Kuid ta nõustub lahutusega, kui sina ja mina ta lihtsalt fakti ette seame.”
„Ma ei taha, et sa minu pärast lahutad. Ma ei abielluks sinuga, kui sa seda teeksidki. Jumala pärast, Dan! Me lõpetasime selle peaaegu kuu aega tagasi! Ma mõtlesin, et sa oled hakanud leppima sellega, et meiega on absoluutselt kõik läbi!” Naine teadis, et tema hääles kõlab ärritus, kuid see oli sama hea kui kõnelda seinale. „Aga ei! Sina ja Natalie, te olete tõepoolest paras paar! Kumbki teist ei kuula ainsamatki sõna, mida keegi teine ütleb!”
„Ma armastan sind!” karjus Dan talle, endal nägu sarlakpunane. Mees astus sammu ettepoole, tema käed sirutusid välja, aga siis paistis ta end uuesti koguvat ja peatus. Tema käed langesid tagasi rippu.
„Ei sa armasta! Sa ainult arvad, et armastad! Kui sa vaid sellele objektiivselt mõtleksid, saaksid sa aru, et sa pole minusse juba ilmatu kaua aega armunud!”
„Jama!” andis mees vastu. „Veelgi enam, ma ei usu, et sa mind enam ei armasta! Kui vaid Natalie siin poleks…”
„Hästi, teda pole ju siin!” nähvas Ursula. „Ja ka mina lähen kohe.”
„Ma ei lase sul minna,” ütles Dan raevunult. „Ei lase ennast maha jätta, mitte pärast kõike seda, mis oli!”
Ursula oli ukseni jõudnud, kuid pööras mehe hääles allasurutud viha kuuldes ümber ja vaatas tema poole tagasi. Dan seisis tigedalt põrnitsedes keset tuba, silmis säärane ehtne raev, et naine hetkeks päris kartis teda. Siit silmas Ursula käekotti, mis tooli tagant välja paistis. See pidi olema Natalie oma – või kuidas?
„Kui kaua Natalie on oma ema juures olnud?” päris ta, soovides et ta oleks elementaarse ettevaatusabinõuna enne siiatulekut välja uurinud, kus Natalie on.
„Ma… Kolm päeva nüüd.” Mees pööras pea kõrvale.
„Millal ta tagasi tuleb?”
„Ma ei tea ja mind ei huvita ka! Mulle sobiks hästi, kui ta kunagi tagasi ei tuleks! Sina ei tea, missugune on elu koos temaga! Ja sestsaadik, kui ma kohtasin sind, Sula, on see olnud agoonia, teades, et…”
Ursula katkestas teda. „Dan, ega midagi ei ole juhtunud, ega ju?”
„Mida muud peaks juhtuma, kui et ma sinusse armusin?”
„Viimast korda, lõpeta niiviisi rääkimine! Su jutt kõlab just nagu mõnest Natalie raamatust!” See oli ebasõbralik ja ta ei tahtnud Danile haiget teha. Ta tahtis ausust – kui mehel seda üldse oli. „Ma pidasin silmas, et kas sinu ja Natalie vahel juhtus midagi, midagi tavapärasest erinevat?”
„Jumala eest, lõpeta see Natalie’st heietamine!” Mehe nägu oli punaseks värvunud ja tema puhmas habe näis turri tõusvat. Esiku tolmust pühkimata orvad kajasid ta häälele vastu. „Mida sa üritad mulle teha? Ma armastan sind ja sina ütlesid, et armastad mind! Me oleme siin omapead ja Natalie on läinud!”
„Kuhu läinud, Dan?” Vaatamata ettevaatusele kargasid sõnad välja nagu süüdistav nähvak.
„Ma ütlesin sulle, oma ema juurde! Võib-olla ei tule ta tagasi! Kui ta ei tuleks…”
„Mida sa sellega silmas pead, ei tuleks?” Kahtlustus ragises naise hääles.
„Ma pean silmas, et kui ta ei tuleks, võiksime alati niimoodi koos olla! Asjaolud võivad muutuda, just nagu ma ütlesin. Ma võin nad muutuma panna. Mõtle sellele, Sula.” Dani hääl vaibus ja ta astus sammu ettepoole.
Ursula kohkus automaatselt tagasi, kui mees sosistas: „Ma teeksin ükskõik mida, kui see tähendaks, et sina ja mina võiksime koos olla, ükskõik mida, ma vannun!”
„Lõpeta!” Ursula pöördus ja pages, kiirustades piki koridori, sõrmed kobasid eesukse lingi järele. „Ma ei tahtnud sellel väljakaevamisel töötada, kui kuulsin, et sina sellega seotud oled, sest ma teadsin, et sa lased meist üha edasi ja edasi!”
Ta sõrmeküüs murdus vastu tõrksat ukselinki. Mis selle asjandusega küll on, oli see kinni kiilunud?
