mööblit, kila-kola, maale, raamatuid ja salapäraseid kaste tundmatu sisuga. Ronnie ja Ted olid vinnanud oma koorma kaugemasse nurka, kus kolmanda hääle omanik seda nüüd hoolega silmitses.
See oli pikk kiitsakas mees, kellele kuldraamiga prillid ja hallid õlgadeni juuksed andsid õpetlase välimuse. Tal oli seljas vanamoodsa lõikega ruuduline pintsak, millega moodustas terava kontrasti moekas kikilips. Meredith teadis, et mees on Austin Bailey, sest hoolimata sildist ukse kohal oli Austin ainus Bailey, kes selle äriga praegu tegeleb. Ja päris kindlasti oli tal palju tegemist.
Meredith jättis ta kummutit vaatlema ja suundus mööblitükkide ning portselani ja klaasesemetega kaetud laudade vahelt väikese kontori poole, heites mõne juhusliku pilgu tuhmunud maalile või niiskusest plekiliseks tõmbunud graafilisele lehele.
Kontoris polnud kedagi. Meredith oli lootnud leida eest Sally Caswelli. Küllap on ta korraks välja läinud, kuigi tema väikese pühamu õhk oli läppunud, just nagu poleks seda hommikul tuulutatud. Ka polnud näha ühtegi isiklikku asja – mantlit varnas, isegi mitte Sally termost. Arvuti oli tumm ja külm. See kõik oli väga kummaline.
Laual lebas kaks virna trükitud paberilehti. Meredith võttis esimesest virnast pealmise.
See kordas väljas seinal rippuvat kuulutust jõulumüügi kohta, millele lisandus loetelu eriti huvipakkuvatest esemetest, alates mööblist ja raamatutest ning lõpetades aiaskulptuuridega. Ka pähklipuust kummut, mille sisse toimetamisele oli Meredith tunnistajaks olnud, seisis nimekirjas. Ta võttis järgmise lehe. Sellel olid kõikide homme müügile tulevate esemete numbrid. Meredith ajas näpuga järge, kuni jõudis talle huvi pakkuvate klaasideni. Number 124. Kuus Victoria-aegset veiniklaasi. Ta läks tagasi oksjonisaali.
Austin Bailey oli nüüd üksi ja pühkis suure täpilise taskurätikuga laupa. Ilmselt polnud kummut kannatada saanud. Ronnie ja Ted olid läinud muid asju ajama. Austin tõstis pilgu ja nägi Meredithi.
„Oi, Meredith! Anna andeks, et ma ei märganud! Kuidas tervis on?” Ta toppis taskurätiku taskusse ja sirutas Meredithile oma tolmuse käe. Järsku ta taipas ja tõmbas käe kohe tagasi, enne kui Meredith jõudis seda suruda.
„Vabandust,” ütles ta. „Ma liigutasin siin neid asju.”
„Kas kõik esemed on juba kohal?” Meredith viipas käega ümberringi. Oli raske uskuda, et siia veel midagi mahuks.
„Ma arvan küll. Ma ootasin veel ühte komplekti toole…” Austin kortsutas kulmu. „See naine lubas, et toob need täna. Ma ütlesin, et kui ta tahab need homme müüki panna…” Ta heitis Meredithile terava pilgu. „Need on seal kirjas.”
Meredith taipas, et Austin peab silmas kataloogi, mida ta käes hoidis. „Mind huvitavad pigem veiniklaasid,” ütles ta. „Kus need on?”
Austin juhatas ta suurest raamil rippuvast Benarese vaskgongist mööda laua juurde, kuhu oli laotud terve hulk mitmesuguseid klaasesemeid ja kummalisi joogitarbeid. Tinast peekreid, savist kruuse, paar kaanega Baieri õllekannu, puidust veinijahutaja.
Paar või kolm inimest olid vahepeal sisenenud ja vaatasid väljapanekuid. Nende hulgas oli ka lambanahkses jopes habemega mees, kes uuris asjatundliku pilguga väikest kirjutuslauda, otsekui võltsingut kahtlustades. Austin Bailey heitis mehele äreva pilgu.
„Kas sa rohelise blanketi võtsid?” küsis Austin Meredithilt, meeled hajevil. „Sa võid kirjutada sellele oma pakkumise, siis pole sul vaja homme tulla. Kui sul muidugi pole kahju kogu lõbust ilma jääda. Pealegi on olemas risk, et sind üle pakutakse. Ära unusta kümmet protsenti lisaks minimaalhinnale.”
„Jah, ma teen seda enne lahkumist. Tegelikult tahtsin ma Sallyt näha. Kas teda pole täna tööl?”
Lambanahkne mees oli läinud söögilauda uurima. Teised – abielupaar – seisid kõhklevalt nikerdatud raami surutud vanadusest kollaseks tõmbunud maali ees, mis kujutas nümfe metsalagendikul.
