kõiki, kes aitasid ja julgustasid mind selle (ja muidugi kõikide teiste raamatute) kirjutamisel. Abikaasa Johni, kirjastaja Anne Williamsit, agent Caroline Blake’i, oma sõpru ja kõiki lugejaid, kes mulle kirjutasid, ja neid, kellega mul on olnud õnn isiklikult kohtuda. Seoses selle raamatuga tahan ma avaldada erilist tänu Bicesteri Messengeri oksjonimajale selle eest, et nad mind oma üritustele kutsusid, ning Chipping Nortoni postisorteerimisosakonna ülemale ja personalile, et nad lubasid ennast külmal hommikul kell viis tülitada!
üks
„Homme külmetab, just nagu täna hommikul. Üks mees pubis rääkis,” oli Libby onu Denis eelmisel õhtul söögilauas teatanud.
„Need mehed, kellega sa mööda kõrtse aeled, on ammendamatud infoallikad!” torises proua Hancock teekannu natuke liiga jõuliselt lauale asetades.
Libby oli rutanud perenaaklemist leevendama: „Täna hommikul oli maa valge. Nagu oleks lund sadanud.”
Onu Denis, kes imas endasse infot nagu leivatükk sousti, oli seletanud: „See paneb kihlvedudele põntsu. Igal aastal veetakse kihla, et jõuluks tuleb lumi maha.” Lusikas kõlksus tassis, kui ta teed segas, ning seejärel lisas onu armulikult: „Sama lugu on sinuga, Lib. Mööda neid külateid sõita.”
„Ma istun meelsamini autos, kui veaksin jalgsi linnas posti laiali,” ütles Libby lootuses, et onu jätab lusikaga kolistamise.
Nagu alati, ei teinud Denis ta jutust välja. Tema vestlus oli alati enesekeskne.
„Jah, pole kahtlust, et kihlvedude vahendajaid see hirmutab.”
Denis kõkutas naerda, rüübates samal ajal teed, nii et köha tuli peale ja ta pidi tassi käest panema. Ta vuntsiotsad olid niisked ja seetõttu oli ta veel rohkem jääpangal lamava merihobu moodi.
Tema õde ja õetütar võpatasid. Proua Hancock lausus hapult: „Noh, sa tead küll, kuidas nende pea töötab!” Ja lisas siis hoopis teise hääletooniga: „Kui külm püsib, pead ennast soojalt riidesse panema, Libby. Oleks sul ometi tubane töö! Mulle teeb muret, et talvel lähed sa hommikuti pimedas kodust välja.”
Proua Hancock heitis Denisele tähendusrikka pilgu, vihjates, et oleks tore, kui vennal oleks kasvõi mingisugunegi töökoht.
Onu Denise tutvus kihlavedajate vennaskonnaga oli kestnud kaua. Mõned aastad tagasi oli see viinud abielulahutuseni. Leidnud ennast lageda taeva alt, oli ta asunud elama oma abielus õe juurde. „Ajutiselt, kuni leian endale midagi.”
„Ajutine” oli kestnud kaks aastat, kuni Libby isa suri. Seejärel oli onu Denis pakkunud ennast üllameelselt hoolitsema lese ja tema väikese tütre eest.
Nüüd oli see väike tütar kahekümne nelja aastane ja onu Denis elas ikka veel nende juures. Nad olid harjunud tema palja pealae, punase näo, tilkuvate vurrude ja lotendava kõhuga. Rääkimata nõrkusest ehete ja eale sobimatute nahast lendurijopede vastu. Nad ei küsinud, kust ta raha saab. Ausalt öeldes ei tahtnudki nad seda teada. Tööd Denis ei teinud. Sotsiaalabi, millest vaid väike osa läks õele tema ülalpidamise eest, kulus kihlvedude ja kõrtside peale. Vahetevahel oli ta – nagu ise ütles – „järjel” ja siis oli ta üllatavalt heldekäeline. Muidugi võis tulla raha võiduajamistelt, kui mõni setukas oli enne teisi finišisse jõudnud, kuid Libby kahtles selles. Näis, et hoolimata usinast spordilehekülgede uurimisest pole onu Denisel võitjate jaoks silma.
Nende asjade üle mõtiskles Libby, kui ta sõitis väikeses punases postiautos ettevaatlikult mööda teed Castle Darcy küla poole. Tore oleks onu Denisest lahti saada. Tehes kahekümne viie miili pikkuseid postiringe kaugematesse kohtadesse, oli Libby mitmeid kordi nuputanud, kuidas seda võiks teha. Kui teda ei oleks, leiaks ema endale uusi sõpru. Ja Libbyl poleks vaja oma sõprade ees tunda piinlikkust onu käitumise pärast. Ja neil kummalgi poleks vaja taluda tema kohutavaid lauakombeid.
Onu Denise ilmaennustus oli täide läinud. Hommikul oligi jälle hall maas. Varjulistes kohtades, kus eilne polnud jõudnud sulada, kattis maad paks valge kord, muutes lumelageda talve ilmet. Esimesed päikesekiired lõid ämblikuvõrgupitsid teeäärsete põõsaste raagus okstel hõbedaselt särama. Teed palistavate tammede ja kastanite väljasirutatud oksasõrmed helkisid nagu ehitud jõulupuud poeakendel.
