rääkima, doktor Caswell. Palun vaadake ringi – ehk on mõni neist juhuslikult alles. Võib-olla prügikastis? Püüdke tuletada meelde nii palju üksikasju, kui suudate. Kas need olid kirjutatud masinal, käsitsi või koostatud ajalehest välja lõigatud tähtedest? Milline oli paber? Odav, jooneline, puhas, masinakirjapaber, kallis kirjapaber? Ja ümbrikud? Pruunid ametiposti ümbrikud? Valged kirjaümbrikud? Pikergused, kandilised? Isekleepuvad?”
„Püha taevas!” hüüatas Liam. „Kust ma seda mäletan! Need olid ajalehest välja lõigatud ja paberile kleebitud, ainult aadress oli käsitsi kirjutatud. Ümbrikud olid tavalised.”
„Meil on võimalik uurida välja, millist ajalehte ja paberit on kasutatud. Ja palun püüdke meenutada täpset sõnastust ja pange see kirja.”
Liam oigas, kuid Markby oli halastamatu. „Meenutage postitempleid. Kõige väiksemaidki detaile, millest võib kasu olla.”
„Miks ma pean selle uuesti läbi tegema, kui ma tean – ja teie teate –, kes need saatis?” Liami hääl kõlas väikeses elutoas vastu. „See loomakaitsjate kamp! Need, kes murdsid möödunud aastal laborisse ja tahtsid koeri puurist välja lasta. Kui see oleks õnnestunud, oleks olnud põrgu lahti! Loomad oleksid neile hambad kintsu löönud!”
Ma loodan, et nad hammustasid sind, mõtles Meredith, kuid hoidis ennast tagasi.
„Võib-olla, kuigi see grupp, kes teie laboratooriumi sihikule võttis, pole siin ainuke.”
Seda öeldes silmitses Alan mõtlikult Liamit. „Mina ei uurinud tookord seda juhtumit ja praegu pole ma jõudnud veel toimikut lugeda. Doktor Caswell, te olete suures ohus, kuid teie suhtumine tundub mulle kummaline. Möödunud aastal teie laboratooriumi rünnati. Hiljuti saite te sõimukirju, kuid ei rääkinud sellest kellelegi. Ja lõpuks te peate tunnistama – nagu teie abikaasa märkis –, et neil on teie koduaadress. Täna te saite postiga plahvatava paki, mis vigastas teie naist. Meie kohus on süüdlane kätte saada, ja nii ruttu, kui võimalik. Ent me vajame teie abi. Otsesõnu – meie vestlus on olnud senini nagu hamba aeglane väljatõmbamine.”
Liam püüdis ennast vabandada: „Laborisse murti sisse aasta tagasi! Kui kirjad tulid, olin ma selle juba unustanud.”
„Unustanud?” ei suutnud Markby uskuda.
„Ma lükkasin selle peast välja!” turtsus Liam. „Need tüübid tahavad mind ärritada! Eks ju? Seega on parim moodus neid täielikult ignoreerida. Kui ma oleksin läinud verest välja iga suusamaskis päti pärast, kes arvab, et tal on õigus lõhkuda kallihinnalisi laboriseadmeid ja hävitada katsetulemused, millele on kulunud kuude viisi aega, poleks ma saavutanud pooltki seda, mida olen…”
Hilinemisega lisas ta: „Mitte mina üksi, selle projekti kallal töötab terve meeskond.”
Meredith mõistis, et üleolev toon kolleegidest rääkides näitas Liami suhtumist teistesse inimestesse rohkem kui miski muu. Ta nägi üle Alani näo libisevat sardoonilist muiet ja tõdes, et Alan mõtleb sama.
„Teie kaastöötajatega me veel räägime. Mõni neist võis saada samasuguseid vaenulikke saadetisi. Ja võis need alles hoida!” Seekord ei suutnud Markby sarkasmist hoiduda.
Liami nägu lõi õhetama, ent tema kergenduseks tõusis politseiülem püsti ja ilmutas lahkumise märke.
„Ma loodan, et kui te saate jälle taolist posti, võtate meiega kohe ühendust ja hoiate selle alles.”
„Jah, olgu nii,” lubas Liam.
„Proovige öösel magada, proua Caswell.” Alani hääletoon oli nüüd leebem. „Ja kui peavalu ei anna järele või te tunnete ennast mõnel muul moel halvemini, kutsuge arst.”
Ta vaatas Meredithi poole. „Ma lähen korraks naabri juurde ja räägin Bodicote’iga mõne sõna. Kas sa jääd siia?”
„Ma ei jää kauaks.”
„Mul läheb naabri juures arvatavasti paarkümmend minutit.”
Meredith luges sõnadest välja allteksti: „Tore on.”
