peletaks.”
„Oh, väga naljakas!” lausus Jackson hapult.
Tõmmu tüdruku Ameerika aktsent oli Meredithi kõrvale ilmne ja Ursula tõttas neid omavahel tutvustama. „See on Renee Colmar, kolleeg Ameerikast. Ja see on Karen Henson, kes on samuti appi tulnud!”
Jackson tõi kuuldavale summutatud turtsatuse. Renee heitis talle pilgu täis halvasti varjatud ärritust, kuid manas ette helge naeratuse Meredithi jaoks. „Hei! Tere tulemast meie väikesesse õnnelikku perekonda, Meredith! Tulite, et oma pea pakule panna?”
„Jäta järele, Renee!” ütles Ursula kärsitult, kuid ilma vihata.
Teine tüdruk, Karen, nihkus kohmetult ettepoole. Vanamoodsast palminiinest aiakübarast, mille lai serv oli kaunistatud kunstlilledega, oli olnud vähe tolku üle terve naise koduse näo tulvanud tedretähtede liivatormi ja värskelt keedetud homaari jume ennetamisel. Meredith tundis talle kaasa, pidades endamisi aru, kuidas see lihav ja üsna ebaatraktiivne noor naine võis küll suvepäikese kätte jätmise all kannatada.
Otsekui selle tõsiasja kinnitamiseks sirutas Karen välja käe, mille käsivars oli veelgi laigulisem rohketest päikesepõletuse plekkidest ning roosa kalomelilosjooni kuivanud korpadest. „Tere,” pomises naine ja vaatas maha, justkui oleks ta teadlik oma haletsusväärsest väljanägemisest.
Koer lisas oma tervituse, lükates koonu Meredithi pihku. Meredith patsutas ta pead. „Kelle oma ta on?” küsis ta Karenilt.
„Meie oma tegelikult mitte,” ütles Karen häbelikult. „Ta kuulub sinna üles, laagri juurde. Kuid ta on justkui meiega ühinenud või nii. Ta on väga hea!” lisas ta kaitsvalt, trotslik pilk Jacksonil. Koer heitis Kareni jalgade juurde maha ja vaatas üles naise poole, keel suust välja ripnemas. Ilmsesti oli koer määranud end naise ustavaks kaaslaseks ning jäi vaidluses tema asjadesse kaasamise küsimuses uue perenaise peale lootma.
„Ma pean üles tunnistama,” ütles Meredith Jacksonile, „et ma pole kunagi Bamfordi muuseumit külastanud, kuigi olen Bamfordis sageli käinud.”
Mees paistis nukker olevat. „Teie ja terve maailm! Me pole külastajatega just üle koormatud! Suurim rahvamass tuleb siis, kui mõni kohalikest koolidest ühe või teise projekti raames trobikonna lapsi kohale toob! Ma ei saa tavainimesi süüdistada. Tulekivid ja katkised potid ei paku võhikule just kuigi palju huvi. Mida me hädasti vajame, muidugi mõista, on midagi tõeliselt dramaatilist!” Ta lasi igatseval pilgul üle lahtiste kraavide ja paljaks kooritud maapinna käia. „Sellepärast ma siin olengi. See on, noh, minu suur lootus!”
Esmalt oli Meredithile jäänud Jacksonist mulje kui karusest noormehest, keda valitseb idée fixe, kuid äkitselt avastas ta, et mees meeldib talle.
„Te kõnelesite nii, nagu loodaksite leida midagi tähtsat.”
„Kogu see ettevõtmine on Iani vaimusünnitis!” lausus Ursula.
„Ta veenis fondi seda finantseerima. Räägi talle, Ian.”
Jackson punastas, tunnustuse üle pooleldi piinlikkust tundes, pooleldi rõõmustades.
„Kui me varsti millegi tähelepanuväärsega välja ei tule, ei pruugi fond seda kauemini finantseerida. Ja ikkagi ma tean, et see on siin…” Ta katkestas jutu ja lasi õlad longu vajuda. „Võib-olla ei pakkunud ma teile praegu just kõige paremat vastuvõttu, Meredith. Aga see tuleb sellest, et ma olen kõige pärast nii pagana meeleheitel! Vabandust, kui mu jutt kõlas virisemisena.”
„Ma ütleksin, et teil on selleks hea põhjus!” lausus Meredith talle, osutades New Age’i rändurite laagripaiga hunnitule kaosele. See oli kindlasti piisavalt lähedal, et ärevust põhjustada, ning Jacksoni mure oli mõistetav. Meredithi saabumisest peale oli keegi üritanud süüdata lõket puudega, mis olid silmanähtavalt alles toored, ning suits tõusis treilerite ja prahihunnikute vahel tumehallide pahvakute jadana õhtutaevasse. Eriomane kirbe väävlihais kandus nende rühma poole ja Meredith nuusatas. See pani tal sõõrmed sügelema. Meredith tundis, et talle tuleb aevastus peale. Ta tõmbas välja taskuräti ja hõõrus nina.
„Läheb veelgi hullemaks!” ütles Renee teda jälgides. „Uskuge mind, meie oleme juba peaaegu välja suitsetatud! Noh, sellega tuleb harjuda! Räägime jälle, Meredith!”
