toppides pistis pea Liami töötoa ukse vahelt sisse.
„Ma tulen umbes nelja paiku,” lubas ta.
Liam, kes istus arvuti ees, selg Sally poole, pomises: „Nägemiseni.” Ta ei pööranud pead, vaid tippis klahve ja tekst monitoril aina kasvas.
Sally tahtis öelda, et mees võiks viisakusest korraks tema poole vaadata. Ta astus isegi sammu ettepoole ja sirutas käe, kuid mõtles siis ümber. Mida ta peab tegema? Klaviatuuri põrandale virutama? Ekraani sisse lööma? Taolised meeleavaldused polnud talle omased.
Ta käsi vajus tagasi küljele. Viha taandus alateadvusesse nagu metsloom puuri.
Liam polnud sellest liigutusest isegi teadlik. Sally pomises: „Nägemiseni” ja väljus majast.
Dave Pearce’i inspektoriks edutamine lasus nagu koorem ta õlgadel (mida kattis täna tutt-uus jope). Korrakaitsejõududega ühinemisest saadik polnud Pearce’il ambitsioonidest kunagi puudu tulnud. Alguses kriminaaljälitus, seejärel ülespoole ja edasi pürgides. Kui palju ülespoole ja kui kaugele, seda ta ei teadnud. Ta pidas oma komistuskiviks erialase hariduse puudumist ja maamehelikku kõnemaneeri, mis võis olla takistuseks karjääriredelil.
„Kõik on nii kuradi haritud,” oli ta kurtnud oma uuele naisele Tessale. „Mis lootust mul nende ülikoolipoiste vastu on?”
Kuid ta oli kangekaelselt öösiti üleval istunud, sooritanud eksamid ja siin ta nüüd oli – inspektori auastmes uurija. Tessa oli käskinud tal kohe uue jope osta. Teine proua Pearce – Dave’i ema – oli külastanud, helistanud või kirjutanud (Austraalias elava õepoja puhul) kõikidele tuttavatele, et teatada rõõmsat uudist oma poja edutamisest. Dave kahtlustas, et kui proua Pearce-vanem oleks võimeline veenma vikaari, laseks ta helistada kirikukelli, et seda sündmust tervele maakonnale kuulutada.
Nüüd, kui uus ametikoht käes, peab ta sellega toime tulema. Kas kõik või mitte midagi, nagu öeldakse. Ta ei tohi proua Pearce’e alt vedada. Nende usk temasse on vankumatu. Samuti ei tohi ta vedada alt ennast, kuigi tema usk endasse polnud nii vankumatu kui naistel. Ta ei tohi alt vedada oma Bamfordi vana ülemust ja õpetajat – peainspektorit ja nüüdseks politseiülemat Markbyt, kellega ta taas koos töötab. Tal oli hea meel (tegelikult oli ta isegi meelitatud), et on uuesti Markby meeskonnas. Kuid see muutis nähtamatu koorma veelgi raskemaks. Ta ei tahtnud Markby ees käpardina näida.
Tänane hommik oli äärmiselt jahe, kuid halla polnud maas. Selle asemel valitses niiskus, taevas oli lauspilves ja lubas vihma või isegi lörtsi. Õhk oli kleepuv, külm tungis läbi Pearce’i uue jope ja talle tundus, et isegi paberid, mis ta peab Markbyle viima, on rõsked.
Hall taevas süvendas Pearce’i halba meeleolu. Ta lasi koridoris asuvast automaadist endale plasttopsitäie kohvi, rüüpas seda teel Markby kabineti poole ja põletas keele. „Raisk!” vandus ta endamisi.
„Mis on?” Politseiülem, kes lehitses närviliselt ekspertiisiraporteid, ei tõstnud pilku.
Pearce vastas: „Prescott otsib materjale sissemurdmise kohta, mis pandi Caswelli laboris toime möödunud aastal. Ma palusin, et ta tooks toimiku kohe siia, kui selle üles leiab.”
„Väga hea.” Markby ladus paberid hunnikusse, koputas hunniku vastu lauda ühtlaseks ja pani selle lauanurgale. Rahul, et plats on puhas, toetas ta käed lauale.
„Eksperdid arvavad, et hoolimata selle lõhkejõust oli pakk amatööride valmistatud. Ebakindel, kuna see niimoodi lõhkes. Lõhkeaine oli vana, ilmselt halvasti hoitud. See oli saadus ilmselt asjatundmatult isikult. Pomm oleks võinud lõhkeda iga kell, ammu enne Caswellideni jõudmist. Isegi valmistaja enda käes.”
Pearce noogutas ja kirtsutas nägu, kuid mitte pommivalmistaja lohakuse üle. Kohv oli kohutav, see oli kibe ja ilma õige maitseta. Seda peaks jooma väga kuumalt, kuid siis oli risk ennast põletada. „Kui valmistajal oli see esimene pomm,” märkis ta, „võis ta mitte teada, et see on nii võimas.”