Markby jõudis naabermaja ukse juurde. Kardinad olid ees, kuid toas põles tuli. Ta koputas kõvasti ja hüüdis: „Härra Bodicote, siin on politseiülem.”
Esikus süttis tuli, mis paistis läbi määrdunud akna ukse kohal. Kostis lohisevaid samme. Uksekett lõgises. Ukseprakku ilmus Bodicote’i nägu.
„Ah teie…” Bodicote avas ukse ja laskis Markby vastumeelselt sisse. „Oodake siin.”
Markby jälgis, kuidas vanatoi pani ukse taas ketti ja sibas üllatava kiirusega elutuppa, sulges selle ukse ja jättis tema kitsasse esikusse ootama.
Markby vaatas ringi ja krimpsutas nägu. Põrandakate oli viledaks kulunud. Logiseva trepi jalami kõrval nagis rippusid räbaldunud üleriided. Läbi lahtise ukse korodori lõpus paisis koristamata köök. Haisude segus tabas Markby praesibula lõhna ja midagi, mis meenutas keevat rokka. See näitas, et Bodicote valmistab endale ja kitsedele süüa samas kohas ja samal ajal. Markby ei imestaks, kui samades pottide-pannides. Küllap päästsid teda toidumürgitusest kõva tervis ja kauaaegne kogemus.
Vanamehel läks aega. Markby teritas kõrvu.
Ta kuulis paberite kahinat. Siis heli, nagu lükataks sahtlit kinni, seejärel võtme keeramist lukuaugus. Hetk hiljem tuli Bodicote tagasi.
„Te võite nüüd tulla.”
„Tänan,” ütles Markby ja astus väikesesse elutuppa.
Kuigi toa ehitus sarnanes naabri omaga, kust Markby oli äsja lahkunud, oli üldmulje hoopis erinev. Siin polnud aastaid remonti tehtud ning kaminasuits oli parkinud tapeedi ja värvi kollakaspruuniks. Õhk oli läppunud, kuigi parem kui esikus, kus haises roka järele.
Markby nuhutas. Siin lõhnas millegi muu järele. Markby, kes oli lõhnade suhtes tundlik, ei osanud hetkel öelda, mis see on. Kuigi praegu nõrk, peaks see olema suuremates kogustes ninnakargav. Kirbe lõhn viis Markby mõtted hobustele. Hobustele ja kitsedele. Küllap tungib nende lehk kõikjale, ka siia tuppa, kuhu vanamees selle riietega sisse toob.
Ta pilk otsis tooli. Kõik oli pilla-palla, kuigi tuba võinuks olla üsna mugav. Ainus korras koht oli tammepuust söögilaud, mis oli puhtaks pühitud.
Markby uudishimulik pilk liikus edasi. Iga võimalik riiuli- või muu pind oli nipsasju või tarbeesemeid täis. Kapil seisid auväärses eas koltunud fotod. Korsetiga keskelt kokku tõmmatud hästiistuvas kleidis noor naine laiaäärse kübara ja sulgboaga on arvatavasti vanahärra ema. Markby täheldas mingit liigutust. Väikese võtme pööramine laua vasakpoolse ülemise sahtli ees oli kõnekas. Polnud vaja olla eriline detektiiv järeldamaks, et Bodicote’il olid olnud laual mingid paberid, mida ta tahtis Markby eest varjata. Mis iganes need ka olid, oli ta need kiiruga sahtlisse peitnud. Markby oli kindel, et Bodicote oli kontrollinud, kas veel midagi on ripakil. Aga mida on tal varjata?
Politseiülem küsis: „Kas ma võin istuda?”
Bodicote noogutas nõustuvalt ja nad võtsid kamina ette istet. Hõõguvatest sütest kerkisid kollased leegid. Hetkes oli pisut nostalgiat. Markbyl oli sama tunne, mis lapsena vanemaid inimesi külastades. Väike mööblit täis tuubitud tuba, koldeleekide võbin messingvõrel, portselanist iluasjad ja mõnes kohas ka päevi näinud koer või vana kass. Paistis, et Bodicote’il pole tubaseid loomi.
„Milles küsimus?” Bodicote istus, käed põlvedel. Reumast moondunud sõrmenukid paberõhukese naha all moodustasid miniatuurse mäeaheliku. Ent käed ise tundusid olevat küllalt tugevad – tüüpilised töömehe käed.
Markby ei lasknud ennast eksitada. „Üks minu politseinikest käis teie juures ja selgitas, et proua Caswelli köögis toimus õnnetus.”
„Käis jah. Ta küsis, kas mulle oli täna posti. Oli – ma sain nõbu Maureenilt jõulukingituse. Ja ta võttis selle ära!” Bodicote’i hääl muutus järjest pahasemaks. „See noor nolk! Ta küsis, kas ma olen paki juba avanud, ja kui ma ütlesin, et ei ole, võttis ta selle ära!”
„Ettevaatuse