Metallidetektoritega idioodid?”
Need olid need kõige hullemad. Kui need midagi leidsid, lasid nad sellega jalga ning ajastu jaoks väärtuslikud niidiotsad ja kaevekoha olemus kadusid.
„Ei, New Age’i rändurid. Veoautod ja koerad ja lapsed, kõik. Tagasihoidliku hinnangu järgi ühtekokku kolmkümmend inimest või rohkem, trambivad igal pool ringi. Süütavad lõkkeid. Lapsed ajavad üksteist taga. Koerad kaevavad auke.”
Ursula vahtis talle õudusega otsa. „Kas platsil?”
„Otse meie kohal mäenõlval – meie ja kaitsevalli vahel. Ian räägib sulle ülejäänust.”
Ursula kortsutas kulmu. „Aga kuidas Felstonitega on? Kas nad ei saa neid minema ajada? Kindlasti ei taha Felstonid hipisid oma maa peale telkima?”
„Muidugi ei taha ja usu mind, meil oli väga hirmuäratav vastasseis, vana Lionel Felston vehkis haavlipüssiga ja Brian lubas neile alles näidata. Sellest polnud aga mingit kasu. Nähtavasti peavad nad kohtuorderi hankima.”
Uksekell helises uuesti. „Ian!” ütles Dan ukse poole startides.
Ursula alustas: „Kas Karen ja Renee on platsil omapead…?”
Kuid Dan oli juba esikusse kadunud ja oli kuulda, kuidas ta Ian Jacksoni majja lasi. Mõne hetke pärast paiskus tuppa Bamfordi muuseumi kuraator – lühike, punase näo ja liivakarva juustega mees.
„Sula? Dan juba rääkis sulle, ma oletan? Mida, Dan? Oi, teed, kohvi, mida iganes.” Jackson viskus toolile, mehe kollakaspruun tviidjakk kerkis üles tema kõrvade taha. „Vabandust, et ma hiljaks jäin, aga ma põikasin kõigepealt Bamfordi ja astusin politseijaoskonnast läbi ning ajasin nende pealikuga juttu. Ta on peainspektor, Markby nimeks.”
Ursula hakkas just suud lahti tegema, kuid sulges selle siis uuesti.
„Ma rõhutasin asja pakilisust ja seda, kui tähtis see väljakaevamine muuseumi jaoks on, ja palusin tal saata mõned oma kutid sinna, et ajada need New Age’i inimesed edasi liikuma. Mulle paistis see küllalt lihtne. Kuid temast polnud mingisugust abi! Ütles ainult, et uurib asja, kuid et see sõltub asjaoludest ja et mõnikord pole vaenamisest abi, asi võib minna vägivaldseks ja me ju ometi ei tahaks otse kaevekoha kõrvale mingisugust löömat, eks ole.”
Jackson krahmas kinni kruusist, mille Dan talle ulatas. „Ma läksin päris närvi kohe. Ma ütlesin talle: „Ma olen maksnud oma pearaha2 ja kui ma palun abi oma kohalikust võmlast, ootan ma tegusid!” Ta ütles, et tunneb kaasa. Ma ütlesin talle, et ta võib oma kaastunde endale hoida ja et kas ta ikka saab aru, et muuseum on selles tema mõistmatus linnas kultuurioaasiks.”
Mees jäi jälle hetkeks vait. Dan oli selle tiraadi ajal end Natalie laua servale kohmetus poosis istuma sättinud. Ursula pilk rändas tagasi parandamata paberipoognate lasule.
Ta küsis kiiresti: „Kuidas Felstonitega on?”
„Nemad ütlevad, et ei saa endale kohtumäärust lubada. Kuid me ei saa politsei kiirele tegutsemisele lootma jääda! Vana Lionel võib tõesti kellelgi ajud sodiks lasta! Hullemaks see enam minna ei saa ja keegi peab midagi tegema!”
Jackson nõjatus teed üle kruusi ääre loksutades ettepoole. „Ma ei taha olla ebaõiglane. Karavani eestkõneleja – Pete – on mõistlik tüüp. Kuid ma tõesti ei arva, et võime kõiki neid teisi usaldada. Seal on üks kummaline kuju, kes muudkui tahab luukeret näha, luusib ringi, püüdes kergitada presendi nurka, kui meid vaatamas pole. Ma ütlen sulle, Sula, meil kõigil on kukla taha silmi vaja, seni kui nad seal on, ja me ei saa tööd tehtud! Me kulutame kogu oma aja valvamisele, samal ajal kui Felstonid ja rändurid mängivad kindlusepiiramist. Mingil juhul ei saa me platsi valveta jätta seni, kuni nad läinud on ja asi mutt! Ja ma pean silmas, et ka öösiti.”
Tekkis vaikus. Ursula katkestas selle kõhklevalt. „Kuidas haagistöötoaga on?”