„Nii läks ainult sellepärast, et Ian ei saanud kedagi teist ja fond palus mind…”
Jumal tänatud, uks avanes viimaks ometi! Ta peaaegu kukkus üle astme eesõue.
„Oota, Sula!” hüüdis mees.
Kuid Ursula oli oma jalgratta juba ketist lahti teinud ja lükkas seda välja tee peale. Minema vändates kuulis ta Dani ikka veel oma nime hüüdvat. Tema pea pööritas ja ta mõtteis kasvas aeglaselt üks uus ja kohutav kahtlus.
„Napakas, napakas!” pomises ta pead all hoides pedaale tallates kuuldavalt. Üks autojuht, keda ta polnud tähele pannud, tagus oma autopasuna lülitusnuppu ja karjus: „Napakas, napakas! Punane tuli!” Ta nägi seda just õigel ajal. Oodates rohelise fooritule süttimist, kordas ta veel viimast korda valjusti: „Napakas!”
Kuid see polnud viimane kord, mil ta seda mõtles, seda õudset, sõnulseletamatut, uskumatut, kuid mitte võimatut mõtet, mis oli ennast nii ebameeldivalt tema peas sisse seadnud. Hullumeelne, nagu see kindlasti pidi – pidi! – olema, ei läinud see mitte ära.
kolmas peatükk
Meredith Mitchell sirutas end välja ja liigutas sulgteki all jalgu, mõnuledes häbitult laupäevahommiku laiskuses. Täna, ükskord ometi, ei tarvitsenud tal tormata võitlusse, jõudmaks metrooga Islingtonist Whitehalli, et seal välisministeeriumi laua taga tüütuseni higistada. Täna võis ta siin lihtsalt lebada, kellraadio vaikselt kõrva ääres pomisemas, ja meeliskleda selle meeldiva väljavaate üle, et mitte üksi täna pole olemas mitte mingit kontorit – terve järgmise nädala pole mingit kontorit ollagi.
Eesseisev lühike puhkus polnud mingi tühi aegruum. Ta oli võtnud plaani mitu väikest, kuid tähtsat külaskäiku. Juuksuri juurde tõeliselt korraliku lõikuse pärast. Hambaarsti juurde hilinenud korralisele kontrollile. Või mis veel huvitavam: minna sobival ajal poodidesse uusi riideid ostma, tehes seda rahulikult, kiirustamata, lõunatades väljas. See kõik on alles ees…
Kolin, kriipimine, klõpsatus.
Meredith tõusis võpatades istuma, ebameeldiv kloppimine südames. Sulgtekk libises viivitamatult põrandale ja jättis paljad jalad jaheda tõmbetuule kätte. Ta keeras jalad hooga küljele ja lasi üle voodiserva rippu, ise samal ajal kõrvu kikitades. Kindlasti oli sellele süütu seletus. Vahest oli mõni lind korstnast alla tulnud. Seda oli ennegi juhtunud.
Kuid lärm tuli magamistoa ukse suhtes teiselt poolt, kitsast esikust. See oli väike korter ja ei kuulunud talle, vaid oli ühe parajasti Lõuna-Ameerikas viibiva välisministeeriumi kolleegi oma. Kitsas ja kole võis korter ju tõesti olla, kuid see oli käepärane ja Meredithil oli õnn seal üksi elada.
Aga mitte praegusel hetkel. Keegi oli eesukse juures ja tal oli just õnnestunud uks avada ning see keegi astus parajasti korterisse.
Kostis just nagu mingi raske eseme põrandale maandumise mütsatus ja mehe häälepominat. Kell oli kaheksa nelikümmend viis laupäeva hommikul. Kas see murdvaras tõesti arvas, et korter on tühi?
Meredith tõusis ettevaatlikult püsti, varbad toasusse jalga kobamas, sel ajal kui ta ise hommikumantlit selga tõmbas. Telefon oli esikus. Oli ebatõenäoline, et talle antaks piisavalt aega selle kasutamiseks, isegi kui ta telefonini jõuaks. Kõige asjalikum tegutsemisviis oleks püüda korterist ülepea välja saada ja välismaailma turvalises rüpes abi otsida.
Vaikus teisel pool ust osutas, et sissetungija oli liikunud korteri teistesse ruumidesse ja oli ainult mõne hetke küsimus, millal ta tuleb magamistuba üle vaatama. Meredith tõmbas ukse lahti. Jah, esik oli tühi, kuigi põrandal lebas suur purjeriidest reisikott. Kott paistis olevat juba täis topitud – see oli veider. Elutoa uks oli poikvel ning keegi kuuldus seal ringi liikuvat ja üha pomisevat. Süda tagumas, astus Meredith reisikotist mööda ja sirutas käe välisukse lingi poole. Samal ajal paiskus elutoa uks ristseliti lahti ja tume kuju täitis ukseava. Meredith leidis end seismas vastamisi räpasevõitu, higise noormehega, kel seljas nahkjakk, jalas teksased ja jooksukingad ning näol kolmepäevane