Tüdruk muigas virilalt, lasi õlad alistunult längu ja pöördus minekule, et mõni jard eemal oma poolelijäänud tööd jätkata. Tema kühvlikese lakkamatu õrn ja ettevaatlik kraabitsemine sõmerjas pinnases moodustas saatemeloodia nende edasisele vestlusele. Karen ei teinud ühtki liigutust, et temaga liituda, ainult niheles kohapeal ja sirutas käe välja, et puudutada koera pead, justkui looma või iseennast rahustades. Meredith polnud kindel, kumba just.
Kuid nad kõik olid sissetungijad sellel maastikul. Meredith püüdis ette kujutada mäekülge, kus polnud kedagi neist seda risustamas. Vaikus, õhus nukrameelsus. Kuid mitte rahu. Selle iidse paiga kohal oli mingi rahutus. Siin ei vaiki tuul kunagi. Ja kes teab, kas need, kes olid elanud tohutu muldvalli varjus või surnud või langenud selle nõlvadel, ei käi siin senini vaimus ringi? Kas võib ealeski kindel olla, et mingi heli on üksnes tuulekahin pikas rohus? Kuid hoolimata sellest, et paik oli üksildane, oli just silmapiiri kohal üks eluase. Meredith nägi selle korstnaid. Ja edasi, domineerides kogu vaatevälja üle, seisis kummaline sakilise katusevalliga hoonekönt. Kuid selle väljanägemine polnud veenvalt keskaegne, vaid oli tõenäolisemalt mõne ekstsentrilise viktoriaani vaimusünnitis, selge ja lihtne rumalus. Meredith, kellel oli nõrkus selliste kohtade vastu, otsustas sinna üles ronida ning ehitist uurida, kui tal selleks võimalus avaneb.
Jackson oli märganud, kuidas naise pilk silmapiiri uuris, ja ta osutas pikale rohtukasvanud muldvallile, mis New Age’i laagrit ümbritses. „Seda kaitsevalli kutsutakse Mottsi kindluseks. Nimi viitab normannide maalinnusele, kuid on sellest palju-palju vanem, rauaaegne kindlustus.”
„Ursula rääkis midagi sakside säilmetest.”
Mees noogutas. „Pärast seda, kui Rooma leegionid Britanniast tagasi tõmbusid, ei viivitanud ründajad mere ületamise ja maa rüüstamisega. See oli kerge saak ja lõpuks jäid nad paigale. Esimest korda ilmusid nad sellele alale viieteistkümnenda sajandi lõpus nagu lihtsad marodöörid…” – võib-olla teadmatult heitis Jackson pilgu mäest üles raamas laagri poole – „…ja neid juhtis saksi pealik Wulfric. Kohalikud britid osutasid ootamatult visa vastupanu, tehes siia vana kindlustuse taha tõkked. Kuid Wulfric ja tema mehed vallutasid paiga ning nottisid kogu kamba maha. Siiski naersid viimasena britid, sest Wulfric ise sai mürgitatud odast surmavalt haavata. Sõnaga „mürgitatud” viitab kroonik ilmselt gangreenile. Vanadest aegadest ja läbi terve keskaja on hulganisti teateid mürgitatud nooltest ja nii edasi, sest see oli ainus viis seletada, miks mõned haavad halvaks läksid ja teised mitte.”
Kõneleja oli nüüd üsna eemalviibiv, tema nägu hiilgas vaimustusest. „Kujutlege vaid! Siin on toimunud lahing, surnukehad igal pool ümberringi, sealhulgas langenud saksid. Wulfrici sõdalased olid paganad ja nad asusid tööle, et põletada oma surnud nii, nagu nende eriline traditsioon ette nägi. Nad maeti siia, kus nad langesid, sest saksid kavatsesid edasi liikuda kohe, kui nad lõpetanud ja sobilikult leinanud on! Mõned saksi hõimud tuhastasid oma langenud, teised matsid nad koos relvadega. Wulfrici jõuk kaldus viimase poole. Vahepeal läks vaese vana Wulfrici haav roheliseks. Arvatavasti kandsid nad ta lähimasse ulualusesse. Ta oli kindlasti nõrk ja nad ei oleks teda väga kaugele viinud. Seal, mingis vallutatud rooma-briti maamajas lamas Wulfric, jälgides oma liha roiskumist, täiesti ihuüksi, sest lehk hoidis teisi eemal. Kaugemal kuulis ta oma mehi relvavendadele haudu kaevamas, päris kindlasti kaevasid nad ühte ka tema jaoks. Kuigi vahest oli ta siiski deliiriumis.”
Jackson raputas pead ja osutas mäeveerule. Erutusest pinevil häälega jätkas ta: „Me ei tea, kus Wulfric suri. Kuid see koht siin on just see, kuhu nad vaese hädalise matsid, ma olen selles kindel! Sest see oli tema viimase võiduka lahingu tanner! Ta oli nende pealik ja nad saatsid ta kõikide auavaldustega teise ilma! Ta riietati parimaisse rõivaisse ning asetati hauda koos oma kilbi, kiivri ja kõikide muude soomuskatetega, oma mõõga, joogipeekrite ja isiklike väärisehetega. Kui nende retk oli senini edukas