„Olen sellele mõelnud. Me võiksime sinna paar voodit sisse panna, sellega pole probleemi. Ma mõtlen, et kui nad teaksid, et paar tükki meie omadest on öö otsa kaeveväljal, oleks sel mõju. Nad pole ohtlikud, kui te saate aru, mida ma mõtlen. Asi on lihtsalt selles, et nad võivad oma nina vahele toppida või üle väljakaevamise jalutada. See on füüsilise kohaloleku säilitamine. Ma mõtlesin, et sina ja mina võiksime täna öösel seal magada, Dan. Kuid homme ma ei saa, sest tital tulevad hambad ja ma ei taha Beckyt täiesti omapead jätta.”
„Mina võin ka homse öö seal magada,” lausus Woollard.
Teised kaks vaatasid talle küsivalt otsa ja ta punastas.
Ursula küsis otsekoheselt: „Kuidas Natalie’ga jääb?”
„Ma ju ütlesin sulle, ta on oma ema juures Bamfordis.”
„Ma võtan omakorda esmaspäeva öö ja teisipäeva ka, kui teile sobib,” sõnas Ursula. „Vahest jääb Karen siis koos minuga ööbima.”
Jackson oli aina sõrmedega oma kruusi mudinud. „Kuulge, ma pean teilt kahelt üht teenet paluma. Ma mõtlen seda, et teie olete fondiga otseselt seotud. Ma pigem hoiaksin kogu lugu vähe aega ainult meie teada. Pole mingit mõtet fondile sellega muret valmistada. Kui Ellsworth saab teada, et seal elab mingi hipikaravan, võivad nad mõelda, et asjad lähevad käest ära.” Mees õhetas näost. „Ma pean silmas uimasteid ja nii edasi. Neil on ju narkotsi, eks ole? Sedasorti inimestel? Või mõtleks fond, et me ei saa sellistes tingimustes korralikult töötada?”
„Me ei saagi,” märkis Dan napilt.
„Peale selle,” Jacksoni hääl kerkis, „küsisin ma neilt just lisaraha. Me oleme nii keerulises järgus. Te mõlemad teate, et ma usun, et suudame Wulfrici matuse leida. Täisvarustuses saksi pealiku! Mõelge ometi, mida see Bamfordi muuseumi jaoks tähendab!”
Jacksoni nägu hõõgus entusiasmist, siis muutus igatsusest nukraks. „Ma arvasin, et suutsin fondi veenda. Nad olid rahul, kui leidsime ühe täieliku skeleti, ent siis, kui see polnud Wulfrici oma, hakkasid nad skeptiliseks muutuma, et kas me üldse kunagi tema hauakoha leiame. Ma tean, et te mõlemad olete mind toetanud, ja ma olen tänulik. Kuid ma olen piinavalt teadlik sellest, et me pole leidnud midagi, mida ma saaksin oma teooria toetuseks Ellsworthile näidata. Mul peab olema rohkem aega, ja mitte midagi sellist ei tohi juhtuda, mis fondi usaldust veelgi kõigutaks.”
Ta pani kruusi käest. „Hea küll, ma lähen tagasi Bamfordi ja vaatan, mida ma saan täna õhtuks korraldada. Siis hakkame vahikorda pidama, kuniks karavan edasi liigub.” Kõneldes suundus Jackson toast välja. Dan saatis teda ja nende hääled kandusid esikust tuppa, arutades magamiskottide ja matkapriimuste vajaduse üle.
Ursula ohkas. Kõik see kõlas ju väga kenasti, kuid ta polnud eriti vaimustatud väljas künkanõlval tundmatute hipide laagri vahetus naabruses magamisest, selleks et neid eemal hoida. Ka ei ole Kareni seltskond just taeva kingitus.
Ta langetas käe tooli kõrvale ja kobas oma õlakoti järele. Ta sõrmed puudutasid lahtise tõmblukuga ääristatud nahka ja ta sobras taskurätti otsides kotis. Võttis hetke aega, enne kui ta mõistis, et miski on valesti, ning sai üle tooli serva vaadates aru, et ta polnud kättpidi mitte oma, vaid kellegi teise kotis. Ta oli pannud oma koti midagi märkamata teise koti kõrvale tooli juurde maha. Tundes uudishimu, tõstis ta teise koti üles. Kott oli lahti, nii et sinna korraks sissepiilumine polnudki õieti nuhkimine. Nahast tasku krediitkaartidega, huulepulk, märkmik, pastakas, rahakott, kaks supermarketi ostutšekki, autovõtmed…
Dan tuli tagasi, olles Iani välja lasknud. Ursula pillas koti käest ja haaras enda oma, kui mees sisse tuli.
„Ma nüüd parem lähen.” Ursula tõusis püsti.
„Sa ei pea minema tormama, tead ju küll, Sula.”
„Ma ütlesin sulle, mu märkmed…”
„Sa võid kulutada viis minutit rääkimisele!” Mees peaaegu karjus need sõnad ja need kajasid toas vastu.
„Millest rääkimisele?” küsis Ursula vaikselt.
Dan