lapsi ja olukord võib vägivaldseks muutuda. Kuid nende viibimisest kaevekohale nii lähedal võib tekkida lausa katastroof.”
„Ma tunnen tõesti kaasa, usu mind!” Meredith nägi vaimus pilti Tobyst, kes magab siruli välivoodis, tühjad õllepurgid prügikastis. Ta rääkis Ursulale Tobyst. „Kuigi see pole päris seesama. Kuid ta on seal ja ilmselt kavatseb ta sinna ka jääda.”
„Ma vean kihla, et sinu politseinikule see ei meeldi!”
„Minule ei meeldi! Muuseas, Alan ei ole „minu” politseinik! Ja Toby mulle täitsa meeldib. Ta on lihtsalt uskumatult lohakas ja lärmakas.”
„Siis on ju meil mõlemal probleeme.” Ursula vaikis hetke ja keerutas lusikat näppude vahel. „Ma poleks pidanud sind oma jamaga tülitama ja sind kaugelt Londonist siia kupatama. Ma ütlesin kõigile, et kirjutan täna oma märkmeid ümber. Ma ei suudaks teistega koos olla, eriti mitte Daniga.”
„Selleks sõbrad ongi.” Meredith silmitses Ursulat. „Mul oli hädasti vaja korterist välja pääseda, nii et see külaskäik on päästerõngas! Aga kui sa oled selle teise asja rääkimise koha pealt meelt muutnud… sest midagi on lahti, on ju? Ja see on sulle tähtsam kui too eelmine?”
„Jah,” lausus Ursula vaevukuuldavalt. „Ma pole meelt muutnud. Ma pean kellelegi rääkima, pigemini siis sulle.” Ta raputas õnnetu näoga pead. „Ma olen ikka täielik lollpea olnud.”
„Seda on ennegi paaril korral öeldud! Kui see on mingi südameasi, siis anna aga aega. See on ainuke ravi.”
„See pole midagi sellist. Aeg võib siin oluline olla.”
Meredith kuulas, kui sõbranna talle oma loo jutustas.
„Võib-olla sa praed ennast olematu asja pärast, Sula,” ütles ta, kui Ursula oli loo lõpus kohmetunult takerduma jäänud. „Abielupaarid tõepoolest tülitsevad ning üks või teine võib kas ajutiseks või ka igaveseks minema kõndida. See on piinlik ja inimesed esitavad küsimusi, niisiis mõtleb teine vabanduse välja. Dan ütles, et ta naine sõitis Bamfordi oma ema juurde. Tõsiasi, mille sa tuvastasid – et ta seda ei teinud –, ei pruugi tingimata midagi kurjakuulutavat tähendada.”
„Ma tean! Kuid nüüd on ta juba mitu päeva ära, ja kui see oli tema käekott, mida ma nägin, siis ei ole tal ei krediitkaarte ega autovõtmeid. Ja ära unusta korrektuurpoognaid! Ükskõik kui logisev nende abielu ongi, Dan ja Natalie on mõlemad oma elukutsele pühendunud. Natalie ei veaks oma kirjastajat alt.” Ta vakatas hetkeks. „Kas sa ei saaks oma politseinikuga sellest lihtsalt rääkida?”
„See ei kuulu tema piirkonda. Ta on ju miilide kaugusel Bamfordis. See pole tema asi.”
„Ta võiks ju midagi soovitada!”
„Ta pole mingi tädi, kelle õla najal nutta!” ütles Meredith Alani reaktsioonile mõeldes ärritunult. „Ma arvan, et sa peaksid kõigepealt proovima uuesti Daniga rääkida. Ütle talle, et sa oled mures. Naermine on halvim, mida ta teha võib.”
„Ega ta naerakski. Ta läheks endast välja. Ta ei või kannatada, kui ma Natalie nimegi mainin. Ja ta pole sedasorti inimene, kellega saab rääkida. Ta valetab!” lõpetas Ursula lootusetul häälel.
Meredith mõtles iroonilise muigega, et ta ise oli liiga palju sedasorti vigu teinud, imestamaks, kuidas selline intelligentne naine nagu Ursula võib langeda mehe õnge, kes naise enda arvates nii silmanähtavalt puudulik on. Näruses iseloomus on midagi saatuslikult köitvat ja maailm on täis naisi, kes võivad seda tunnistada.
„See asi, mis mul Daniga oli,” lausus Ursula, „siis kui see kestis, oli… kuidas seda seletada?”
„Tõeline tulevärk,” pakkus Meredith. „Palju kirglikke leppimisi ja vahepeal hõljumine seitsmendas taevas. Sa ei pea seda seletama, Ursula. Me kõik oleme seda teinud. Ainus häda pilvedel hõljumisega on see, et nad on nii kuradi kõrgel. Kui maha kukud, siis on valus.”
