Muud ei jää üle.”
„Doktor Caswell, kahjuks pole kirjapommi võimalik eirata.”
„Jama!” käratas Liam. „Ma ei tee neile seda heameelt, et võtan nende tegevust tõsiselt!”
See mõtteavaldus võeti vastu vaikides. Lõpuks ütles Markby kindlalt: „Doktor Caswell, mina kui politseinik olen kohustatud võtma seda väga tõsiselt. Ma ei taha külvata paanikat, ent kui enamik taolisi saadetisi valmistatakse ainult adressaadi hirmutamiseks, siis kirjapomm on väga ohtlik ja võib teatud olukorras tappa.”
Sally Caswell ahmis õhku ja sosistas: „Kuidas saab keegi teha midagi nii haiget?”
Meredith võttis tal õlgade ümbert kinni ja kortsutas Alanile kulmu.
Markby võttis teate vastu. „Andke andeks, proua Caswell, aga teie, doktor Caswell…” pöördus ta uuesti Liami poole, „ei tohiks sellesse nii kergelt suhtuda.”
Liam tõmbus näost punaseks. „Ma ei suhtu kergelt. Ma tahan ainult öelda, et ma ei suuda midagi teha. Kas teie suudate?” Ta vaatas Markbyle väljakutsuvalt otsa.
„Me teeme kõik, mida vähegi suudame.” Markby vaatas väikeses toas ringi. „Jättes kõrvale teie arstiteadusalase tegevuse, kas selle kõige taga võiks olla mõni muu mõeldav põhjus? Kas teil on vaenlasi? Kas või aastatetaguseid, ükskõik millistel põhjustel?”
„Kohalikele me eriti ei meeldi,” ütles Sally nukralt. „Ma ei tea, miks. Ma ei saaks öelda, et me oleme siin eriti õnnelikud. Kahju. Mulle meeldib see maja.”
Markby ütles kaastundlikult: „Väikesesse kogukonda sulandumine võtab aega. Te peate olema kannatlikud. Küll nad lõpuks teid omaks võtavad.”
„Vana Bodicote ei võta,” ütles Liam. „Ta elab kõrvalmajas.” Liam osutas käega. „Igavene kiusukott! Laseb oma kitsed meie aeda.”
„Ega ta seda meelega tee, Liam,” kaitses Sally naabrit. „Nad söövad ennast ise hekist läbi.”
„Ta võiks nad köide panna, eks ole? Või aia ette ehitada? Aga kus sa sellega! Ma ütlesin talle – ja ma mõtlen seda tõsiselt –, et järgmisel korral kaeban ta kohtusse.”
Vahepeal oli õhtu kätte jõudnud. Elektrikamina hämaras valguses tundus tuba liiga soe ja umbne. Meredithi pea oli hakanud valutama ja teda valdas gripijärgne nõrkus. Ta nõjatus leenile ja püüdis sellest üle saada. Praegu ei tohi alla anda, tegi ta otsuse. Nähes endal Alani pilku, sundis ta ennast sirgu ja tegi krapsaka näo. Kuid ta kahtlustas, et Alan ei läinud õnge.
Sally tõusis ja süütas tuled. Kõik pilgutasid äkilise kollase kuma peale silmi. Tähelepanu kõrvale juhtimine oli Meredithi jaoks teretulnud, kuid sellele järgnes kohe teine üllatus.
Köögist kostis alguses samme, seejärel kolinat, just nagu oleks midagi ümber kukkunud.
„Ma arvasin, et politsei läks minema?” Sally vaatas teistele otsa. „Tagauks on vist siiani lahti.”
Markby tõusis ja hakkas köögi poole minema. Ent kui ta jõudis astuda paar sammu, uks avanes.
„Kus hundist räägid…” ühmas Liam, ajas ennast sirgu ja haaras tooli käetugedest kinni. „Kujutage ette! Bodicote ise! Marsib lihtsalt sisse! Ilma koputamata!”
Meredithi ei üllatanud, et vanapapi oli naabri lukustamata tagauksest koputamata sisse marssinud. See oli maakohtades vana komme. Ja mees ei näinud eriti hundi moodi välja, pigem sarnanes ta roomajaga. Väike pea pika kõhna kortsus kaela otsas. Toasolijaid silmitsedes liigutas ta seda kilpkonna kombel kahele poole. Ta käed rippusid külgedel, kõhnad randmed ja pahklikud sõrmed liiga lühikestest varrukatest välja vaatamas..
„Ma tulin tagauksest,” teatas ta järsult.
„Te oleksite võinud koputada, härra Bodicote,” ütles Sally. „Te ehmatasite meid… ehmatasite mind ära.”
„Ma hüüdsin,” kaitses Bodicote ennast. „Aga te ei vastanud. Ma kuulsin rääkimist ja tulin sisse.”
„Mida te soovite?” küsis Liam tõredalt. „Meil pole aega.”
