sinised silmad olid murelikud ja ta silmitses hindavalt Meredithi nägu, otsekui otsides sealt haiguse jälgi.
Kuid ta ütles ainult: „Siis on hästi. Ahmed soovitab eelroaks vürtsitatud aedviljasamosa’t.”
„Sobib,” vastas Meredith rõõmsalt. Kuid ta ei pääsenud nii kergesti.
Markby viis jutu ootamatult jälle Meredithi halvale enesetundele. „Ütle, kui sa ei taha rääkida. Oled sa kindel, et sa tunned ennast hästi? Sa vajad energiat. Kui ma olin laps, anti haigetele alati mingit tinktuuri. See tõstis kohe jalule.”
„Ma ei usu, et tänapäeval midagi seesugust saada on. Kindlasti sisaldas see aineid, mis pole praegu lubatud.” Ta kummardus laua kohale ja puudutas kergelt Alani kätt. „Kõik on hästi. Sally juures mu pea tuikas pisut, kuid see läks värskes õhus üle.”
Markby oleks tal käest kinni võtnud, kuid Meredith tõmbas selle ära. „Ma muretsen Sally pärast. Ma saan aru, kui ohtlik see pomm oli, kuigi Liam ei taju seda. Aga minu tervisega on kõik korras.”
Neid katkestas kelner, kes küsis, kas nad soovivad tellida ja mida nad joovad.
Kui nad olid tellinud ja baarmen joogid lauda toonud, jätkas Meredith: „Niipalju siis minust. Räägi parem, mida sina oled vahepeal teinud.”
„Politseitööd, mida muud.” Markby naeratas laialt, tema heledad juuksed langesid laubale tuttaval moel, mis tekitas Meredithis alati sentimentaalseid tundeid.
„Arvatavasti ei taha sa sellest kuulda. Aga kas sa mäletad Pearce’i, kes oli Bamfordis mu seersant? Ta andis eksami ära ja on nüüd inspektor. Veel enam – ta toodi üle meie juurde. Ma loodan, et me hakkame temaga koos Caswelli juhtumit uurima.”
See viis jutu taas töö juurde. „Aga ikkagi pean ma tunnistama, et mulle ei meeldi sõpradest rääkida,” ütles Meredit salvrätiku nurka näppides.
„See võib aidata nende elu päästa.”
Kui asjale sellest küljest vaadata, oli võimatu keelduda. Meredith rüüpas džinni toonikuga ja mõtles, millest alustada. Teda päästis eelroa saabumine. Vestlusse tekis jälle paus. Meredith pikendas seda märkusega: „Tore, et sa Pearce’i tagasi said. Ma tean, et sulle meeldis temaga koos töötada.” Markby pomises nõustuvalt, kuid ei lasknud ennast rajalt kõrvale juhtida. Meredith hingas sügavalt sisse. „Hästi. Mida sa tahad Caswellidest kuulda?”
„Kõike, millest võiks abi olla. Ma ei tea muud kui seda, et nad said täna hommikul kirjapommi. Vabandust – Caswell sai anonüümkirju. Nii anonüümseid, et ei oska neist midagi rääkida.” Viimased sõnad lausus Markby juba vihaselt.
Aedvili tekitas Meredithi maos väikese plahvatuse. Kuigi väga maitsev, ei tahtnud lahja lurriga harjunud magu seda hästi vastu võtta. Ta pani kahvli käest. „Kindlasti tahavad sõimukirju kirjutavad inimesed oma jälgi varjata.”
„Need polnud tavalised sõimukirjad. Vähemalt nii ma oletan. Selle järgi, mida Caswell nendest mäletab, pidi see olema keegi, kes teab tema raamatust ja tema tööst. See viitab loomakaitseaktivistidele. Ent nendele meeldib tegutseda avalikult ja tavaliselt kirjutavad nad oma kirjadele alla – loomulikult mitte isiklikult, vaid tegutseva grupi nime. Tavaliselt on see grupp, kellest keegi pole kuulnud ja mis võib olla uus – või vana, kes tegutseb uue nime all. Avalikkus ja hirmutamine on mängu nimi, mida nad mängivad. Mis puutub pommi…” Ta lükkas tühja taldriku eemale. „Võib-olla helistab homme keegi ja võtab vastutuse endale.”
Markby kõhkles hetke. „Pomm oli üsna võimas. Ma rääkisin lõhkeaineekspertidega. Nad on üllatunud. Kui survegrupid saadavad kirjapomme, on need tavaliselt mõeldud hirmutamiseks või hoiatuseks. Mõned pakid on võltsing, mis ei plahvata üldse. Neil on pommi välimus, kuid sisaldavad kirja, kaarti või kaastundavaldust või midagi taolist. Pole mõtet lisada midagi, mida keegi ei loe. See pomm oli mõeldud plahvatama ja see näitab saatja soovi tekitada tõsist kahju. Isegi tappa.”
