult,” lausus Ursula pahuralt, „aga ta oleks pidanud praeguseks juba välja ilmuma, kui tema kadumine ehtne olnuks. Mul on lihtsalt selline kõhutunne, ja see tunne on pagana jube, et ta on surnud ja Dan…”
„Oh põrgut küll!” Selle viimase hüüdega kaasnes kiljatus, kui Ursula tahapoole kargas ja tomatisupi purk üle laua paiskus, külili kukkus ja sisu ühtlase punase nirena vaguni põrandale valguma hakkas.
Meredith päästis purgi, samal ajal kui Ursula kaltsu haaras ja palavikuliselt nühkima hakkas. Kuid erepunane plekk näis oma elu elavat, roomates üle kõikide pindade ja hüpates nagu võluväel üle aukude, nii et vähimgi puudutus lõppes karmiinpunaste sõrmejälgede lööbega, mis ilmus uutesse kohtadesse üle terve vaguni. Õhku täitis konservtomati magus lõhn. Sel hetkel kõlas äkiline terav koputus vastu vaguni ust.
Nad katkestasid töö, et teineteisele ehmunult otsa vaadata. Meredith põlvitas lavatsile ja piilus pisikesest tolmusest aknast välja. Väljas seisid videvikuvalguses liikumatult ja vaikides kaks kogu. Üks oli pikk ja pulstunud välimusega. Teine paistis olevat lehvivatesse kangastesse rüütatud. Nende taga jooksis tumeda mustrina halli maapinna taustal kaevikute võrgustik. Luukerega hauda silm enam ei eristanud. Meredith neelatas ja üritas ebausklikku hirmu maha suruda.
„Külalised!” ütles ta, ise lootes, et normaalse häälega. „Lasen nad sisse.”
„Me oleme laagrist! Meie kõigi nimel!” lausus hääl hämarusest, kui ta ukse avas. Kogud väljas muutusid julgustavalt lihaks ja vereks, kuigi nende teadaanne oli natuke pahaendeline.
Vagun kõikus ja õõtsus lisanduva raskuse all, kui nad trepist üles ronisid. Esimesena tuli mees, riietatud vanasse Arani pulloveri ja tööpükstesse. Naisel oli seljas pikk, määrdunud äärega seelik ja – mis Meredithile märgates lõbu pakkus – jalas tugevad meestesaapad. Mõlemal olid õlgadeni lahtised lehvivad juuksed, mehe omad roheka mütsi alla vangistatud. Mees uhkeldas pulstis habemega. Nad nihkusid ettevaatlikult ümber võika jalajälje treileripõrandal, kuid kumbki ei küsinud selle kohta.
Nad paistsid tõesti jahmunud, kui Ursula lähemale astus, et neid tervitada, sirutades välja käsi, randmed ja käevarred nimetu punase õudusega koos. „Need on Pete ja Anna! Võtke istet. Vabandust segaduse pärast!”
Nüüd küsis tüdruk jahedal toonil: „Kas sa lõikasid endale sisse? Meil on bussis esmaabikarp.”
Ursula selgitas asja ja külalised istusid külg külje kõrval