Ursula nõjatus ettepoole. „Aga Dan on endiselt oma pilve peal, kui sa aru saad, mida ma mõtlen! Ta väidab järjekindlalt, et armastab mind ikka veel, ning ükskõik, mida ma talle ka ütlen, jääb ta kindlaks oma usule, et tegelikult ma armastan teda ja et ma tahan lõppu teha ainult Natalie pärast. See ajab hirmu peale. Ta on nii jõuline. Ja mul on nii paha tunne tema süüdistamise pärast…”
Kui tema jutt katkes, küsis Meredith leebelt: „Milles süüdistamise pärast?”
Meredith nägi sõbranna nägu tontlikult hallikasvalgeks muutuvat ja tundis, et on julm. Aga kui minna Alanilt nõu küsima, tuleb talle rääkida, mis täpselt on Ursula arvates juhtunud. Kui see tähendaks ka Ursula sundimist tunnistama üles oma kahtlustusi, millele ta isegi vaevalt mõelda julgeb, siis olgu nii.
Ursula tõstis närvilise liigutusega mõlemad käed, et juukseid laubalt tagasi lükata. „Ma ei tea! Aga ma arvan, et tean, millal Dan valet räägib, ja just praegu ta valetabki! Temaga rääkimisest pole kasu! Ma olen selle üritamisest juba peaaegu hullumas! Muidugi ei arva ma, et ta Natalie’le meelega viga tegi! Ma mõtlesin pigem tülile, mingile kogemata juhtunud õnnetusele. Võib-olla teen ma ennast praegu veel lollimaks, kui ma juba paistan.” Ta hüppas püsti ja hakkas kohvitasse kokku korjama.
„Noh, see on kindlasti üks võimalus,” sõnas Meredith rahulikult. „Kuid see on ikkagi see, millest ma sinu arvates peaksin Alan Markbyle rääkima? Et Dan on võib-olla oma naisele häda teinud?”
„Jah! Ei! Meredith, ma ei tea, mida teha. Ma mõtlesin, et kui ma paluksin sinul Markbyga rääkida, oleks see nagu mitteametlik, tegelikult isegi ei ütleks, et midagi on juhtunud, lihtsalt võib-olla!”
„Sula!” ütles Meredith teravalt. Sõbranna tardus paigale, kandik käes. „Kui ma räägin sellest Alanile, siis tähendab see politseile rääkimist. Sest just seda Alan ongi – politseinik. Tal ei lähe see kunagi meelest ja ta ei unusta seda ka nüüd. Ähmaste süüdistuste esitamine oleks tema aja raiskamine. Ta nõuab kindlasti mingeid üksikasju. Ja kui sa esitad konkreetse süüdistuse, on see ühel või teisel viisil kohe ka üldiselt teada! Nii et enne, kui ma temaga räägin, oled sa ikka kindlasti seda meelt, et ma peaksin seda tegema?”
Ursula lõug võbises, kuid ta ütles kindlalt: „Jah.”
„Isegi kui me võib-olla peaksime rääkima mõrvast? Sest kui peaks olema juhtunud kõige hullem, siis just sellest me räägimegi, ja teesklemine, justkui oleks asi milleski muus, tähendab põgenemist reaalsuse eest!”
Peaaegu kuuldamatult tuli Ursula suust: „Ma tean.”
Tekkis vaikus. „Hea küll siis,” lausus Meredith. „Ma räägin temaga.”
Ursula hakkas kandikuga ära minema. Ta vaatas tagasi, hale naeratus näol. „Ma tean kindlasti, et kui Danil oleks paljas kahtluski, et ma sinuga niimoodi rääkinud olen, ei andestaks ta mulle iialgi.”
Alan Markby, kummaski käes ääreni täis klaas, tegi endale ettevaatlikult teed varasel õhtupoolikul „Viinamarjakobara” lounge-baaris tunglevate inimkehade vahel.
„Korras!” ütles ta õnnelikult pärale jõudnult ja asetas klaasid sõõrikujuliste plekkidega lauale. „Üks vaadisiider. No nii, mis on siis sellise äkilise arheoloogiahuvi põhjustanud, või värbab Ursula vabatahtlikke?”
Meredith tõstis tänades siidri ja alustas oma hoolikalt ette valmistatud seletust Ursula dilemma kohta. Hilisel pärastlõunal pikka teed Bamfordi sõites oli tal olnud aega nuputada, mida öelda, ning siis oli see kõlanud küllaltki mõistlikult. Nüüd polnud ta enam nii kindel ja Alan näis umbusklik, kortsutades kulmu laubale langevate heledate juuste all, kõhn nurgeline keha küürutamas toolil haigettegevalt tuttavlikus skeptilises poosis.
Meredith tundis seda pistet südames ja võbinat kõhus, mis on poolenisti piinav ja mida, teadis ta, ei saa ravida düspepsiapilliga. Ta küsis endalt juba mustmiljonendat korda, kas ta on ikka täie mõistuse juures. Mitte ainult Ursula üritusega tegelemise pärast, vaid ka siiatulemise ja uuesti Alaniga kohtumise pärast. Oli liigagi lihtne lasta vanadel headel inimlikel tungidel end kaasa viia. Aga kui sa