„Ma tulin vaatama, mis siin lahti on. Politsei käis enne minu juures ja päris igasuguseid asju. Ma arvasin, et ta tuleb tagasi. Aga nad pakkisid oma asjad kokku ja sõitsid natukese aja pärast minema. Jätsid mu istuma ja ootama. Ma tulin siis vaatama, et ehk teie teate, mida teha.”
See kõlas päris arukalt.
„Vabandage, et teile tüli tekitati,” ütles Sally.
Bodicote suhtus vabandusse külmalt. „Ma pole elu sees seesugust segadust näinud. Ja seda päev otsa! Algas hommikul selle kõva pauguga, mis pani iluasjad kaminasimsil värisema. Klaasid purunesid. Siis hakkasid autod ja politseinikud edasi-tagasi sõeluma. Üks politseinik tuli minu majja ja viis Maureeni jõulukingi minema. Ei tea, miks neil seda vaja oli? Ma tahan teada, kas nad annavad selle tagasi!” Ta jõllitas Markbyle otsa.
„Enne nende tulekut oli see rahulik küla!” Bodicote’i kilpkonnakael sirutus väljakutsuvalt Liami poole. „Mis puutub kohtuga ähvardamisse, härra või doktor Caswell – kes iganes te olete –, siis annan mina teid kohtusse! Rahu rikkumise pärast!”
„Härra Bodicote!” Alan astus rahu sobitavalt mehe poole. „Ma olen politseiülem Markby. Võib-olla lubate mul enne Castle Darcyst lahkumist läbi astuda? Umbes kahekümne minuti pärast? Ma selgitan teile, mis juhtus.”
Bodicote osutas väriseva, tursunud veenidega käega Liamile. „Võmm? Noh, siis arreteerige ta! Jõhkard niisugune! Ta viskas minu sokku kiviga. See on hinnaline loom. Ma oleksin pidanud loomakaitseseltsi talle kaela saatma. Ja ma teen seda, kui ta mu kitsesid veel kividega loobib!”
Liami habemes nägu tõmbus raevust punaseks. Meredith kartis, et mees plahvatab vihast. Aga ta abikaasa jõudis ette.
Sally Caswell tormas ootamatult Bodicote’i juurde ja viibutas üllatunud naabrimehe nina ees rusikat.
„Vastik jõle vanamees! Liam ütleb, et te lasete oma haisvad kitsed nimelt meie aeda, ja ma usun teda! Te tahate meid kiusata! Te tahate, et me minema koliksime! Me pole teile midagi halba teinud! Me oleme püüdnud luua heanaaberlikke suhteid. Jah, heanaaberlikke! Aga teie olete olnud algusest peale vaenulik! Veel enam – agressiivne! Ma olen kindel, et teie olete nende vastikute kirjade taga! Te olete üks igavene vana vastik kiusukott ja oleks parem, kui te oleksite surnud!”
Ja siis puhkes Sally nutma.
neli
„Ma poleks tohtinud seda öelda.” Sally surus pabertaskurätiku silmadele. Kui ta selle ära võttis, jätsid laiali hõõrutud lilla lauvärv ja must ripsmetušš mulje, justkui oleks tal silmad siniseks löödud.
Nad kõik olid kogunenud Sally ümber, isegi Liam, keda jahmatas muidu vaoshoitud naise äkiline vihapurse. Härra Bodicote, keda tavaliselt nii rahuliku proua Caswelli reageering oli samamoodi jahmatanud, oli kärmelt koju tõtanud.
„Ära muretse,” lohutas Meredith. „Me kõik ütleme mõnikord taolisi asju. Sa oled lihtsalt rööpast väljas.”
„Ma tean. Päev oli kohutav ja mul viskas lihtsalt üle, kui ta ähvardas selle kitse pärast meile loomakaitsjad kaela saata. Mulle meeldivad loomad ja Liamile samuti. Sellepärast ongi arutu saata Liamile kirju ja süüdistada teda, nagu ta teeks laboris jahikoertega midagi kohutavat. Aga Bodicote ei hoia oma kitsesid korralikult kinni. Ükspäev tuli üks otse meie maja juurde ja Liam viskas teda kiviga. Sa ei visanud ju pihta, Liam, ega ju?”
„Ma ei saanud talle pihta,” ütles Liam.
„Aga sa ei tahtnud ju pihta saada, ega ju? Ma tean, et sa ei tahtnud. Vana Bodicote sai väga vihaseks. Ta ei saanud asjast aru. Ja praegu, niiviisi sisse marssides, ehmatas ta mind surmani ära. Aga ma ei oleks tohtinud öelda seda, mida ütlesin. Ma tahtsin teda ainult solvata. Vanale inimesele on kohutav surma soovida, kuid ma ütlesin seda ainult tema vihastamiseks. See tuli kuskilt alateadvusest – kõige hullemad