Markby kehitas õlgu. „Võimalik. Või ta lihtsalt ei hoolinud. See viitaks erilisele fanaatikule. Võib-olla grupile, kellest me pole senini kuulnud. Loomakaitseliikumises on igasuguseid omaette tegutsevaid rühmitusi. Need võivad koosneda ühest või kahest inimesest, kellest ühel on lõhkeseadeldistest mõningaid teadmisi, kuid mitte piisavalt, et valmistada korralikku pommi.”
Pearce noogutas ja põrnitses kohvitopsikut. Kohvipinnale hakkas tekkima tume laik õlist, mis kohvipaksust üles kerkis.
Markby lajatas peopesaga vastu lauda. Pearce võpatas. Kohv loksus üle ääre ja Pearce lükkas käe ruttu uuest jopest eemale. „Söör?”
„Pommisaatjad on ilmselt täiesti vastutustundetud inimesed, ja kuna katse ebaõnnestus, võivad nad üritada uuesti,” ütles Markby sõnu rõhutades, märgates kuulajas teatud tähelepanu puudumist. „Kõigile uurimisasutele, kus tegeldakse loomadega, samuti selle ala juhtivatele teadlastele on saadetud hoiatused. Pommisaatjad – kes iganes nad on – ei pruugi järgmine kord siin rünnata. Meie segadusse ajamiseks võivad nad valida teise sihtmärgi. See ei tähenda veel, et Caswell ja tema naine pole enam ohus. Ma saadan Castle Darcysse kellegi, kes näitab neile, kuidas avastada autost lõhkeseadeldist. Auto võib olla järgmine, mida nad üritavad.”
Markby hääl vaibus, ta pööras pead ja silmitses aknast paistvat tinast taevast. „Räpane töö ja porine ilm. Kahju. Lumekirme muudaks paigad natuke talutavamaks.”
„Kas keegi on küsinud, kuidas proua Caswell ennast täna tunneb?” Pearce tahtis kangesti näidata, et tema mõtted on töö juures.
„Meredith helistas varahommikul. Tähendab, preili Mitchell. Kas sa mäletad teda?” Markby vaatas inspektorile küsivalt otsa.
Pearce’i nägu muutus rõõmsaks. „Muidugi! Jah, ma mäletan teda.”
Markby pilk oli kahtlustav. Ta teadis väga hästi, et siis, kui ta töötas Bamfordis, vedasid tema alluvad kihla, millal tema ja Meredith oma kihluse välja kuulutavad. Kuid seda ei juhtunud. Meredith soovis, et nende suhted püsivad sellisena, nagu need on. Markby pole kaotanud lootust, et ühel päeval suudab ta veenda Meredithi ümber mõtlema, kuigi ta kartis, et selleks kulub veel tükk aega.
„Meredith tunneb proua Caswelli kaua aastaid,” jätkas ta elavalt. „Pärast Castle Darcysse helistamist helistas ta mulle. Ta oli mures. Sally Caswell kavatseb täna tööle minna. Ta töötab Bailey ja Bailey oksjonikorraldaja juures. Täna on müügipäev ja Sally tunneb kohustust kohal olla. Meredith lootis, et ma suudan teda ümber veenda. Ma ei teinud seda, sest omavahel öeldes on parem, kui Sally on siin, mitte seal kauges külas. Ma tean vähemalt, et ta on turvalises kohas. Jääb üle muretseda ainult doktor Caswelli pärast.” Markby vaatas kella. „Sally peaks juba tööl olema.”
Pearce’i kohv oli jahtunud. Ta eiras vapralt tumedat laiku ja jõi vedeliku nägu krimpsutades ära.
„Paistab, et sa ei tunne sellest joogist erilist naudingut,” tähendas Markby. „Miks sa ise termosega kaasa ei võta? Paljud teevad seda.”
„Küll ma ära harjun,” vastas Pearce suuremeelselt. „Me ei saa doktor Caswelli ööd ja päevad valvata.”
„Ei. Ta peab ise võtma tarvitusele kõikvõimalikud ettevaatusabinõud. Ma ütlesin talle, et ta võtaks ühendust niipea, kui juhtub midagi iseäralikku või kui ta saab kirju – olgu siis anonüümseid või mitte –, mis puudutavad tema tööd. Ma loodan, et ta teeb seda.” Markby ohkas nördinult. „Ta on imelik tüüp. Ta saab ähvarduskirju ja ei teata sellest. Ta ei salli, et teda küsimustega tülitatakse! Ta ei salli politseinikke. Ta ei salli midagi, mis võiks tema tööd segada.”
Pearce lausus venitades: „Kui olla aus, söör, ei meeldi mulle, mis nende vaeste loomadega laborites tehakse. Ma armastan loomi. Meil on kodus väike kutsikas. Ma ei kujuta ette, et keegi lõiguks teda või nakataks meelega mõnda haigusesse.”
„Mina samuti, ja enamik meist arvab nii. Aga Caswelli töö on täiesti legaalne ja tema sõnutsi loomad ei kannatanud. Ma tean, et need on ainult tema sõnad. Ent olgu meie arvamus temast milline tahes, on me kohus leida, kes saadab Inglismaa Kuningliku