Libby kujutelmas olid majade katused nagu glasuuriga kaetud piparkoogimajakesed, kus kuri nõid Hansu ja Gretet vangis hoidis. Tumedad paljad lapid korstnate juures andsid märku, et seal tehti varahommikul tuld. Nõid valmistub lapsi küpsetama. Kuid ainult mängult.
„Lapsed, see pole päris!” kõlas Libby kõrvus aastatetaguse hääle kaja. Hirmust nutvad lapsed saalis kõhklesid ja mõtlesid, kas uskuda head haldjat või ei.
„See pole päris!” kordas isade-emade ja tädide koor.
Kuid nõid nägi välja nii päris. Oojaa, mõtles Libby. Muidugi oli see räbalates mees. Nüüd Libby teadis seda. Oma tavalises riietuses oleks ta sarnanenud onu Denisega. Ent millist nõida ta mängis! Kõik need salkus hallid juuksed, triibulised sokid ja terava põhjaga kübar. Lõpuks tõukas Hans nõia tema enda koldesse. Hansu tapmine oleks olnud mõrv, kuid nõia põletamine oli õigusemõistmine. Kuidas me kõik tema surma ootasime, meenutas Libby. Kuidas me soovisime, et kuri saaks karistuse. Lõpuks sai õiglus võidu.
„Jõulutunne!” lausus Libby valjusti ja tundis ennast õnnelikuna.
Omavalitsuse puistur oli eelmisel päeval teid liivatanud – tavaliselt unustati kõrvalteed ära ja need sarnanesid pigem jääsõidurajaga. Libby oli sellegi eest tänulik. Maakond polnud terve aasta teekatte hooldamisega eriti vaeva näinud. Postiauto möödus üle väikeste aukude ja pragude hüpeldes esimestest majadest ja peatus paari madala hoone juures, mis seisid teest eemal pika eesaia taga.
Libby jättis mootori seisma, tõmbas kätte villased kindad, mida ema sundis teda kandma, ja avas autoukse. Ta hingeõhk moodustas autosse tungivas külmas karges õhus aurupilvi. Väljas polnud ühtegi hingelist. Enamik inimestest sööb veel hommikust, mõtles Libby.
Mõnes kohas tõusti koidikul, nagu nende juures. Libby töö nõudis seda. Inimesed ootasid, et post oleks peekoni ja munade ajaks kohal. Proua Hancock oli kehva unega ja talle meeldis tütart tööle saata, kuigi Libby palus korduvalt, et ta ei tülitaks ennast. Ent oli veel teinegi põhjus, miks proua Hancock enne kukke ja koitu kööki tuli.
Tänu taevale ei viitsinud onu Denis kell neli hommikul kondama hakata ja põõnas muretult edasi. Seega said Libby ja ema nautida rahus ja rõõmus varahommikust tassi teed ja röstsaia soojas köögis. Denise puudumine oli palju vähem märgatav kui ta juuresolek. Ent vahel, kui ülakorruselt kostis kerget norinat, vahetasid ema ja tütar muiates pilke.
Libby küünitas käe kõrvalistmele, kus seisis väike virn Castle Darcy posti. Nende kahe maja oma oli pealmine. Pakk, millel oli paremal pool asetseva maja aadress, oli tähitud saadetis ja nõudis vastuvõtja allkirja. Vasakusse majja oli pakk ja paar kirja, mis olid kummipaelaga kokku köidetud. Libby võttis mõlemad saadetised ja kviitungiraamatu ning ronis autost välja.
Külmunud rohi krigises ta raskete saabaste all, kui ta esimese värava juurde sammus. Mööda aiateed ukse poole minnes kuulis ta kuskilt maja tagant nõrka mökitamist. Libby kartis, et härra Bodicote on oma kitsedega maja taga ja tal tuleb minna sinna allkirja nõutama. Libby oli kandnud posti laiali kaks aastat ja tundis paljusid adressaate. Ta koputas uksele.
Aknakardin liikus. Hetke pärast lõgises uksekett ja uks avanes prao võrra. Selle vastu pressiti kõhn vana nägu, millest oli näha ainult üks silm ja kortsus suunurk habetunud lõua kohal.
„Post tuli!” hüüdis Libby ja lisas vaiksemalt: „Mul on vaja teie allkirja, härra Bodicote.”
„Milleks?” Küsimuses kõlas pahane noot.
„See on tähitud saadetis. Pakk.” Libby näitas seda ja osutas kviitungile.
Kuivetanud huuled liikusid taas ja nähtaval olev silm tõmbus kahtlustavalt pilukile. „Kellelt? Kas seal on kirjas?”
Libby ohkas ja vaatas saadetise tagakülge. „Proua Suttonilt.”
„Aa, see on mu nõbu Maureen.” Kett võeti eest ja uks avanes. Härra Bodicote ilmus tervenisti nähtavale.
Ta võis olla kunagi pikk mees, kuid nüüd oli ta aastatega kokku kuivanud. Harjumus madalate uksepiitade all pead kummardada oli siiani säilinud. Ta tegi seda ka praegu, kuigi polnud enam vaja.