„See on meie salongi jaoks liiga suur, Frank,” arvas naisterahvas.
„Seda paremini pääseb mõjule.” ütles Frank.
„Ma ei tea, kas ma tahan kamina kohale paljaid naisi, Frank. See pole eriti kombekas.”
„See on kunst,” kinnitas Frank – asjatundja.
Austin Bailey ohkas. Ta hõõrus tolmuseid käsi, silmitses neid arusaamatuses, just nagu imestades, et tolm pole neilt iseenesest kadunud.
„Me pidime Sallyga koos lõunale minema,” jätkas Meredith oma rida. „Ma lootsin temaga siin kohtuda.”
„Oh heldeke.” Austini murelik ilme süvenes. „Ma ei usu, et ta täna tuleb. See on pahasti… Eeltutvumine kestab poole viieni ja iga töökäsi on vajalik. Näed küll, kuidas nad sisse-välja voorivad. Me ei jõua nii palju valvureid palgata.”
Meredith mõistis Austini turvaprobleeme ja ütles talle seda, kuid ei jätnud jonni. „Mis Sallyga juhtus?”
„Ahjaa. Ta helistas. Õigemini mitte tema, vaid abikaasa. Umbes pool tundi tagasi. Neil oli vist hommikul kodus mingi jama.”
„Jah?” See tundus kummaline, eriti siis, kui helistajaks oli Liam ja mitte Sally ise. Tavaliselt Liamit ei huvita, mis neil kodus sünnib. Ja imelik oli ka see, et Sally temale ei helistanud, kuna neil oli lõuna kokku lepitud. Ja Sally on taolistes asjades väga täpne.
„Neil seal plahvatas vist gaas või midagi,” tähendas Austin Bailey ebamääraselt. Ta põrnitses taas oma käsi. „Ma pean need puhtaks pesema. Vabanda, palun.”
„Austin!” Meredith laveeris vaskgongi, istuva jahikoera kivist kuju ja kohmaka mööblitüki vahel, kuhu pidid mahtuma Edwardiaegse pere palitud, kübarad, vihmavarjud ja jalutuskepid. „Kas gaas plahvatas? Kas keegi sai viga? Kui tugev plahvatus see oli?”
Terved majad on lekkiva gaasitorustiku süü läbi õhku lennanud.
„Keegi ei saanud viga. Nad pääsesid ehmatusega. Sally vaeseke on surmani kohkunud. Kuid ta on elus ja terve,” rahustas Austin Meredithi. „Ma küsisin Liamilt. See juhtus köögis. Liam polnud juures. Ma arvan, et nad peavad ootama, kuni gaasimehed kõik üle vaatavad.”
Austin astus Sally kontoriruumi, milleni nad just olid jõudnud, ja võttis laualt teisest paberivirnast rohelise blanketi. „Kirjuta siia oma pakkumine ja anna minu kätte – või, kui mind ei ole siis Ronnie’le või Tedile. Ei-ei! Ära seda siia jäta!” Austin tõttas millegi pakilisega tegelema.
Meredith polnud arvestanud klaaside lisahinnaga. Ta kirjutas paberile maksimumi, mida oli valmis maksma, eseme numbri, oma nime, aadressi ja telefoninumbri ning ulatas kokku volditud paberi Ronnie’le, kes oli just tagasi jõudnud. Austin ja Ted tegelesid koguka daamiga, kellel oli käes kärtsude värvidega maalitud pilt Pariisi sildadest.
„Te müüte ka maale, eks ole?” küsis potentsiaalne kaupmees.
„Põhimõtteliselt küll,” vastas Austin, silmitsedes pilti veidi jahmunult.
„Ma pean minema,” ütles Meredith Ronnie’le, kuna Austin oli hõivatud. „Kas te annaksite selle härra Baileyle? Tänan. Kas te olete kuulnud midagi sellest, mis proua Caswelliga hommikul juhtus?” Ta surus paberilehe Ronnile’le pihku.
„Gaasipliit,” ütles Ronnie, võttis rohelise lehe ja voltis selle lahti. Ta lükkas pesapallimütsi kuklasse ja hakkas lugema. Ilma mütsita ja nii lähedalt nägi ta välja umbes viiekümnene.
„Kas seda on vähe?” küsis Meredith erutatult. „Või liiga palju? Ma ei teadnud, kas tuleks jätta reservi.”
„Ei või iial teada,” ütles Ronnie. „Sõltub sellest, kas keegi teine ka neid klaase tahab. Ma arvan, et summa on sobilik.”
„Kas te olete kindel, et see oli pliit?” Asi tundus olevat tõsine.
„Või siis boiler,” ütles Ronnie.
Ted oli Austini ja koguka naise üksi jätnud. Ta ilmus nähtavale, käes pappkast, milles paistsid olevat portselankujukesed.
„Proua Caswelli juures?” küsis