Meredith tõmbus näost kahvatuks. „See on kohutav! Haige aju sünnitis! Seda see on! Nad ei saanud olla isegi selles kindlad, et paki avab Liam. Kas ta ei pidanud olema hoopis Norwichis või kuskil? Aga tuli välja, et ta ei sõitnud ja õnnetuseks avas paki Sally, vaeseke. Mida Sally on kellelegi halba teinud?”
„Sa räägid, just nagu poleks sul nii kahju, kui Liam oleks selle avanud,” aasis Markby.
„Sul on õigus,” tunnistas Meredith. „Pigem Liam kui Sally. Liamist ma eriti ei hooli, aga Sally on väga armas inimene. See muudabki asja nii tobedaks.”
„Inimesed, kellega meil tuleb kokku puududa, eksivad arvates, et nad ei satu ohvriks. Arvates, et nendega ei juhtu midagi.” Markby susises pahaselt: „Caswell oleks pidanud need anonüümkirjad alles hoidma! Nendes võis leiduda hoiatusi, et on oodata hoopis ohtlikumaid saadetisi. Aga ta suhtub kõigesse sellesse uskumatult ükskõikselt.”
„Mind see ei üllata,” ütles Meredith. „Liamit ei huvita miski peale töö. Tema jaoks on ainult see tähtis. Ta ei teadvusta fakti, et keegi võiks olla temaga vastupidisel arvamisel.”
„Caswelli huvitab vägagi tema maine,” ütles Alan teravalt. „Ma panin tähele, kui agaralt ta meile kinnitas, et tema katseloomad ei kannatanud. Kindlasti teavad kõik, kelle töö on seotud laboriloomadega, millist vastuseisu see tekitab. Ausalt öeldes ei saa ma aru inimestest, kes kasutavad katseloomi. Ma tean, teadlased ütlevad, et meditsiin areneb ainult tänu loomkatsetele, kuid ma kaldun selles kahtlema. Ent see, mida mina mõtlen, ei muuda mu tegevust. Ma olen politseinik ja pean järgima seadust. Ja antud juhul on tegemist ränga seaduserikkumisega.”
Markby hääletoon oli muutunud karmiks. Meredith tabas selle ära. Hoolimata nende eriarvamusest politseitöö kohta mõtles ta, et peale Alani pole kedagi, kes võiks uurida ta vanade sõprade juhtumit. Ja see hajutas ta kahtlused anda Liami kohta infot.
„Sally rääkis mulle, et viimasel ajal ei mõtle Liam muust, kui oma raamatu kirjutamisest. Kuid ta on olnud alati ühele asjale pühendunud.”
„Kuidas sa nendega tutvusid?”
Kelner tuli taldrikuid ära korjama. Ahmed silmitses pettunult Meredithi peaaegu puutumata toitu. „Kas ei maitse?”
„Vabandust, see on väga maitsev, kuid mu kõht pole tühi.” Meredith naeratas kohmetult. „Ma põdesin äsja grippi. Mul pole eriti söögiisu.”
„Grippi,” lausus Ahmed mõistvalt. „Minu naise ema samuti…”
Ta kõndis pead raputades minema. Meredith asetas käed risti lauale ja ütles kahetsevalt: „Vaene Ahmed. Ma ei tahtnud ta rooga solvata. Mis puutub Caswellidega tutvumisse, siis toimus see aastaid tagasi.”
Nende ette lauale ilmus naani leib.
„Siis, kui ma Londonisse välisministeeriumi tööle läksin. Mul oli korter Holland Parkis, ühe kena vana maja teisel korrusel. Selle üür oleks käinud mulle üle jõu, kuid korter kuulus ühele mu kolleegile. Ta ise läks paariks aastaks välislähetusse ja soovis, et korter poleks sel ajal tühi. Talle sobis, et seal elab lühiajaliselt keegi teine riigiteenistuja, ja üüris selle mulle mõistliku hinna eest välja.”
Isuäratav lõhn teatas karriga vürtsitatud lambaprae saabumisest. Vestlusse tekis taas paus.
„Liam ja Sally elasid esimesel korrusel. Nad polnud kuigi kaua abielus olnud. Liam oli arst ja töötas ühes Londoni haiglas, kuid ta tahtis pühenduda uurimistööle. Issake, on see alles vürtsine!” Soovides kompenseerida jahedat suhtumist eelrooga, oli Meredith ampsanud suure suutäie.
„Mulle meeldib,” ütles Alan äraolevalt. „Kas see korter polnud ka noorele rahatule arstile liiga kallis?”
„Sallyl oli raha. Ma ei ütle, et Liamil pole… ei olnud. Ma ei tea, milline on tema rahaline olukord praegu. Aga Sally vanemad olid rikkad.” Ta jäi vait. „Ma pean tõesti vett tellima.”
„Vesi teeb asja veelgi hullemaks.”
„Midagi pole parata. Palu, et nad toovad Eviani, enne kui ma hakkan tuld sülgama.”
Muigav